Akadeemiline haridus: vaimne ankur
Me elame kiiresti muutuva aja väljakutsete maailmas. Akadeemiline humanitaarharidus on seejuures miski, mis sarnaselt kirikutes ja teistes usuorganisatsioonides viljeldule pakub tuge püsimajäämiseks. Võimalus süveneda inimkonna religioosse pärandi rikkustesse mõjub kui ankur, mis ei lase mäsleval merel ulpival laeval karidele triivida. On hea teada, et hoolimata üha uutest kriisidest kuulutab kirik endiselt Kristuse päästesõnumit ja et paljud meie tänase aja probleemid on juba korduvalt eri viisidel sügavuti läbi tunnetatud teoloogia ajaloo suurkujude poolt, olgu nendeks siis Augustinus, Luther, Ignatius Loyola, Karl Barth või Dorothee Sölle (kui mainida ainult mõnda). Samal viisil toimib ka piibliteaduste probleemidesse, religiooniuuringute ajalukku või teaduse ja religiooni kokkupuutepunktide maailma süvenemine.
Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaubamärgiks Eesti haridusmaastikul ongi laiapõhjaline akadeemiline haridus nii teoloogia kui religiooniuuringute vallas. Tartus on võimalus õppida usuteaduse ja religiooniuuringute erialasid kõigil kolmel õppeastmel bakalaureusest doktorini, kusjuures magistritasemel on religiooniuuringute ja usuteaduse õppekavad eraldi ning usuteaduse õppekava raames saab spetsialiseeruda ka religioonipedagoogikale. Taastatud usuteaduskonna nüüd juba ligi veerandsajandi pikkune kogemus kinnitab, et hea ja mitmekesine sügavuti minev haridus aitab meie vilistlastel edukalt toime tulla väga erinevates eluvaldkondades, kirikutööst riigiametite ja ettevõtluseni välja.
Elevandiluutornist välja
Stabiilsetes oludes võiks nüüd sellega piirdudagi ja öelda lihtsalt, et haridus on hea. Aga see on siiski ainult mündi üks külg. Üha sagedamini pöörduvad mitmesugused ühiskondlikud institutsioonid usuteaduskonna poole religiooniga seotud praktiliste küsimustega (eriti praeguse õhus oleva pagulastemaatika ja usulise vägivalla üha laieneva leviku taustal). Üha enam küsivad ka üliõpilased, et kuidas Eesti kõrgkultuuri, Sirbi, Vikerkaare, Usuteadusliku Ajakirja ja Kirik & Teoloogia mõtteilmades viljeldu haakub nende tegeliku eluga. Vastuseks neile väljakutsetele on usuteaduskond astunud kaks konkreetset sammu.
Religioonide kompetentsikeskus
Esiteks on loomisel religioonide kompetentsikeskus, mis hakkab pakkuma spetsiaalseid koolitusi ja konsultatsiooniprogramme erinevate elualade esindajaile, kes igapäevatöös multireligioossuse teemadega kokku puutuvad (arstid, politseinikud, piirivalve, õpetajad). Neid asju on ükshaaval tehtud ju varemgi, ent nüüd on kavas kõik vastavad tegevused koondada läbimõeldult üheks terviklikuks ühiskonnale suunatud programmiks. Hetkel on see projekt veel algusjärgus, ent kõige olulisem – inimeste valmisolek ja ka ülikooli juhtkonna toetus – on juba olemas, esimesed koolitusedki kokku lepitud.
Paindlikum magistriõpe
Teiseks pakub usuteaduskond uuest õppeaastast uuendatud magistriõppekavasid. Varasema õppekava loogika kohaselt pidid kõik usuteaduse magistriüliõpilased õppima samas mahus samu aineid eeldusel, et üks klassikaliselt haritud teoloog peab võrdselt tundma kõiki usuteaduse põhidistsipliine alates kirikuloost kuni piibliteadusteni. See eeldus pole kadunud, ent nüüd on lisandunud isiklikule uurimishuvile toetuv täiendava süvenemise võimalus ühes konkreetses valdkonnas, olgu selleks siis praktiline teoloogia või süstemaatika (individuaalne uurimisseminar). Religiooniuuringute õppekavas võeti selline lähenemine kasutusele juba mõned aastad tagasi ja see on end hästi õigustanud.
Kaks suunda: kas akadeemiline süvenemine või praktiline magistriprojekt
Kõige olulisem uuendus magistriõppes on üliõpilase võimalus valida oma lõputööks kas magistritöö või magistriprojekt. Magistritöö valinu sammub edasi teoreetilise uurimistöö rajal ja kirjutab magistritöö. Viimane võib muide olla ka mingi rakenduslik uurimus, aga selle maht on samasugune nagu varemgi, sisuliselt ühe semestri jagu iseseisvat uurimist ja kirjutamist. Magistriprojekti valimine tähendab aga oma õppe- ja uurimistööle algusest peale praktilise väljundi leidmist: see projekt on konkreetne „käega katsutav“ asi, millel on praktiline väljund, kas tõlgitud klassikaline tekst, koostatud õppematerjal koolis või kirikus kasutamiseks (sh audiovisuaalsed materjalid), usupühade ja/või kirikliku sümboolika nutirakendus, uus interaktiivne veebileht koguduseelu eri aspektide toetuseks või veel midagi muud. Magistriprojekti maht on magistritööga võrreldes poole väiksem, selle kõrval saab üliõpilane õppida ülejäänud ainemahus täiendavaid aineid, mis toetavad magistriprojekti elluviimist. Neid aineid saab võtta kogu ülikoolist või isegi teistest kõrgkoolidest, see sõltub konkreetse magistriprojekti spetsiifikast. Ülikool pakub siin laialdasi võimalusi. Näiteks kui keegi tahab pühenduda piiblitõlkimisele, siis saab ta täiendavalt õppida tõlketeooriat ja keeli lisaks usuteaduskonnale ka teistest humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna instituutides. Või kui keegi tahab tegeleda mingi veebirakenduse loomisega, saab ta end täiendada arvutiteaduse instituudis. Võimalusi on palju.
Magistriprojekt ja innovatsioon
Ülaltoodud loetelu võimalikest magistriprojektidest on näitlik, tegelikult seab siin piirid nii üliõpilase kujutlusvõime kui ka teadmine sellest, mis oleks üldse võimalik (ja mõnikord ka sellest, mis vajalik). Innovatsiooni idee on luua midagi uut, mis rikastaks senist elu. Uudsed ideed ei tule aga iseenesest, tihti vajavad nad sobivat keskkonda, võimalust arutada mõttekaaslastega, konsulteerida asjatundjatega jne. Usuteaduskond pakub omalt poolt sellist ideelabori keskkonda, kus on võimalus katsetada uusi ideid ja praktikaid. Siia alla kuulub ka koostöö tööandjatega: kogudustega, ühiskondlike institutsioonidega, ettevõtjatega.
Ühe üliõpilase portree
Lõpetuseks visandan ühe võimaliku usuteaduse magistriõppe üliõpilase portree. Ta on varem õppinud usuteadust ülikoolis või mõnes teises Eesti rakenduskõrgkoolis. Ta töötab kogudusliku tööga seotud ametis ja tunneb, et tahaks nii ennast vaimselt virgutada kui ka oma töiseid probleeme kuidagi uutmoodi ja paremini lahendada. Ta saab teada, et usuteaduse magistriõppes on võimalik õppida tasuta ja töö kõrvalt (õppetöö toimub kaks korda kuus neljapäeviti ja reedeti). Ta esitab motivatsioonikirja ning leiab juba vastuvõtuvestlusel, et tal on mõttekaaslasi. Ees terendab kaks aastat õpinguid ning mine tea, äkki hakkavad ka koguduseasjad paremini laabuma…
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning usuteaduse ja religiooniuuringute programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.
