Arvamused

Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest

Urmas NõmmikAlguseks ning segaduse vältimiseks olgu öeldud, et järgnevas esitan oma isiklikku nägemust. Ma ei esinda ei kristlasi, EELK-d ega Tartu Ülikooli, vaid üksnes ja ainult iseennast. Küll aga teen seda teadliku kristlasena, luterlasena, õppinud piiblieksegeedina ning traditsioonilise pere isana.

Alustan kaugemalt otsast, peatun esmalt Eesti religioossel maastikul ja kiriku osal selles. Siis küsin, kas kirikul on ühiskonna asjades õigus kaasa rääkida, ja kui, siis kuidas. Seejärel peatun teoloogial ehk refleksiooni ja dialoogi rollil kirikus. Ning lõpuks jõuan ka peremudeli küsimuseni, seda Piibli ja kristliku õpetuse valguses.

 

Eesti religioosne, resp. kiriklik maastik

Paari aastakümne jooksul enam-vähem jalad alla saanud Eesti religioosse maastiku olemuse ja dünaamika uurimine ütleb – üldistades kokku võetuna –, et võrreldes enamuse Euroopa ja maailma riikidega kuulub Eestis suhteliselt väike protsent elanikkonnast usulistesse ühendustesse, jäädes 20 ja 25 protsendi vahele, ja tendents on kahanev. Usuühenduste hulgas suurimad on teatavasti kristlikud kirikud, neist omakorda eristuvad kaks: vene õigeusu ja luterlik kirik. Venekeelsete Eesti elanike hulgas on kirikusse kuulujaid protsentuaalselt rohkem kui eestikeelsete hulgas; see puudutabki põhiliselt vene õigeusu kirikut, mis on praeguseks ilmselt suurima liikmeskonnaga usuühendus Eestis. Eestikeelse kristlaskonna hulgas on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik suurim usuühendus, järgneb Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mõjukad on ka baptistide ja vabakirikute liit ning roomakatoliku kirik. Unustada ei saa ka metodiste, nelipühilasi, adventiste jt.

Traditsioonilistest usuühendustest on kahtlemata olulised veel juudi kogukond, islamiusuliste kogudused, vanausulised jne, kuid nende mõju kogu Eesti ühiskondlikule elule on vähemasti seni olnud tagasihoidlik. Kuna Eestis domineerib eestikeelne meedia, siis on ka luterliku kiriku esindajad kõige rohkem n-ö pildil. Arvestades nii mõndagi tulisemat avalikku diskussiooni paaril viimasel aastakümnel, ei saa alahinnata ka maausuliste ehk omausuliste mõju.

Kõige uskmatumate ühiskondade hulka Eesti maailmas kindlasti ei kuulu. Kui konkreetne usuühendusse kuulumine kõrvale jätta, siis on väga raske määratleda, kust läheb uskliku ja uskmatu piir. Eestis on palju organiseerimata või poolorganiseerunud religioosseid, spirituaalseid jt inimesi. Näiteks otsides religioosseid inimesi uue vaimsuse ehk new age’i teatud kriteeriumite järgi, ületavad näitajad usuühendustesse kuulujate omi. Need võivad hõlmata kolmandiku kuni poole elanikkonnast.

 

Religiooni tähtsus Eesti ühiskonnas ja roll moraali kehtestamisel

Religiooni, s.h eriti kirikute mõju Eesti ühiskonnale on väga raske mõõta ja seda kuigi palju polegi mõõdetud. Küsitud on kuuluvuse ja usklikkuse järele, aga mitte mõju järele. Mõned tulemused annavad alust arvata, et luterlik kirik on aja jooksul eestlasse jälje jätnud, nagu õigeusu kirik näiteks venelassegi, ja see puudutab ka moraalseid küsimusi. S.t kirikusse mittekuuluva ja ennast usklikuna mitte määratleva eestlase puhul võivad ilmneda vaated, mis täpsemal vaatlusel osutuvad kristlikuks (läbi luterliku või evangeelse prisma).

Kindel on, et usulised küsimused suurt osa Eesti inimesi kõnetavad – mida vanemaks, seda rohkem. Huvi religioosse sfääri vastu on rohkem või vähem olemas, teatud nähtusi, nagu jõule, seostatakse isegi ikka veel enamasti kirikuga. Samas ilmneb igal sammul, et usuline kirjaoskus ehk elementaarne teadmistebaas ja orienteerumisvõime üldiselt puudub: nii-öelda inimene tänavalt võib alateadlikult ju olla huvitatud usulistest küsimustest, ent tal puuduvad vahendid selle väljendamiseks.

Selle kõige pärast ei julge ma siinkohal küll öelda, kas religiooni või kiriku mõju on Eestis suur või mitte. Ainult sisetunde ajel võin arvata, et üldiselt mõjutavad kirikud Eesti ühiskonda vähe, küll aga pannakse nende esindajate avaldusi tähele.

 

Sisuline ehk teoloogiline hinnang kiriku ja ühiskonna suhtele

Praegu Eestis, aga ka mujal kristlaste hulgast kostuvas kriitikas kasutatakse argumenti, et kaasaegne maailm ei tohi oma muutuvaid väärtusi kirikule peale suruda. Kirikud, nagu kõik traditsioonilised usuühendused, ei saa ilma traditsioonita, ei saa oma õpetusest loobuda, teatud piirini. Kui küsida, kas ühiskond tohib kirikule midagi peale suruda, mis läheb vastuollu kiriku või usuühenduse õpetuse tuumaga, siis on vastus, et loomulikult mitte. Teoloogiliselt väljendudes: näiteks kristlik kirik on riigi- ja rahvuseülene nähtus, sest Jumal on kutsunud kõiki ühtemoodi ja igal ajal ning ühe või teise ühiskonna spetsiifilised asjaolud ei tohi ega saagi muuta kiriku põhilist alust. Aga ma tulen selle juurde allpool tagasi.

Kui küsida vastupidi, kas kirik tohib ühiskonnale peale suruda oma seisukohti, siis vastan, et kõik oleneb ju esmalt seisukohast. On väga paljut, milles kirikul ei ole kõikehaaravat õigust ühiskonda mõjutada. Toon drastilise näite: kui mõni usuühendus oma juhtivate esindajate kaudu või grupp ühenduse liikmeid nõuab näiteks kellegi kõrvaldamist ühiskonnast, s.t kutsub üles vägivallale, siis on loomulikult ühiskonna kohus, näiteks õiguskaitseorganite kaudu, öelda otsustav ei.

Samas, jättes kõrvale drastilised näited ja tulles kiriku kõige põhilisemate seisukohtade juurde, juhin tähelepanu tõigale, et kiriku olemuse juurde kuulub ühiskonna mõjutamine. Koos Jumala teenimise ja ligimese teenimisega kuulub kristliku kuulutuse lahutamatu olemuse juurde evangeeliumi kuulutamine. Muidu ta ei oleks kirik. Kirik on seega ka oma olemuselt inklusiivne, ta tahab kuulutusega jõuda võimalikult paljudeni, teenida võimalikult paljusid ja pakkuda Jumala teenimise võimalust võimalikult paljudele. Kirik kuulutab paratamatult oma seisukohti ja peabki kuulutama.

Edasi on konkreetsete olude, konkreetse ühiskonna ja konkreetsete kirikute küsimus, kuidas leiavad kirikute mõjutused ühiskonnas mingil teatud ajahetkel oma tasakaalupunkti, ehk punkti, milleni ühiskond tunnustab kiriku või kirikute rolli väärtuste kujundajana, ning milleni kirikud tunnistavad ühiskonna nõudmisi. Siin ei saa ei mina ega keegi teine fikseerida piiri, milleni ühiskond või kirik minna võivad. See peab sündima pideva diskussiooni käigus.

Kiriku tegelikku mõju ühiskonnale saab sotsiaalteaduslike vahenditega kuidagimoodi mõõta vaid tagantjärgi.

 

Vahekokkuvõte

Oma senise ülevaate võtan kokku nii: Eestis on usuvabadus, riik ja kirik on seotud lõdvalt, ükski usuline organisatsioon meil ühiskonna üle ei domineeri ja ei oma selleks ka õigust. Samas on usuühendustel ja nende esindajatel vastavalt arvamusvabadusele õigus oma seisukohti ühiskonnas esitada. Kristlike kirikute puhul mängib rolli ka evangeeliumi kuulutamine, mis kuulub kiriku olemusse ja nõuab lakkamatut kuulutustööd ühiskonnas. Ühes või teises küsimuses võib kiriku mõju olla ühiskonnas tunda, aga see ei ole kusagil nii mõõtuandev, et see oleks paratamatu.

Kõige tähtsam on, et ei kirik tervikuna ega mitte ükski kirik denominatsioonina ega ükski usuühendus Eestis võrdu ühiskonnaga, vaid kirikuid ja usuühendusi on palju, rääkimata usuühendustesse mittekuulujate väga suurest hulgast. Seega ei saa olla ühel või teisel kirikul normatiivset jõudu ilmalikule ja kokkuleppelisele seadusandlusele. Kõik kirikud või selle esindajad saavad avaldada oma seisukohti, aga ei saa nende kehtestamist ühiskonnalt nõuda, vaid ainult pidada ühiskonnaga dialoogi, otsida kokkulepet, võrdväärsete ühiskonna liikmetena. Ja siin tuleb küsida, kas kirikud või kirikute liikmed on Eestis olnud sellisele kokkuleppele avatud. Tean neid, kes on, tean neid, kes ei ole.

 

Teoloogiast kirikus kui eneseregulatsioonivahendist

Et eelnevast ei jääks üheülbalist muljet, tahan lisaks valgustada veel üht kiriku olemuslikku joont. Kirik omab oma normaalses olekus enesereguleerimise mehhanismi, s.t toimub teoloogiline refleksioon ja diskussioon. See tähendab, et usku elatakse ja mõeldakse lakkamatult läbi. Oma elavat usukogemust vahendatakse kaaskristlasele ja vastupidi, s.t ollakse kaaskristlastega osaduses. Dialoog kõrvaldab äärmusluse ohu ning aitab hoida fookuses kristluse tuuma, milleks on õpetuslikult see, et Jumal on Kristuse kaudu päästnud inimese, ning praktikas see, et kristlased on omavahel osaduses, ühe Kiriku liikmed.

Kirikus on aga palju liikmeid ja palju arvamusi ning tõlgendusi, on õpetuslikke lahkarvamusi, on teravaid vaidlusi. Siin tuleb jälgida, millises suhtes on õpetus ja praktika. Kas osadus suudab olla kohal seal, kus ollakse õpetuslikult lahus? Näiteks võib tuua Luterliku Maailmaliidu juhtumi, kus lahkarvamused perekonna, abielu ja seksuaalsuse küsimustes viisid nii kaugele, et Etioopia luterlik kirik otsustas 2013. aasta alguses katkestada suhted Rootsi Kirikuga ja Evangeelse Luterliku Kirikuga Ameerikas. Sama aasta keskpaigas suudeti aga vahendajate abil lepitada osapooli sellisel määral, et deklareeriti ühiselt soovi just nimelt osaduse jätkamiseks. Õpetuslikes küsimustes jätkub dialoog, s.t teatud kokkulepitud tingimustel respekteeritakse üksteist dialoogipartnerina. Ultimatiivseid ettekirjutusi välditakse. LML-i vastav dokument ning liidu peasekretär Martin Junge vastavasisuline oluline ettekanne on eesti keeles saadaval ajakirjas Kirik & Teoloogia (vt siit).

Kui nimetada ka minu kodukirikut EELK-d, siis pole see katkestanud suhteid või osadust ühegi kirikuga, ent vastavaid nõudvaid ja manitsevaid hääli on seoses näiteks Rootsi kirikuga nende samasooliste partnerluse tunnustamise ja ordineerimise pärast olnud. See on kahetsusväärne. Kahetsusväärne on ka see, et EELK sees, nagu ka mõnes teises kirikus, on olnud üksikuid hääli, mis nõuavad osaduse katkestamist nende liikmetega, kes ei ole kaaskristlastega ühel meelel samasooliste partnerluse või ordineerimise küsimuses. Küsin sellisel juhul alati, kas erimeelsused kristluse jaoks määravatest apostlikust või Nikaia usutunnistusest väljapoole jäävates õpetuslikes küsimustes tõepoolest on piisav põhjus osaduse katkestamiseks. Vastan, et ei ole. Ja tean, et ma ei ole selle arvamusega üksi.

Juhatades tasapisi sisse minu ülevaate viimast osa kirikust ja peremudelist, tulen samasooliste tunnustamise juurde. Vaatamata sellele, et Eesti meediaruumis on nende kristlaste hääl, kes samasooliste partnerlust südames võimalikuks ja isegi õigeks peavad, tahaplaanile jäänud, soovin anda siinkohal märku sellest, et need kristlased on olemas ja neid ei ole vähe, neid on näiteks ka EELK vaimulike hulgas, rääkimata EELK ilmikliikmetest. Kuuludes isiklikult selliste kristlaste hulka, julgen nende nimel öelda, et ei tohi uskuda reflekteerimata ja ebakvaliteetset väidet, et kristlus välistab samasooliste küsimuses ühemõtteliselt eriarvamused ja -tõlgendused. Ei EELK, mõne teise kiriku ega ühiskondliku organisatsiooni liikmed saa väita, et nad võivad kõneleda kogu kristlaskonna nimel. Ainuüksi juba sellepärast mitte, et on teisitiarvajaid ja neil on argumendid. Palun kõiki Eesti kristlasi, et need kuulaks üksteist ära ega asuks sajatama, osadust katkestama või muu erisust rõhutava tegevusega tegelema. Sisuline dialoog Eesti kirikutes ei ole üldse veel alanudki. Ma loodan aga südamest, et see saab lähiaastail teoks.

 

Kirik ja peremudel

Olenemata muljest, mis võib avalikkusele jääda kristliku traditsiooni ühtsusest või kiriku vankumatutest seisukohtadest seoses ennast samasoolisena identifitseerivate inimeste partnerlusega, on kirikus ruumi eksegeetilisteks ja teoloogilisteks aruteludeks. Kui jääda luterliku kiriku juurde, mis on eestlust ja eestlast ajaloo jooksul arvestatavalt mõjutanud, siis siin, jällegi ehk vastupidiselt avalikkusele jäävast muljest, on iseäranis palju põhjust lakkamatult arutleda ja lausa vaielda, sest seda luterlik tõlgenduspõhimõte nõuab: elu on lakkamatus muutumises ning ükski piiblilugemine või evangeeliumi kuulutamine ei korda eelmist. Igas olukorras seisab inimene Jumala ja ligimestega vastamisi uuesti. Igas uues situatsioonis peab kristlane defineerima end uuesti. Sellega ei lõpe Piibli ja traditsiooni tõlgendamine mitte kunagi. Muidugi tähendab see ka pikka aega tavanorme kujundanud seisukohtade muutumist. Nii on kristliku maailma peavoolus tavanormid ümber hinnatud rassiküsimustes, orjuse küsimuses, suhtumises juutidesse, tasapisi hinnatakse ümber naiste õiguste küsimust, on esimesed edusammud naiste ordineerimise küsimuses. Ja loomulikult puudutab see ka homoseksuaalse sättumusega inimeste suhte ja kooselu sallimist või tunnustamist. Suures hulgas Euroopa ja Ameerika (ka Austraalia) kirikutes, eriti luterlikes ja anglikaani omades, on alates 1990. aastate lõpust tähendada murrangut.

Kui tulla Piibli ja peremudeli juurde, siis tuleb kõigepealt kindlasti tõdeda fakti, et Piibel, kristliku õpetuse alus, mitte ei esita ega nõua mingit kindlat peremudelit, vaid eeldab seda. See hermeneutiline tõsiasi tähendab, et nii Vana kui Uus Testament eeldavad kahe ja kolme tuhande aasta taha jäävat Iisraeli konteksti, milles määrav oli suurpere, koos selles vähem või rohkem domineeriva tuumikperega. Lisaks eeldab Piibel konteksti, milles järglase saamine ehk viljakus oli kahe inimese vahelise liidu kõrval sama oluline ja kohati olulisemgi (vrd 1Ms 1:27, leviraatabielu fenomeni jne). Näiteks Vana Testamendi juriidilist kirjandust ei ole ilma nende tõdemusteta võimalik üldse mõista. Kuna tänapäeval suurperet Eestis peaaegu et ei esine ja selle asemel domineerib tuumikpere, kärgpere, üksikvanemaga pere jne, ning lastetut inimest või peret ei heideta ühiskonnast välja, siis on selge, et Vana Testamendi seadusetekste siin rakendada ei saa. Tarvis on püüda mõista, miks üldse omal ajal selliseid seadusi formuleeriti.

Aga on ka teine põhjus, miks piibellikke ütlusi seoses abielu või perega ei saa üks-ühele kaasaja Eesti kristlikku ellu üle kanda. Kui Vana Testament veel annab aimu, millist peremudelit ta eeldab, siis Uues Testamendis on see teisejärguline küsimus. Uue Testamendi keskmes on evangeelium Jeesusest Kristusest, kelle kaudu Jumal andis inimestele armu ehk patud andeks igaveseks. Uue Testamendi keskmes on seega usk ehk usaldus sellisesse armulisse Jumalasse. Nii suur usaldus, et evangeeliumite kõige radikaalsemate ütluste kohaselt jätab inimene oma isa ja ema või abikaasa ning järgneb Jumalale. Uus Testament on pannud kristlased iseäralikku olukorda: ühelt poolt eeldatakse maailmast loobumist, et usaldada Jumalat lõpuni, teisalt saadakse aru, et maailmast ei pääse ja tuleb leida kompromisse.

Selline paradoks väljendub ka Vana Testamendi käsuseaduse kristlikus, eriti luterlikus tõlgendamises. Kõige keskmes on usk Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse. See usk ütleb, et Jumal on inimesele andnud armu ja ta patust lunastanud. See omakorda eeldab paratamatult inimese vastust. Inimese vastus on armastus, armastus Jumala vastu ja ligimese vastu. Viimane ehk ligimesearmastus, muuseas, tõestab uskliku tõelist jumalaarmastust. Kui sellest on aru saadud, siis saadakse aru ka sellest, miks Vana Testamendi seadust saab kristlane võtta tõsiselt vaid siis, kui see vastab Jumala ja ligimese armastuse käsule. See omakorda ei luba pärast tõsist sisulist kaalumist ja järelekatsumist paljut Piiblist üks-ühele kristlusesse üle võtta. Ja mu meelest puudutab see esmajoones Piibli sporaadilisi väljendusi homoseksuaalse akti kohta. Homoseksuaalset akti on võimalik teoloogiliselt taunida, pidada seda inimese loomuliku patususe üheks ilminguks paljude hulgas, aga raske on minu meelest Piibli põhjal või üldse teoloogiliselt põhjendada, miks peaks positiivne suhtumine samasooliste armastusest juhinduvasse kooselusse või ordineerimisse olema välistatud. Kirikul, mis tahab olla kirik, on lõppude lõpuks vastutus kõikide oma liikmete ees, kõikidega tuleb leida kontakt ja osadus.

Õppinud piiblitõlgendajana ja kristliku osaduse üle rõõmsa kirikuliikmena pean niisiis oluliseks tõlgendada Piiblit Jumala armu ning inimese usalduse ja usaldusliku suhte keskmest lähtudes. Kristlane saab demonstreerida ja tõestada oma usaldust Jumala vastu kõige paremal moel armastava ja usaldusliku suhte kaudu ligimesse, kõige enam muidugi kõige lähematesse ligimestesse, kelleks tavaliselt ju on abikaasa, lapsed ja vanemad. Abielu kui institutsiooni küsimus on teisejärguline, mistõttu lubab Piibel ja kristlik traditsioon ka teatud tõlgendusruumi. Eksegeedina rõhutan niisiis ligimeste omavahelist usalduslikku ja armastavat suhet, seejärel täpsustan, kelle vahel nimelt ja kuidas.

Sellega ei ole välistatud samasooliste armastav ja usalduslik suhe jumalikus valguses.

 

Ettekanne on peetud Riigikogu õiguskomisjoni arvamusseminaril „Kooseluseaduse tahud ja teravikud“ 27. augustil 2014.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly
English