Arvamused

Mõningad reflekteeringud meie kirikuelust Eesti meediamaastikul

Helle Aan (foto)2014. kirikuaasta saab kohe otsa. Milline sündmus on Eesti kirikuelust kõige enam meedia tähelepanu pälvinud? Ilmselt kooseluseadusega seonduv. Tõenäoliselt polnud ühelgi Eestis tegutseval konfessioonil ametlikus  aastaplaanis sellise sõnastusega tegevust kavandatud. Kuid olukord, mis seaduse ettevalmistuse käigus kujunes, eeldas avalikkusele pereväärtuste meeldetuletamist. Ametlikult  esitas oma seisukohad Eesti kirikute nimel Eesti Kirikute Nõukogu. Tagantjärele on kujunenud kaks seisukohta: ühe pooldajad arvavad, et kirik oleks pidanud jõulisemalt osalema (ERR saade Kirikuelu, 16.11.2014) ja teise pooldajad, et vihaga mindi liiale  (ERR saade Plekktrumm 20.10.2014). Nii küsiski saatejuht Joonas Hellermaa   ETV saates „Plekktrumm“ külaliselt Tartu Ülikooli teoloogiadoktor Urmas Nõmmikult, miks ometi räägib kirik avalikkusele nii vähe oma kõige põhilisemast sõnumist – ligimesearmastusest. Külaline selgitas küll, et ligimesearmastus on evangeelse sõnumi  üks osa, aga ei saanud temagi kirikute eest vastust anda.

Kirik on meie kultuuri osa ja kultuur on avaliku elu osa. Miks on levinud arvamus, et kirik ei ole n-ö pildil? Samas need, kes Eesti kirikueluga tuttavamad on, teavad, kui palju ja  kui erinevaid tegevusi kogudustes edendatakse. Nii aktiivset tegevust kui täna, pole Eestimaa kirikutes ajaloo jooksul kunagi varem toimunud. Ehk on vastuolu erinevates ootustes? Üks osa avalikkusest ootab/eeldab kirikult ühiskonnaküsimustes aktiivset osavõttu. Seda ootust, küll eri variatsioonides, avaldasid  oma küsimuste kaudu ka ERR Vikerraadio „Kirikuelu“ saates kohalike väljaannete ajakirjanikud, esitades küsimusi oma piirkonna peapiiskopi kandidaatidele (ERR saade Kirikuelu, 16.11.2014). Pereraadio saates  „Monitor“ arvasid Anti Toplaan, Veiko Vihuri ja Katrin Keso-Vares meedia mõju üle arutledes, et seisukohad ja sõnumid kirikust ei ületa sageli meedia uudiskünnist (Pereraadio saade Keset küla), mistõttu need ei jõua avalikkuseni. Tuleme nüüd artikli algusküsimuse juurde tagasi. Mis on või oleksid need 2014. aasta kirikuelu sündmused, millest Eesti inimesed peaksid meedia kaudu teada saama?  Vastusevariante on siin kindlasti mitu. Pakun omalt poolt kahte olulisimat sündmust nii meie kiriku- kui kultuuriloos:  tänavu möödub 275 aastat eestikeelse Piibli ilmumisest ja 25.–26. novembril toimuvad EELK kirikukogul peapiiskopi valimised.

Kolmas sündmus, mida tahan väga positiivse näitena meedia ja kiriku koostööst esitleda, on seotud 27. oktoobril traagiliselt lõppenud koolitulistamisega Viljandi Paalalinna koolis. Sündmust kajastasid kõik meediakanalid, nii kirjutav, rääkiv kui pilti näitav press. Sündmuste käigus said meedia tähelepanu ka Viljandi kirikud ja õpetajad, EELK Perekeskuse nõustajad ja hingeabi andja Naatan Haamer (ERR uudised 29.10.2014). Kriisiolukorrad ongi olukorrad kriisis. Mäletan, kui helistasin sündmuste järgsel varahommikul otse-eetri intervjuuks EELK Viljandi praost Marko Tiitusele. Olukord, milles me end pärast sündmust leidsime, oli kõigile uus.  Kirikuõpetaja tunnistas intervjuu alguses, et temagi ei tea, mis on kõige parem tegevus, aga kiriku uksed on lahti, hingeabi andvad nõustajad juba saabumas. Võimalus on küünal süüdata, vaikselt istuda või vajadusel nõustajaga rääkida. EELK Perekeskuse juhataja Pia Ruotsala nõuanded olid ühed esimesed, mis sisaldasid teavet, kuidas antud olukorras lastega toimida (Raadio7 saade 28.10.2014).

Selles kriisisituatsioonis oli kirik ühiskonnas kaasas, oli osa meist kõigist, võttis enda kanda selle teenimise osa, milleks kirik ongi. Antud olukorras oli kiriku tegutsemine ülimalt normaalne, endastmõistetav. Nii endastmõistetav, et sündmuste kajastamisel oli kiriku tegevus lihtsalt osa informatsioonist.

Siit tahan lõpuks jõuda meie kirikumaastikul toimuvate põhisündmuste kajastamiseni Eesti meedias. Arvestades eestikeelse Piibli juubeli väärikust ja tõlke mõju meie kirjakeele arengule, olid minugi ootused vastava materjali  meediakajastusele kõrgemad, kui tegelik käsitlus oli. ETV  saade ,,Ajalik ja Ajatu“ sai Piibli juubeliaastale kauni pildilise materjali tänu Mikkeli muuseumis aset leidnud piiblinäitusele, kus olid eksponeeritud Jaan Paruski erakogus olevad köited pea kõigist eestikeelse Piibli numereeritud trükkidest  (ERR saade Ajalik ja ajatu). ERR Vikerraadio saadete arhiivis saab kuulata „Kirikuelu“ (24.08.2014), milles Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson tutvustab üldisemalt seltsi tegevust, nimetades, et novembris toimub piibli 275. aastapäevale pühendatud Piiblipäev. Konverentsi pole Vikerraadio eetris olev „Kirikuelu“ kajastanud. Tähtpäevakonverentsist tegid lühi-ülevaate Raadio 7 saade  (12.11. 2014), ajaleht Eesti Kirik (12.11.2014)  ja Harju Elu (6.11.2014). Ajaleht Sirp on pööranud tähelepanu piibli 275. aastapäevale, aga seda vaid artikli avalauses. Edasi saab lugeda uuest eestikeelsest piiblitõlkest, mis on Uue Maailma väljaanne ja mille tõlketöö on teinud Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu tõlkebüroo liikmed (Sirp 10.10.2014).

EELK peapiiskopi kandidaatide kohtumisel Põltsamaal uuris Pereraadio peatoimetaja Mare Pihlak  tulevase peapiiskopi nägemust kristliku meedia rolli kohta tulevikus. Kas see võib olla jumala riigi töös kiriku käepikendus? Toon vastustest välja põhilisema. Huvilised saavad kuulata Pereraadio saadetMonitor“.

Nii toonitas Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, Lääne praostkonna praost, konsistooriumi assessor Tiit Salumäe, et esmatähtis on koostöö ERR-ga, sest hommikupalvuse kuulajate arv on suur ja kiriklike pühade jumalateenistuste ülekanded ETV-s on väga olulised. Muidugi tehakse koostööd ka teiste  meediakanalitega, ka kristlike raadiote, päevalehtede ja kristliku pressi väljaannetega. Viljandi Jaani koguduse õpetaja, Viljandi praostkonna praost Marko Tiitus kinnitas, et kristlikud meediakanalid teevad head tööd, samas Internet ja sotsiaalmeedia suudavad koguduse liikmeid rohkem aktiviseerida.  Tartu Pauluse koguduse  õpetaja, Tartu praostkonna praost, konsistooriumi assessor Joel Luhamets tõdes, et 20 aasta jooksul, mil kristlikud raadiokanalid on Eestis  tegutsenud, on  meediaolud palju muutunud. Võimalused on mitmekesistunud. Ka EELK-l on oma misjonikeskuse meediatöö, ajaleht Eesti Kirik, koostöö avaliku meedia kanalitega. Tuleb jälgida, et info ühistegevuses ei moonduks.  Nõmme Rahu koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi rektor Ove Sander kiitis koostööd kõigi kanalitega ja leidis, et kasvuruumi selle tugevdamiseks on samuti. Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, konsistooriumi kantsler Urmas Viilma nentis, et hetkel puuduvad koostöö osas selged kokkulepped.  Kirikul on oma väljaanne Eesti Kirik. Samas materiaalne ressurss seab raamid.

Suurtel päevalehtedel on ametis oma ala professionaalid, kuid kogemus  näitab, et kristliku ajakirjanduse esindajad kaaluvad hoolikamalt sõna, nende eetiline taust on tugevam. Nii nagu peapiiskopi kandidaadid eeldasid, nii ongi Eesti meediamaastikul kõige põhjalikumalt  ja järjekindlamalt peapiiskopi kandidaate tutvustanud EELK häälekandja Eesti Kirik. Leht on kajastanud valimiskäiku alates kandidaatide ülesseadmisest sinoditel kuni kinnitamiseni ja sealt edasi tutvustanud neid nii persooniti kui üldisemalt.

Selle artikli kirjutamise ajal, nii kümmekond päeva enne EELK otsustavat kirikukogu, on EELK peapiiskopi kandidaadid avaliku meedia tähelepanu pälvinud üsna napilt. Põhjus  võib olla selles, et valimiseelsetes debattides on pigem vaagitud EELK  kui organisatsiooni arenguvõimalusi, jättes ühiskondlike valupunktide temaatika üsna teiseseks. Eesti Ekspress kirjutas eelseisvatest valimistest pea aasta tagasi detsembris, kui polnud ühtegi ametlikku kandidaati võimalik veel üles seadagi (19.12.2013). Kuid küsimused, mida toona õpetaja Urmas Viilmale esitati, viitasid meedia ootusele kiriku  reageerimisel ühiskonna valupunktidele, ühiskondliku moraali teemadele. Selle aasta 16. oktoobri Eesti Päevalehes selgitas Tartu Ülikooli teoloogiadoktor Tarmo Kulmar, milliste ülesannete täitjat valima hakatakse: ,,Ta (peapiiskopi) töö on kiriku administratiivne haldamine, aga ka vaimulike ja koguduste suunamine” (Päevaleht. 16. 10.2014). Ka raadiod – Vikerraadio „Kirikuelu“, Pereraadio ja Raadio 7 on EELK peapiiskopi kandidaate tutvustanud – nii on  iga kandidaat  saanud rääkida oma põhiseisukohtadest ja vastata üheskoos küsimustele. Saadete ülesehitus, teema avamine ja eetriaeg on teeninud konkreetsete raadiojaamade sihtgruppide huve. Samuti on uue peapiiskopi valimistemaatikat käsitletud ETV „Aktuaalse Kaamera“ uudistes 30.06.2014.

20. sajandi kommunikatsiooniteadlane Niklas Luhmann selgitab, et kommunikatsioon on kolmekordne valik, mis toimib lähtuvalt informatsiooni valikust, sõnumivalikust ja arusaamisest kui valikust, mis avaldub vastuvõtja tegevuses. Alles siis, kui kommunikatsioonile järgneb kommunikatsioon, on see edukas. (Luhmann 1996, 10) Süsteemiteoreetilise ühiskonnakäsituse üks praeguseid tippe Siegfried Schmidt lisab, et tänapäeva ühiskond on meediakultuuri ühiskond. Meedia konstrueerib tegelikkuse. Kuid tegelikkuse ajakirjanduslik rekonstruktsioon on alati subjektiivne, sest info töötlemise kõigil valikutasandeil teevad inimesed. Valikukriteeriumiks on vaadeldava info vastavus meediumi hoiakutele, arusaamadele ja tõekspidamistele. Meedia  võime tegelikkust konstrueerida on muutnud meediasüsteemi ühiskonna juhtivaks jaotussüsteemiks. (Schmidt 2001, 11–25) Mida suurem on meediasõnumite maht, seda vähem saab publik otsustada, kuivõrd meedias pakutu tegelikkusele vastab, selgitab Niklas Luhmann (Luhmann 1996, 173).

Klaus Merten on väitnud, et postmodernismiajastu on lõppenud, seda asendab fiktsioonide ja suhtekorralduste ajastu. Koos sellega on alanud uue irrealismi ajastu. (Merten, 1999) Suhtlusprotsess algab vaatlejast, kes tajub midagi. Kui küsida temalt, mida ta näeb, kuuleb või tunneb, siis ei piirdu ta oma muljeid edastades  üksnes loeteluga, vaid ta tõlgendab nähtut või kuuldut. Ta ei kirjelda ainult fakte, vaid ka seletab ja väärtustab neid. (Luhmann 1996, 176–178) Seletuste puhul kerkivad küsimused: mis toimus, miks toimus ja kuidas oleks pidanud olema. Siit tuleneb väärtustamine, vaadeldava  nähtuse  hindamine positiivseks või negatiivseks.

Meedia mõjust kõneldes pean silmas määratlust, mille on 1963. aastal pakkunud Saksa publitsistikateaduse suurkuju Emil Dovifat ja mis nüüd on üldine: meedia mõju on meediasõnumite toimel aset leidnud muutus isikute teadmistes, hoiakutes ja käitumises (Dovifat 1962). Keskne märksõna on muutus – rääkides meedia mõjust, räägime alati muutustest, erinevusest varasema või teise populatsiooniga võrreldes (Merten 1999). Meedia mõju kulgeb väärtustuste kaudu.

Lõpetuseks jutustan loo, mida vahendab California  turundusuuringute- ja kommunikatsioonikeskuse juht Viggo Sogaard oma õpikus, kuidas läbi viia küsitlusi kirikus ja misjoni-aladel (Sogaard, 1996). Ta kirjeldab olukorda 1969. aastal Tai idaosas, kus taheti alustada kristliku raadiojaama tööd. Enne algust paluti raamatu autoril küsitluse abil selgitada kohalike suhtumine kahte sõnasse: „Kristus“ ja „kristlane“. Hindepunkte sai anda +/- 3 skaalal. Üllatuseks leidsid korraldajad, et sõna ,,Kristus“ oli hinnatud pluss-poolel  3-ga.  Jeesus oli budistide jaoks religioosne figuur, moslemite jaoks oli tema koht Muhamedi kõrval. Raske oli leida inimest, kes oleks reageerinud sõnale ,,Kristus“ negatiivselt. Samas sõna ,,kristlane“ sai küsitlustes -2. Raadiotööks kasutati Chiangmai linnas raadiojaama Rahu Sõnumite stuudiot. Eetrivestlustes otsustati sõna ,,kristlane“ asendada analoogidega. Kasutati väljendit  ,,Jeesuse järgijad“.  Kuid suhtumine paremaks ei muutunud. Selgus jätkuva negatiivse hoiaku põhjus. Aasta oli 1969, käis Vietnami sõda  ja raadiojaam asus USA sõdurite linnaku vahetus naabruses. Kohalikele tähendas sõna ,,kristlane“ valge nahavärviga sõdalast. Seepeale kutsuti saateid tegema kohalikud Tai kristlased, kes laulsid omakeelseid ülistuslaule ja tunnistasid, et nad on Jeesuse järgijad. Nii sai ,,kristlane“ uue tähenduse – kristlus sai ,,Tai näo“.  Viis aastat hiljem, 1974 uuriti Tai noorte suhtumist samadesse väljenditesse. Vastuses sai sõna „kristlane“ hindeks numbreid + 1 ja + 2.  Seejärel, esialgu küll väga arglikult, kutsuti kuulajaid kristlasteks. Kirjeldus illustreerib, kui hea on teada, mida soovid misjonipõllul saavutada ja millised  on selleks reaalsed võimalused. Eestis on 25 aastat rahvusringhäälingu eetris olnud  saade „Kirikuelu“, üle 20 aasta on tegutsenud kristlikud raadiojaamad, sama kaua on tegutsenud ka konfessioonide häälekandjad. Nagu meie kirikutelgi, on neil ühesugune tegevuse lähteülesanne – kuulutada evangeeliumi. Ja enamus tegutseb omapäi.

 

Viidatud kirjandus ja allikad

Carey, James.  Communication as Culture: Essays on Media and Society. Media and Popular Culture: I. Boston: Unwin Hyman, 1985.

Dovifat, Emil. Zeitungslehre. Bd. 1. Berlin: Göschen, 1962.

Luhmann, Niklas. Die Realität der Massenmedie. 2., erweiterte Auflage. Opladen: Westdeutscher Verlag, 1996.

Merten, Klaus.  Einführung in die  Kommunikationswissenschaft. Bd.1/1: Grundlagen der Kommunikationswissenshaft. Münster: Lit, 1999.

Schmidt, Siegfried.J. Media Societies: Fiction maschines. Edited by Colin B. Grant, Donal McLaughlin (eds). Critical Studies 16. Amsterdam – New York: Rodopi, 2001.

Sogaard, Viggo. Research In Church and Mission. Pasadena, California: William Caren Library, 1996.

 

Helle Aan (1955) on ajakirjanik ja Raadio 7 tegevjuht, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea koguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English