Arvamused

Üheskoos valguse poole liikudes: vestlus vaimuliku ja hingehoidja Annika Laatsiga

Katri ja AnnikaOma kogemusest hingehoidjana räägib vaimulik Annika Laats, kes on Risti koguduse õpetaja, Tallinna Lastehaigla hingehoidja, ja EELK Diakooniahaigla kaplan. Küsija rollis on Katri Aaslav-Tepandi.

Katri Aaslav-Tepandi (K. A-T): Hingehoid – ühtpidi seostub see kirikliku praktikaga, vaimuliku teenimistööga. Teisalt, hingehoid on avar mõiste. Kõikides religioonides on peetud inimese hinge tervist ja hinge rahu ülimaks hüveks. Meie kiriklikus praktikas on hingehoidja inimene, kes aitab hädasolijatel inimestel oma hinge leida, hoida, tervendada. Hingehoidja ametit saab õppida ja õpitaksegi. Mis on sinu jaoks hingehoid ja kes on hingehoidja?

Annika Laats (A. L.): Hingehoid on kõrvalolemine. Hingehoidja on minu jaoks eelkõige kaasteekäija, kes kõnnib inimesega tema Emmause teel. Nii nagu on üldine preesterlus, nii oleme kutsutud olema ka üksteise hingehoidjad. Jumal on meile hinge andnud, et me hoiaks üksteist, hoiaks üksteise hinge. Minul on see lisaks ka ametiks. Sama võib vast öelda Sõna kuulutamise kohta. Ühelt poolt oleme me kristlastena kõik kutsutud Jumala hea sõnumi jagajateks. Teisalt on selle kõrval ka vaimulik amet, kiriklikud institutsioonid ja muu. Ka „diakoonia“ on ühelt poolt institutsionaalne tegevus, aga ennekõike on diakoonia ikkagi see, mis sünnib, kui me üksteist aitame. Kasvõi see, mida teie praegu tegite, andes näljasele külalisele süüa. Ma tulin söömata otse töölt, ja te toitsite mind ja võtsite vihma käest tuppa ka. Ja need asjad on omavahel hästi seotud. Toon sageli näite ungari tordist, kus on neliteist kihti, ja kui tordist võtta viil, siis on kõik kihid seal olemas. Nõnda peaks ka ühes jumalateenistuses kõik kihid olemas olema: misjon, diakoonia, hingehoid, oikodoomika ja veel palju muud. Nõnda ka kristlase elus ja koguduse elus peaks need elemendid olemas olema.

Diakooniahaiglas ja lastehaiglas tegelen vahel otseselt praktiliste asjadega. Olen õppinud lisaks vestlusele küsima üht väga lihtsat küsimust, mis toimib ka siis, kui jutuajamisest asja ei saa: kas ma saan midagi teie heaks teha? Ja siis tuleb ootamatuid olukordi, näiteks, inimene ei teadnud, et jääb pikalt haiglasse, ja tal ei olnud telefonilaadijat, ta ei saanud omastega suhelda. Mul oli telefonilaadija kaasas, see sobis. Ja asi oli lahenenud. See võib olla väikene, aga sel hetkel kõige olulisem asi, millel pole pealtnäha vaimuliku või hingehoidja tööga midagi pistmist.

Annika LaatsK. A-T: Ühtpidi on oluline, et sa ei asetaks end hingehoidjana targema nõuandja rolli, et sina tead vastuseid.

A. L: Olen sinuga nõus.

K. A-T: Samas, kõrvalolijana, kuulajana, nõuandjana oled sa siiski samm ees, justkui teadjam, näed inimese probleeme avaramalt, näed väljapääsu hingelisest kitsikusest.

A. L: Olen ses osas üsna alandlik. Inimene kannatab valu, tema on surija, või sureb tema laps. Mõtlen sageli, et mis on mul talle öelda – mis on need sõnad, mis ei kõlaks selles hetkes kui kohatult kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Seepärast teen seda tööd alandliku palvemeelega, paludes, et Jumal ise annaks mulle tarkust ja mõistmist, suurt-suurt empaatiavõimet.

K. A-T: Oled praegusel eluperioodil tööl kolmes eri rollis: vaimulik, diakooniahaigla kaplan ja lastehaigla hingehoidja. Kuidas erinevad ülesanded üksteist toetavad?

A. L: Usun, et hingehoid on jätkuks vaimulikutööle, kasvab vaimulikutööst välja. Aga samas, see viis, kuidas Jumal on mind valinud, on tõesti omapärane. Mu esimene haridus, oma 20 aastat tagasi omandatu, on ju meditsiiniline. Kauaks ajaks jäi see tahaplaanile, ent nüüd selgub, et sedagi saab Jumal kasutada. Olen jälle tagasi haiglas.

Ma tegelikult ei tea, kas minust on abi. Aga võib-olla see ongi hea, siis ei hakka ma inimeste probleemidele ülalt alla vaatama ega targutama. Lähen kohtumisele alandlikuna. Väga suureks toeks on olnud üks lause, mida ütles mulle Inglismaa sõpruskoguduse õpetaja Martin Booth ühel omavahelisel vestlusel, et iga kord, kui sa astud inimese juurde, üle uksläve palatisse, siis tea seda, et Jeesus on juba seal, enne sind. Ma lähen sinna ruumi, näiteks väikese vähihaige lapse ja tema pere juurde onkoloogiahaiglas, ja tean, et Jeesus on meiega. Tema tunneb seda last ja ta vanemaid, Tema armastab neid. See on Tema laps. Misjoniteoloogias on analoogseks Missio Dei mõte. Misjon pole ennekõike mitte kiriku aktsioon, vaid see on Jumala olemisviis. On suur rõõm, kui me selles Tema töös osaleda saame.

K. A-T: Hingehoidjal on kanda ka suur koorem, hingeliselt on ju kohtumised rasked, need on tihtilugu kriisivestlused. Kuidas vastu pidada? Kas on ka hetki, mil antud ülesanne tundub liigraske?

A. L: Seda ma möönan, et neljapäeva hommikul lähen lastehaiglasse mõtteisse vajunult ja palvetades. Need ei ole kerged teemad. Koguduse elus on igasuguseid hetki, on rõõmu ja kurbust, ja rõõmu on ikka rohkem. Arsti kutses on erinevaid lugusid, on kurbi lugusid, aga tervenemise lugusid on õnneks ikka rohkem. Arvestades mu nappi tööaega, kogunevad mulle kui hingehoidjale aga valdavalt ikka raskemad lood.

Mõtlen nii, et olen ses mõttes õnnelik inimene, et saan teha seda, milleks Jumal on mind ette valmistanud. Jumal on mulle niipalju kinkinud. Ma olen tema poolt üles leitud, ja tema arm kannab mind. See on ka vastus küsimusele, et kuidas ma jaksan. Kui ma väsin, siis palun Teda, et Ta uuendaks mu sees oma rõõmsa, kindla vaimu.

K. A-T: Mis toimub hingehoidja ja abivajaja vahel, kuidas suhtlemine kulgeb, millised on teie vestlusteemad?

A. L: Eakate inimestega räägime palju sellest, milline on olnud nende elu. Mis on neile elus kallis olnud, milline on olnud nende tee, mille nad on läbi käinud. Ja see on see, millest nad tahavad rääkida, ja sellelt pinnalt saab minna edasi. Mida nad praegu tunnevad, mida nad loodavad, mis neid praegu kurvaks teeb, mida igatsevad.

K. A-T: Kui te räägite, kas sina suunad vestlust, aitad inimesel mälestusi vallandada?

A. L: Jah, olen nagu ämmaemand.

K. A-T: See on inimesega koosmõtlemine, koosrääkimine, ühine teekond oma elu mõtestamisel, ka teadvustamisel. Väga sarnane protsess toimub ju psühhoanalüüsis, kus analüütik aitab inimesel teadvustada rääkimise kaudu oma läbielatud traumaatilisi konflikte, valusid, hirme, neist vabanemine toimub rääkimise kaudu, teadvustamise teel. Patsient räägib, jutustab oma üleelamistest, tahtmistest ja tunnetest. Arst kuulab, püüab patsiendi mõttekäike suunata, selgitab ja jälgib patsiendi reaktsioone. Sel teel toimub teadvustamisprotsess, vabanemine, seega ka ravimine. Niisiis, just rääkides toimub paranemine.

A. L: Jah, mingi sarnasus on kindlasti. Selle põhjal, mida inimene räägib, õpin ma teda tundma. Eks psühhoanalüütikud on ikka ka kiriku aastatuhandete pikkusest hingehoidlikust praktikast midagi õppinud.

Katri Aaslav-TepandiK. A-T: Mis eristab hingehoidu ja psühhoanalüüsi?

A. L: Selle põhjal, mis inimeses on ja mida ta mulle räägib, saan ma temaga koos minna Jumala poole. Valguse poole, lootuse poole. Jumala poole, isegi kui ma ei kasuta sõna Jumal. See sõltub sellest, mida see sõna inimese jaoks tähendab, milline on tema mõttemaailm. Mõnikord on see mõiste koormatud eelarvamustega, ja surivoodil ei jõua ega kõlbagi hakata leerikursust pidama. Ja sellele vaatamata tahan neil üürikestel hetkedel, mis meile antud, minna koos temaga valguse, armu ja rahu poole – Tema poole, kes on Jumal.

K. A-T: Siin on radikaalne erinevus hingehoidliku rääkimise ja psühhoanalüütilise seansi, psühholoogilise nõustamise vahel.

A. L: Lähtuda saan ma sellest, mis inimeses olemas on, tugineda tema kogemusele, tema mälestustele, igatsustele, pettumustele, see on tema elu ja see ei ole tähtsuseta. See on tema elu, mis on Jumala poolt temale antud. Meie lihas elatud elu, olgugi mõrane ja patune, on mõttekas ja oluline. Ja Jumal austab meist igaühte indiviidina, peab meid oluliseks koos meie elukogemusega. Jumal tuleb sellesse konkreetsesse olukorda. Ja seal, selle inimese väga isiklikus situatsioonis saab ta elavaks Jumalaks. Seepärast on inimese elulugu oluline. Jumal on selles loos juba kohal, Tema on teinud kõige selle kaudu inimeses oma tööd, isegi kui inimene seda varem taibanud pole.

Haigustest ja surmast inimene sageli vabaneda ei saa. Need olukorrad võivad jääda püsima, neist ei pääse – olgu see siis ränga puudega lapse sünd perre, kellega sa pead eluaeg toime tulema, olgu see onkoloogilise haigusega lapse aastaid kestev, kogu peret raputav ravikuur. Siin on oluline aidata inimesel märgata seda kaunist, mis ka selles rängas hetkes olemas on. Et ka selles pimeduses hakkab ta nägema üht helget hetke, üht valuvaba hetke, ja neid hetki saab nautida. Kui palju rõõmu võib üksildane voodihaige tunda pärnaõieoksast, kui ta selle lõhna tunneb! Ja neid hetki saab õppida nautima. Viimaste aastate jooksul olen hakanud mõtlema, et neid elu helgeid hetki tuleb võimendada – neid tuleb mekkida, kõigi meeltega neist osa saada, et need võiksid meid üleni täita. Selliseks rõõmu allikaks võib olla ka mõni mälestus, mis sünnitab tänulikkust. Kui inimene jõuab tänulikkuseni, siis selles hetkes, selles rõõmus on Jumal kohal.

Hingehoidja töö on püüda selles pimedas, sünges tunnelis kergitada kardinat, mis katab valguse. Juhtida inimest valguse poole. Aidata mõtteid avardada, aidata akent paotada, et valgus hakkaks sisse kumama. Ühelt poolt tuua mällu mineviku ja oleviku rõõmsaid hetki, suurendada ja võimendada neid, ja teisalt – mis veelgi olulisem – lasta sellesse olukorda sisse kumada eshatoloogilisel lootusel.

Kui me laseme sel lootusel neisse olukordadesse valgust heita, õpime ka parandamatu haige puhul iga hetke üle rõõmu tundma ja tema praegust olukorda – terve perekonna ühist olukorda – võimalikult ilusaks ning helgeks muutma. Et seda aega, mis ta meiega on, kõikide oma meeltega hoomata – üksteist silitada, kõnetada, üheskoos laulda ja süüa, tundes täit rõõmu sellest, et me saame siin ja praegu koos olla.

K. A-T: Mõistan seda nii, et hingehoiutöö on siis õige, kui kõik tasandid on olemas, kui on Jumala kohalolu, on tunnetus, aga ka praktiline abi, kui seda vajatakse. Ja sõnad, õiged sõnad. Saan sinust aru, et hingehoiu töös on sõna, rääkimine väga olulised. Sõnadega toimub mõtete suunamine. Sõnades, sõnakujundites võib olla valguse poole viiv jõud. Sõnas on vägi. Koos rääkides sõnastatakse elukogemused, tunded, igatsused, hirmud. Siin on ju ka suur osa intuitsioonil, et leida õigeid teid, kuidas inimeseni jõuda, kuidas ta end avaks sinule, et saaksite koos Jumala poole minna.

A. L: Sõnastamine on väga tähtis. Ja sellepärast ma pean aega varuma, inimest kuulama, et tema sõnu, tema mõtteid ja kujundeid märgata. Vahel haaran kinni kasvõi mõnest lihtsast käibeväljendist, mida inimene lausub, näiteks, et Jumal aidaku. Ja kui mul on tema sõnad, siis saan neid kasutada sillana, kõneleda tema keeles ja olla tema jaoks mõistetav ka siis, kui kõnelen midagi sootuks uut ja ootamatut.

Tuleb võtta aega olla inimeste kõrval. Tahaksin selleks julgustada ka teisi – kõiki, kelle lähedased ühel hetkel surevad. Jah, me oleme neis olukordades abitud ja nõutud. Ma tean, et ma ei oska väga palju, ei saa neis olukordades pealtnäha midagi muuta, aga ma püüan olla kõrval ja käia need rajad koos inimesega lõpuni. Kas sellest on kasu või ei, ma ei tea. Millega ma mõõdan? Jumal üksi teab.

Kui Jesaja kuuleb Jumala häält küsimas, keda läkitada, ütleb Jesaja: „Vaata siin ma olen, läkita mind.“ Nõnda ma siis palungi Jumalat: „Kui sul on minuga midagi peale hakata, siis kasuta mind.“

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English