Esiletõstetud lood

Kartkem ja kuulakem sõna! (Hb 4:1-2, 9-13)

mikkleedjärv2„Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat! Meile on kuulutatud evangeeliumi nõnda nagu neilegi, kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse. […] Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda“ (Hb 4:1–2, 9–13).

Pauluse sõnad on tänapäeva inimese jaoks kindlasti esmalt kõhedusttekitavad, sest kõnelevad need ju aruandmisest ja mahajäämisest; kõnelevad sellest, mis ootab neid ees, kes ei pane tähele, kes on sõnakuulmatud, justnagu koolipoiss koolitunnis tagapingis omi asju toimetades.

Eks see küsimus pääsemisest ja õndsakssaamisest on inimesi ikka vaevanud, kuid selles Heebrea kirja kohas annab ju Paulus tegelikult väga täpsed juhised igale inimesele, kes on teelahkmel, et leida see õige tee, et leida tee Jumala juurde.

Nii kõneleb Paulus sellest, et evangeeliumi sõna kuulevad küll paljud, kuid see talletub vaid kuulajatesse, kellel on usku sellesse. Teised küll kuulevad, kuid neil läheb see ühest kõrvast sisse ja teisest välja, nad ei pane tähele seda ega oska tunnetada Jumala Sõna väge.

Elu on täis dilemmasid, ehk valikuid – mõned neist on suuremad ja mõned väiksemad, kuid ikka ja jälle seisab inimene olukorra ees, milles tuleb otsustada, mis on õige ja mis mitte. Sellistes olukordades on äraütlemata hea, kui on toeks midagi ajatut, midagi sellist, mis on üle kõige oma õigusega, ja kas pole mitte ainus selline asi Jumala tõde?

Tõeotsingud viivad sageli inimesi kummalistele teedele, ja nii nagu meie lahterdame elus toimuvat tõeks ja valeks, arvame me, et ka Jumal teeb täpselt samuti. Kuid seejuures unustame me prohvet Jesaja kaudu öeldud sõnad: „Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted“ (Js 55:8–9). Ja seepärast ei saa me mitte mingil moel kõrvutada oma arusaamasid Jumala omadega, vaid üksnes Tema tõde saame võtta oma elu aluseks ja eeskujuks, sest need on juhatamas meid õiges suunas.

Jah, tõtt-öelda on selleski meil valik, just see, millest Paulus kõneleb: me saame valida, kas Jumala Sõna puudutab meid ja juhatab õigele teele või jätkame me oma isepäist teekonda, mis kulgeb üle kivide ja kändude. Ja kuigi see esimene variant tundub ilmvõimatuna, tuleb tunnistada, et see on tegelikult ainuõige võimalus. Inimene avab end Jumalale, võtab kuulda Tema Sõna, parandab meelt ja saab nii järjest enam jumalanäoliseks inimeseks, jättes kõrvale kõik kurja ja paha.

Sõnakuulmatus ei ole takistuseks üksnes koolipoisile targakssaamisel, see on väga paljudele, kui mitte öelda enamusele inimestele takistuseks, jõudmaks Jumala tõe juurde, tõelise eluallika ja armastuse juurde. Kui koolipoiss peab kuulama õpetaja sõnu, siis täiskasvanud inimene peab kuulama Jumala Sõnu – neid, mis muudavad elu, mis panevad ühe inimese mõistuse ka mõistma, et tegelikult elame me Jumala armust; et kui Tema ei oleks meile elu andnud, siis ei olekski meid.

Eks seepärast olegi vajalik võtta oma kiirustamiste keskel aega, et peatuda, et kuulata Jumala Sõna, et panna tähele Tema juhatust, ning siis sõnakuulelikuna parandada ka oma meelt ning korrastada oma sihte. Sest kui me seda ei tee, võimegi me ühel heal päeval, sel päeval, kui tuleb meil siit minna, avastada, et me oleme maha jäänud. Me oleme maha jäänud neist, kes võtsid Sõna vastu ja elasid selle järgi.

Nii on Paulus sõnad eriti olulised tähele panna: „Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Hb 4:11). Üksnes siis, kui me usaldame endid Jumala hoolde, üksnes siis, kui me lubame inimestena Jumala Pühal Vaimul enestes häid tegusid korda saata, üksnes siis saame me olla sõnakuulekad!

Tõepoolest on Jumala Sõna kaheteraliseks mõõgaks, mis aitab meil lahutada head halvast, tõde eksitusest. Sest siis suudame me ka väikeste inimestena näha paljusid asju avarama pilguga, kui me suudame seda iseenese tarkuses. Jumal annab meile uue hingamise, Tema annab meile usu ja tunnetuse, kui meie vaid avame oma südame ja ei püüa kõike ainult mõistusega seletada. Ja siis saabub meisse ka sõnakuulekus ja tasadus, teisisõnu rahu ja armastus.

Ja kuigi Paulus alustab selles kirjakohas sõnaga „kartke“, siis ei ole see ju tegelikul mitte millekski muuks siin, kui vaid hoiatuseks meile. Piiblis on palju kirjakohti, kus öeldakse „Ärge kartke!“ ja seda ikka kohtades, kus kuulutatakse tõelist rõõmusõnumit. Nii on ka see Pauluse sõna hoiatuseks ikka neile, kes ei ole avanud end Jumala Sõnale, sest neil on tõesti põhjust karta mahajäämist. Kuid neil, kes võtavad usus vastu evangeeliumi sõna, kes usaldavad Jumalat, Tema tõde, ei ole vaja karta mitte midagi, sest Jumal aitab neil leida õige tee!

 

Mikk Leedjärv (1979) on EELK Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English