Esiletõstetud lood

Jumala kirkus meis (Lk 9:28–36)

Eve Kruus„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.“ (Lk 9:28–36)

Jeesusel on käes rasked ajad. Vaid mõned päevad tagasi on paistnud, et lõpuks ometi on tema töö hakanud vilja kandma. Vaid mõned päevad tagasi on Peetrus ütelnud välja jüngrite ühise arvamuse: „Sina oled Kristus, elava Jumala poeg.“ Lõpuks ometi on vähemalt tema kõige lähedasemad taibanud tõde. Kuid see, mis ootab ees, on hoopis raskem. Kohe pärast seda Peetruse tunnistust pidi Jeesus hakkama oma jüngreid ette valmistama selleks, et õige pea peab ta kannatama ja ta tapetakse. Teada oma peatsest piinarikkast surmast, sellest kellelegi kõnelda, kusjuures veel kuulajat veenda, et see, mis tuleb, on vajalik ja õige, pole emotsionaalselt just kerge ülesanne. Lisaks probleemidele enda ja oma jüngritega on Jeesust pidevalt ümbritsenud rahvahulgad, keda ta õpetab ja kelle hulgas olevaid haigeid ta terveks teeb. Ka see tähendab pingutust, nii vaimset kui füüsilist. See tähendab andmist. Aga ei saa lõputult ainult anda, vahepeal peab ka vastu võtma, saama, et oleks, mida jagada. Ja nii lähebki Jeesus mäele, eemale pidevalt teda ümbritsevatest rahvamassidest, et palvetada, et paluda jõudu oma Taevaselt Isalt. Rahvahulkade saginas, küllap oleme isegi võinud selles veenduda, ei tule tõelisest palvetamisest suurt midagi välja.

Vana Testamendi psalmidest ja ka teistest pühakirjalugudest loeme, et just mäed on paikadeks, kus Jumal end kõige sagedamini ilmutab. Tundub nagu jõuaks inimene mägedes Jumalale lähemale kui argipäevases keskkonnas. Ilmselt see sageli nii ongi. Mägedesse ronimine on raske, igaüks ei viitsi sellist pingutust ette võtta, seega ei liigu seal suuri ja lärmakaid rahvamasse. Kuna mäkketõus on tõeliselt pingutav tegevus, võetakse kaasa vaid kõige hädavajalikum. Suure kraamikotiga lihtsalt ei jõua tippu. Nii võivad mõnikord inimest teel Jumala juurde takistada kaasinimesed, kes nõuavad endale ja oma probleemidele pidevat tähelepanu, nii et oma probleemidega tegelemiseks ei jää lihtsalt mahti. Võib takistada argipäevane kila-kola, millega tegelemine tundub kole vajalik ja võtab suure osa jõust ja tähelepanust endale. Küllap just seetõttu ongi pühakojad nii vajalikud, eriti just paikades, kus pole mägesid ega näiteks suuri metsi, kuhu on võimalik minna, et natukesekski ajaks teistest eemale tõmbuda. Pühakodades on vähemasti jumalateenistuse ajal võimalus olla omaette. Pühakojas veedetud aeg on aeg iseenda jaoks. On võimalus kõneleda Jumalaga segamatult. On võimalus süveneda sellesse kõnelusse. On võimalus jõuda Jumalale lähemale. On võimalus end laadida, et taas oleks midagi teistele jagada.

Niisiis suundub Jeesus palvetama üles mäele. Ükski evangelist ei maini midagi sellest, et Jeesus oleks aimanud, mis teda mäel ees ootab. Ta võtab endaga mäele kaasa vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit. Päeva askeldustest väsinud, jäävad aga jüngrid õige varsti magama.

Kellel on olemas palvetamise kogemus, ja ma arvan, et meil ristiinimestena kõigil see kogemus vähemal või suuremal määral on, teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine. Tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda. Palvetamine tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, st me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. Meie palvetamise eesmärk ongi ju vastuse saamine Jumalalt, mitte talle oma tellimuste nimekirja ettelugemine. See aga tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Õige, intensiivne palvetamine tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44)

Jeesus palvetabki, palvetab pingsalt. Tal on, millest oma Jumalaga kõnelda. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luuka kirjutab, et tema näoilme muutus ja tema riided muutusid kiirgavalt valgeks. (Lk 9:29) Sõna ’doxa’, mida Uues Testamendis Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, võib tõlkida mitmeti. Uues Testamendis tähendab ’doxa’ ennekõike kiirgust, üleloomulikku valgussära. Evangelist kirjutab, et unest ärganud jüngrid nägid Jeesuse kirkust, nägid, et Jeesus kiirgas, isegi tema riided muutusid valgeks ja hiilgavaks. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?

Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud ja Jumal väga kaugel, mõnikord aga tundub, nagu oleks Jumal ise seismas meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt tema ligiolekut. Huvitav on seegi, et kõige sagedamini tunneme Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale, seda selgemini me näeme Jumalat. Miks nii? Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala vaikse hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, me nii-öelda „räägime ta üle“, ei kuula teda. Sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida ta anda tahaks. Me küll palume, kuid oleme nii süvenenud sellesse, mida me palume, et ei ole mahti vastust kuulata, meile Jumala poolt antavat vastu võtta. Nii võime mõnikord jäädagi ilma abist, mida Jumal meile pakub, vastustest küsimustele, mida talle esitame.

Kui aga Jumal jõuab inimesele tõeliselt lähedale, kui inimene tõesti tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu tema vaimu ande, siis ei saa ta ise jääda endiseks. Ta muutub. Ta kirgastub. Kirgastumine ei tähenda lihtsalt õnnetunnet, lihtsalt Jumala erilise ligioleku tunnetamist. Kirgastumise sisuks on inimese olemuse muutumine Jumala lähedalolu toimel. Võiks ehk öelda, et inimesest saab see, kes ta peaks olema – saab tema ise sellisena, milliseks Looja ta luues kavandas. Ta teab, kes ta on, ta mõistab oma kohta, oma ülesannet maailmas. Tema vaimusilmad avanevad. Ta mõistab Jumalat. See on imelise selginemise hetk.

Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte või õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolemine muudab inimese ka väliselt auliseks. Väljend „rõõmust särama“ ei ole tekkinud tühjast kohast. Inimene, kellele Jumal tõesti lähedal on, muutub tõesti ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline usuline elamus, kes on eriliselt kogenud Jumala puudutust, näiteks ristimistalitusel või armulauatalitusel – olukordades, kus inimene füüsiliselt kõige lähemalt oma Issandaga kokku puutub. Need näod, see ilme, mis neil nägudel on, see olek, see on midagi erilist. Jeesus ise on Mäejutluses öelnud: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:14–16) Kui kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda, see paistab välja. Põhimõtteliselt peakski selline kirgastatus olema iga ristiinimese, iga jumalalapse normaalne olek. Jeesusest on öeldud, et ta on Jumala kirkuse paistus (Hb 1:3). Nõnda võivad selleks saada ka tema jüngrid. Peavadki saama. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, on ta kaotanud selle kirkuse, nagu kirjutab Paulus Rooma kirjas: „[K]õik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.“ (Rm 3:23). Vaid saades taas korda oma vahekorra Jumalaga, olles Temaga tõelises Isa–lapse suhtes, jõudes Jumalale väga lähedale, nii lähedale, et muutub osaks Temast, võib ta selle kirkuse tagasi saada. Nõnda ka meie loos. Tollel mäel, kuhu ilmus pilve sisse varjatuna kohale ka Jumal isiklikult, sai inimsilmale nähtavaks, hakkas särama Jeesuse tõeline, jumalik olemus.

Kuid sõna ’doxa’ ei tähenda sugugi ainult imelist valgussära, optilist nähtust. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust ja meelevalda- meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, st Jumala kõikevõitva väe läbi, mis on üle pimeduse- ja surmaväest. (Rm 6:4) Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Kirjas filiplastele on öeldud Jeesuse kohta, et tema muudab meie alanduse ihu oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab enesele alistada kõik (Fl 3:21). See aga tähendab, et Jeesuse jüngrid saavad osa sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üleolevast ja loodusjõude muutvast väest. Kirkuse väest. Selles kirkuse väes peitub ka meie ülestõusmise lootus.

Kirgastumise hetked on Jumala kingitus, need on erilised hetked, millest tahaks kinni hoida. Ükskõik siis, kas oleme neid ise kogenud või olnud nende hetkede tunnistajateks – seegi on imeline kogemus. Me tahaksime, et aeg peatuks. Nõnda ütlebki meie loos Peetrus: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ (Lk 9:33) Kuid Jumalat ei saa kinni hoida. Jumalaga seotud kogemusi ei saa säilitada. Me ei suuda midagi kinni hoida, kuid me võime elu süngetel tundidel kirgastumise hetki meenutada. Mälestuses on jõud, mis hoiab meid elavana, hoiab meie usku ja lootust elavana ja ei lase meil käega lüüa ja meeleheitesse sattuda.

Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist, olla millegi nii võimsa tunnistajad nagu olid kord Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Kuid sellega on lugu nii nagu sõnaga ’doxa’, kirkus. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem on see, mis toimub varjatult. See imeline, olgugi enamasti silmale varjatult, toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma Taevase Isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Meie tänases loos tuleb pilv ja katab selle imelise sära, mida jüngrid nägid, ja jüngreid tabab taas hirm ja ebakindlus. Meiegi elus vaheldub rõõm mure, õnn kannatustega. Inimelus lihtsalt on nii. Aga just siis kõlavad Jumala sõnad: „See on minu äravalitud poeg, teda kuulake.“ Usus Jumala Pojasse, Jeesusesse Kristusesse, on meil side oma Taevase Isaga, kes tahab meissegi valada oma väge ja kirkust. Jumala vägi, tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust surma ees, elu täis lootust. Palugem, et meiegi elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.

 

Jutlus on peetud 07.08.2011 Tallinna Jaani kirikus.

 

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo Isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija.

Print Friendly, PDF & Email
English