Esiletõstetud lood

Jumalas olemine (Mt 5:1-10)

Urmas Nagel „Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid:
„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,
sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad,
sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased,
sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,
sest nemad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad,
sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt,
sest nemad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad,
sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse,
sest nende päralt on taevariik““
(Mt 5:1–10).

Minu üks lemmikuid luuletajate hulgas on Poola luuletaja Zbigniew Herbert. Tal on luuletus pealkirjaga „Teoloogide paradiis“:

„Alleed, pikad alleed, mida ääristavad hoolikalt pügatud puud nagu inglise pargis. Vahel läheb siitkaudu ingel. Juuksed hoolikalt lokitud, tiivad kahisemas ladina keeli. Tal on käes kaunis instrument, mida kutsutakse süllogismiks. Ta liigub kiiresti, puudutamata liiva ja liigutamata õhku. Ta möödub vaikides vooruste kivistest sümbolitest, puhastest omadustest, asjade ideedest ja paljudest teistest täiesti ettekujutamatutest asjadest. Ta ei kao kunagi silmist, muuseas polegi siin perspektiivi. Orkestrid ja koorid vaikivad, aga muusika kõlab ikka. Paik on tühi. Teoloogide kõnes on avarust. Ka see peaks olema tõendus.“

Jeesus on Pühakirjas alati rõhutanud iga inimese ainulaadsust, kes just antud ajal ja ruumis peab oma rada rändama. Tema rännul on aga selge eesmärk: saada üha enam inimeseks. Võtta vastutus oma elu eest ja otsustada. Just nimelt otsustada. Otsustada Jumala poolt või vastu. Põhimõtteline Jumala kasuks langetatud otsus kujundab kõiki otsuseid, mida inimene oma elu jooksul langetab.

Usk tähendab siis paratamatult, et ma otsustan Jumala võimaluste kasuks. Tema „leiab teid“, nagu Pühakirjas ilusasti on öeldud. Iga kord, kui ma langetan otsuse Jumala kasuks, kogen ma Jumalat käesolevas hetkes. Ta on siin ja praegu. Ta on minuga. On Immanuel.

Jeesuse järgi tähendab tõeline usk Jumalas olemist. See ei tähenda, et me põgeneme maailmast. Ei, meil on siin meie kohustused, meie inimlik elu. Vaim aitab meil näha sügavamalt ja kaugemale. Kõige lihtsamadki annid, mida me üksteisele tohime ulatada on ühtäkki pühitsetud ja õnnistatud. On piisad „elava vee jõest“ ja kustutavad meie kaasteelistel janu. Sellepärast ei saa keegi oma teed leida teistest lahus. See, kes ennast tõeliselt tundma õpib, hakkab alles tõeliselt taipama, mida tähendab osadus, alandlikkus ja kuulekus. Siis tahab inimene elada kui see, kes on õnnis, aga see tähendab Meistri järgi elamist teistele. Kaasteeliste armastuses teenimist.

Ei olegi esmatähtis see, kas ma alati õiged otsused vastu võtan. Kindlasti on see meie keerulise maailma peale mõeldes üsnagi lootusetu.

Tänapäeva inimene aga tahab kogeda ja tunda. Talle ei piisa, et keegi nendest asjadest lihtsalt räägib. Tal ei ole enam niipalju aukartust kiriku kui organisatsiooni ees. Jeesus julgustab meid otsustama päris oma isikliku tee kasuks. Ei piisa, kui teeme seda, mida kõik teised, ja ujume üldise vooluga kaasa. Jeesus väljendab seda selgelt, kui ütleb:

„Võidelge, et minna sisse kitsast väravast, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda.“ Seda võiksime öelda ehk ka nii: võtke vastutus oma tee ja elu eest. Kirik peaks olema kristlase vaimulik kodu, kus toidetakse ja toetatakse, kuid lastakse inimesel võtta „oma rist enese peale“ ja kannatakse välja, kui lastetoas on vahel segadus ja möll. Nii laps paratamatult õpibki seda jumalikku kunsti, mida nimetatakse eluks, kus nii vaimsetes kui asistes asjades peab suutma ise otsustada, Jumalalt tarkust paludes.

Muidu on meiega, nagu ühes loos, milles rätsepast isa ühel õhtul võtab poja ette ja ütleb: „Kuula mind, poeg! Kui sa keskkooli lõpetasid ja ütlesid, et tahad ülikooli minna, siis otsustasime sind saata Cambridge’i ja maksime su õppimise kinni. Sa õppisid hästi ja lõpetasid cum laude. Siis läksid sa Oxfordi, et teha endale doktorikraad. Sellegagi said sa hakkama. Õppimine on tore asi, aga nüüd oled sa täiskasvanu, koolid läbi ja aeg on mõelda elukutse valikule. Ühesõnaga, otsusta, kas tahad saada naiste- või meesterätsepaks.“

Õndsakskiitmised räägivad inimesest, kes on otsustanud minna sisse kitsast väravast. Kuid elada selles vaimus on võimalik vaid juhul, kui inimene on need ise omaks võtnud ja läbi tunnetanud. Anselm Grün ütleb: „Kitsas uks on uks, millest pean sisenema, et asuda teele, mille Jumal minu jaoks mõelnud on. On vaja otsust, et elaksin tõesti oma elu ja käiksin oma rada, mis viib mind elu, vabaduse ja avaruse juurde ja millel käies minu elust ka teistele tulu tõuseb.“

 

Jutlus on peetud EELK Vaimulike konverentsil Roostal 20.1.2015.

 

Urmas Nagel (1960) on Räpina Miikaeli koguduse õpetaja, Võru praostkonna praost ja EELK Vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Print Friendly, PDF & Email
English