Õigeusu ajaloost ja tänasest käekäigust kõneldakse viimasel ajal üha rohkem, ka siinsamas ajakirja Kirik & Teoloogia veergudel. Kindlasti on selleks tõuke andnud viimase rahvaloenduse andmed, mille kohaselt on saanud õigeusust Eesti suurim osaduskond, ent oluline on ka õigeusu püsimine avalikkuse huviväljas seoses majanduslike ja poliitiliste sündmustega traditsiooniliselt õigeusklikes maades nagu Kreeka, Ukraina ja Venemaa, või miks mitte ka seoses meie oma nn idaraha skandaaliga. Kirikuloolasena keskenduksin oma seekordses artiklis aga kahele positiivsele, kuid vähetuttavale tahule Eesti õigeusu minevikus, nimelt õigeusu rollile Eesti usulise maastiku mitmekesistamisel ja parema juurdepääsu tagamisel kooliharidusele.
Õigeusu ajaloost kõneldes mainitakse harva selle rolli usulise pluralismi tekitamisel ja tõsi on see, et vanade ja rangelt hierarhiliste kirikute puhul võiks traditsiooniliselt kõnelda pigem nende vastuseisust usulise paljususe tekkele. Õigeusu kirik Eestis on siiski selles osas erijuhtum, sest usulise mitmekesisuse levikust eesti maaelanikkonna seas võib hakata rääkima just seoses kirikuvahetusliikumisega, mis sai alguse 1840. aastatel Liivimaal ja levis 1880. aastatel ka Eestimaale. Kirikuvahetusliikumine, olgu pealegi, et selle motiivid ei olnud niivõrd usulised kui majanduslikud ja sotsiaalsed, tõi kaasa umbes 12% (Liivimaal isegi 17%) eestlaste ülemineku luterlikust kirikust õigeusu kirikusse. Tegemist oli enneolematult ulatusliku sotsiaalse liikumisega, mis lõi omas ajas pretsedendi ja avas tee mitme hilisema usuliikumise võidukäigule. Murenes seni ainuvõimalikuna näinud arusaam, et eestlane peab kuuluma oma maaisanda kirikusse ja püsima põlvest põlve luterlasena. Õigeusu sissetallatud rada sammusid hiljem uued usuliikumised nagu 1880. aastatel levima hakanud baptism ja katoliiklik-apostellik kirik (irvinglased), millega erinevalt õigeusust liituti siiski valdavalt usulistest ajenditest lähtuvalt.
Muidugi ei olnud luterlik kirik ka enne kirikuvahetusliikumist monoliitne, kuid varasemad usulised voolud nagu pietism ja sellest mõjutatud vennastekoguduste liikumine olid mahtunud luterluse raamidesse. Õigeusu levikuga talurahva sekka tekkis esmakordselt eestlaste hulgas mõjukas vähemuskirik, mis eristus selgelt senisest usulisest traditsioonist, seda nii visuaalselt, teoloogiliselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt. Võib öelda, et õigeusu tulek kujutas teatud mõttes kultuurišokki nii neile, kes selle omaks võtsid, kui ka neile, kes luterlastena seda kõrvalt jälgisid. Kirikuvahetusliikumisega kaasnenud ühiskondlikke vastuolusid, eriti aga õigeusu ja õigeusklike stigmatiseerimist luterliku enamuse poolt on ülevaatlikult kirjeldanud kirikuloolane Riho Saard (Saard 2007).
Kuigi õigeusu roll eestlaste usulise maastiku mitmekesistamisel oli oluline, ei tohi õigeusku seejuures idealiseerida. Ei ole ju saladus, et kuigi paljud eestlased jäid oma uuele usule ustavaks ka pärast seda, kui nende majanduslikud ja sotsiaalsed lootused luhtusid ning tagasipöördumine luterlikku kirikusse seadustati, ei olnud nende side uue kirikuga just kõige tihedam ega teadmised usust kiita. Seda märgiti 1860. aastatel Liivimaal läbi viidud õigeusu koguduste visitatsioonide aruannetes. Olukord ei olnud märkimisväärselt paranenud ka 20. sajandi alguseks. Näiteks Tartumaal Võrtsjärve ääres, kus kirikuvahetus leidis aset juba 1846. aastal, märkis 1911. aastal Rannu preester Nikolai Tšistjakov, tuntud sõjaväejuristi Nikolai Helgi isa, et inimeste teadmised usust on üpris piiratud ja kiriklik aktiivsus niivõrd madal, et pühapäevastel jumalateenistustel osaleb 900-liikmelisest kogudusest keskmiselt vaid 50 inimest (Schvak 2013, 20). Arhiivimaterjalid kinnitavad sarnast olukorda ka paljudes teistes Lõuna-Eesti kogudustes, kus õigeusul oli juurdumiseks olnud aega 50–60 aastat. Ka asjaolu, et Eesti Vabariigi aastatel olid meie õigeusklikud varmad kiriklikus praktikas üle võtma mitmeid luterlikke tavasid ja arusaamu, kõneleb sellest, et paljudele oli õigeusu traditsioon ja õpetus endiselt võõraks jäänud. Teatud määral mängis selles rolli luterliku kirikuga võrreldes puudulik usuline ettevalmistus, mille tingisid omakorda mitmed asjaolud: õigeusu traditsiooni keskendumine sõnaliturgia asemel armulauale ja siit tulenev vähene tähelepanu usuõpetusele, aga ka Riia piiskopkonnas tegutsenud õigeusu preestrite nõrk haridustase ja puudulik keeleoskus, mis oli tõsiseks probleemiks just kirikuvahetusele järgnenud kümnenditel. Oma roll võis olla ka kultuurilisel võõristusel ning luterliku enamuse kultiveeritud arusaamal, et õigeusk on eelkõige vene imperialismi tööriist ja arhailine, kaasaegsesse ühiskonda sobimatu religiooni vorm.
Nii võib näida üllatavana, et lisaks usulise pluralismi soodustamisele oli õigeusu mõju Eesti ajaloos kõige suurem just hariduse valdkonnas. Loomulik oleks oletada, et liikmeskonna usulises harimises ebaõnnestunud kirik ei saanud avaldada laialdast mõju ka üldhariduse pakkumisel, kuid see oletus osutub lähemal kontrollimisel ekslikuks. Õigeusu kirik suutis Liivimaa ja vähemal määral Eestimaa kubermangu hariduselu mõjutada peamiselt tänu kahele tegurile: ühelt poolt õigeusu koolivõrgu tihedus ja ulatus ning teiselt poolt taskukohaste õppimisvõimaluste pakkumine nendes koolides. Tegelikult teame me veel tänagi õigeusu koolidest ja nende rollist Eesti kooli ajaloos häbiväärselt vähe, sest meie haridusloolaste põhitähelepanu on koondunud luterlike rahvakoolide ajaloole. Õigeusu osas on siiani peamiselt uuritud vaimuliku hariduse andmist (Raudsepp 1998, Schvak 2011), õigeusu rahvakoolidele on aga pühendatud vaid üksikud alapeatükid Eesti kooli ajaloo üldkäsitlustes ning üks põhjalikum artikkel (Ernits 1973). Lembit Andreseni neljaosalises Eesti kooli ajaloos on õigeusu koolidest juttu vaid neljal leheküljel (Andresen 2002, 212–215). Alles praegu on õigeusu koolide ajalugu ja nende roll muutunud prioriteetseks uurimisvaldkonnaks ning tulevikus on selles vallas oodata ja loota nii mitmeidki uusi põnevaid leide.[1]
Vaatamata sellele, et uurimistöö õigeusu koolide ajaloo alal on alles algusjärgus, kasutaksin siiski võimalust põigata põgusalt kirikust klassituppa, et pakkuda veidi kinnitust eelmises lõigus toodud kahele väitele õigeusu koolide tähtsusest Eesti haridusloos. Esmalt mõni sõna õigeusu koolivõrgust. 1850. aasta õigeusu koolide reeglite kohaselt pidi iga õigeusu koguduse juures tegutsema kihelkonnakool ja suure territooriumiga koguduste äärealadel asuvatesse valdadesse tuli asutada õigeusu abikoolid, üks abikool iga 500 meessoost õigeuskliku kohta (Eisen 1989, 355). Nende reeglite põhjal võib eeldada, et õigeusu kogudustes kujunes välja tihe koolivõrk, kuid ometi peab selle mõju hindamisel arvestama kahte asja: (1) õigeusu koolide õpilaskonna põhiosa ei lisandunud alati senisele luterlike kihelkonna-, mõisa- ja vallakoolide õpilaskonnale, vaid tuli sageli selle arvelt. Iga lisandunud õigeusu kool tähendas vähemalt esialgu mõne varasema kooli sulgemist või selle õpilaste arvu kahanemist; (2) kuna õigeusu koolidel oli tõsiseid probleeme ruumide hankimisega ja palju abikoole jäidki tegutsema üüripindadele, ei olnud haruldane olukord, kus reeglitega ette nähtud abikooli ei suudetud aastaid avada või kus sobiva üüripinna kaotamise tõttu tuli kool sulgeda. Nii näiteks kasvas õigeusu kihelkonnakoolide arv Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud aladel 44 koolilt 1852. aastal 51 koolini 1859. aastal, kuid abikoolide arv kahanes samal ajal 146 koolilt 131 koolini (Eisen 1989, 359–362). Niisiis, kas õigeusu koolide tulek ikka parandas hariduse kättesaadavust?
Kokkuvõttes näitab toonase ametliku statistika analüüs, et hariduse kättesaadavus õigeusu koolide tulekuga tõepoolest paranes – luterlikke koole suleti märka vähem, kui avati uusi õigeusu koole, ja rahvaarvu kasvades taastusid hiljem ka mitmed esialgu suletud luterlikud koolid. Ainuüksi kirikuvahetusliikumise tippajale järgnenud kuuel aastal (perioodil 1846–1852) kasvas Liivimaal eesti talurahvakoolide üldarv 200 kooli võrra, 810 koolilt 1017 koolini. Selle kasvu andsid peamiselt lisandunud õigeusu koolid. Eelmises lõigus nägime, et õigeusu koolivõrgu areng 1850. aastatel pidurdus ja nende koolide üldarv Liivimaa eesti maakondades ei kasvanud. Samal ajal taastasid aga oma tegevuse mitmed 1840. aastate lõpus suletud luterlikud koolid. Edaspidi kasvas aga paralleelselt nii luterlike kui ka õigeusu koolide arv. Õigeusu koole oli 1859. aastal Liivimaa kubermangu Eesti osas kokku 182, 1867. aastal 243, 1875. aastal 246 ja 1885. aastal 315; luterlikke koole samal territooriumil 1859. aastal 910, 1867. aastal 1078, 1875. aastal 1245 ja 1885. aastal 1297 (Laul 2010, 133). Kuna 1880. aastate teisel poolel alguse saanud venestamispoliitika tõi kaasa mitmete luterlike koolide sulgemise, siis edasist statistikat me siinkohal ei käsitle. Ka on vaatluse alt väljas Eestimaa kubermang, kus kirikuvahetusliikumine algas alles 1880. aastatel ja hõlmas peamiselt vaid Läänemaad (koos Hiiumaaga), vähemal määral ka Järvamaad. Seetõttu oli seal õigeusu koolide roll hariduse kättesaadavuse parandamisel oluline vaid nendes kahes kreisis ja jäi teistes piirkondades üsna tähtsusetuks. Lõuna- ja Lääne-Eestis tähendas aga õigeusu koolide lisandumine otseselt koolivõrgu tihenemist ja haridusvõimaluste mitmekesistumist.
Teine huvitav asjaolu, mis õigeusu koolide puhul mitmes piirkonnas silma torkab, on nendes õppinud luterlaste arv. Kui õigeusklikel lastel oli seadusega keelatud luterlikes koolides õppida, siis vastupidist keeldu ei eksisteerinud ning mingil põhjusel pani päris palju luterlastest vanemaid oma lapsed just õigeusu kihelkonna- ja abikoolidesse. Näiteks Rannu õigeusu kihelkonnakoolis, mille ajalugu olen ise põhjalikumalt uurinud, moodustasid luterlikest perekondadest õpilased 1900.–1910. aastatel kohati kuni poole õpilaste üldarvust. Sama koguduse juures tegutsenud Valguta abikooli jagus neid vähem, kuid mitmel õppeaastal oli ka seal vähemalt paar luterlasest õpilast (Schvak 2013, 26). Seda kinnitab ka mõlemat kubermangu hõlmav ametlik statistika 19. sajandi lõpust: 1881. aastal oli tänase Eesti aladel tegutsenud õigeusu kihelkonnakoolides 27,8 ja õigeusu abikoolides 6,1 protsenti luterlastest õpilasi, 1885. aastaks olid vastavad suhtarvud tõusnud 31,6 ja 13,8 protsendini. (Ernits 1973, 853.)
Miks siis ikkagi oli nii, et õigeusu koolid paelusid luterlasi? Vastuseid on minu hinnangul kaks: koolide asukoht ja õppemaks. Kirikuvahetusliikumisest haaratud aladel jäid luterlased ja õigeusklikud elama kõrvuti, ka kõige luterlikumates valdades leidus alati mitu õigeusklikku peret ja vastupidi. Kui õigeusklikud pidid sõltumata kooli kaugusest käima õigeusu koolis (või saama koduõpet ja läbima korra aastas õpetaja juures teadmiste kontrolli), siis luterlikel vanematel ei olnud mingit takistust panna oma lapsed kõige lähemasse kooli, sõltumata selle konfessioonist. Õigeusu kooli kasuks rääkis ka madalam õppemaks. Kihelkonnakoolis, kus tunde andsid preester või köster, õppemaks enamasti puudus. Abikoolides oli see 1890. aastate alguseks tavaliselt 1–4 rubla aastas, 1893 kaotati aga paljudes abikoolides samuti. (Liim 1999, 148.)
Kuigi õigeusu koolid võisid parandada hariduse kättesaadavust, on neile sageli ette heidetud nõrgemat ainelist olukorda, mis väljendus eelkõige koolihoonete viletsas seisus ja õppematerjalide vähesuses, ning õpetuse madalamat taset, mis tulenes õigeusu koolide õpetajate enda madalamast haridusest ning õigeusu koolide teistsugusest õppekavast. Esimesele kahele etteheitele on raske vastu vaielda. Õigeusu koolihoonete rajamine kulges vaevaliselt ja kui enamik kihelkonnakoole sai tänu Sinodi toetusele 1860.–1880. aastatel endale eraldi hooned – tavaliselt rajati klassitoad kirikute juurde ehitatud preestrimajadesse – siis õigeusu abikoolid jäid suures osas tegutsema rendipindadel, mis sageli ei vastanud koolide vajadustele. Kuigi abikoolide olukorda pidi parandama riigimõisade valdustest neile maade eraldamine ja hiljem ka õigus eramaid kirikute ning koolide tarvis sundvõõrandada, ei taganud see ilmtingimata abikooli asutamist. On teada arvukalt juhtumeid, kus maa oli koolile ammu eraldatud, kuid hoone ehitamiseks puudus raha. Nii juhtus ka näiteks varem mainitud Rannu-Rõngu koguduses, kus Valguta abikoolile eraldati maa 1873. aastal, kool ise avati aga alles 1883. aastal ja jäi ka siis ehitusraha puudumise tõttu tegutsema rendipindadele (Schvak 2013, 11). Vaatamata 1870. aastatest oluliselt paranenud rahastamisele jäi kuni tsaariaja lõpuni üsna kesiseks õigeusu abikoolide varustamine õppevahenditega, sealhulgas õpikutega. Samas, siiani on kooliajaloolased tavaliselt toonud välja kõige drastilisemaid näiteid abikoolide halvast olukorrast ning tegelikult on põhjalik ja ammendav võrdlus õigeusu ja luteri madalama astme algkoolide inventariga varustamise osas läbi viimata.
Mõnevõrra probleemne oli ka õigeusu koolide õppekava, mis oli pikalt luteri koolide õppekavast nõrgem, usuõpetuse ja vene keele keskne. 1874–1879 läbi viidud õppekava reformid muutsid aga luteri ja õigeusu koolide õppekava ühtlasemaks, kusjuures õigeusu kihelkonnakoolis kasvas nii õppetundide arv kui ka ilmalike ainete ja eesti keele osakaal. Rõhuasetused jäid aga endiselt erinevaks. Kui luterlik kool oli ilmalikuma suunitlusega, näiteks õpetati seal eraldi õppeainetena loodusõpetust, ajalugu ja geograafiat, siis õigeusu kool säilitas tugevama rõhu vaimulikele ainetele. Seal jäi luteri koolidega võrreldes suuremaks usuõpetuse tundide arv ja samuti tingis kirikuslaavi keele kasutamine õigeusu liturgias vajaduse õpetada kihelkonnakoolis täiendavalt seda keelt. Sellevõrra vähem oli üldist silmaringi arendavaid aineid: loodusõpetust ei õpetatud üldse, ajalool ja geograafial oli isamaatundmise nime all aga kahe peale mahtu sama palju kui luterlikes koolides ühel ainel. (Laul 2010, 147, 150.) Sageli on ette heidetud, et õigeusu koolides õpetati liiga suures mahus vene keelt, kuid siin tuleb silmas pidada, et nendes koolides ei õpetatud erinevalt paljudest luterlikest koolidest saksa keelt. Seega omandasid õigeusu koolide õpilased vähemalt teoorias hea vene keele oskuse ja põhiteadmised kirikuslaavi keelest, aga jäid kesisemate teadmistega üldainetes ega omandanud üldse saksa keelt.
Peamiseks puuduseks võib siis õigeusu kihelkonnakoolide õppekava juures pidada seda, et seal õppimine ei võimaldanud lõpetajatel asuda edasi õppima saksakeelsetes keskkoolides, kuid samas kergendas see nende pääsu venekeelsetesse keskkutsekoolidesse nagu Riia vaimulik kool ja seminar. Venestamisperioodil alates 1880. aastate keskpaigast, mil ka seni saksakeelsed kõrgemad õppeasutused viidi üle venekeelsele õppele, ei saanud seda asjaolu enam aga puuduseks nimetada. Nüüd said õigeusu koolid isegi eelise, sest olid nii õppekava kui ka õpetajate ettevalmistuse (vene keele oskus) poolest selleks oluliselt paremini valmis. Tõsisemaks puuduseks võis pidada õpilaste nõrgemaid teadmisi maailma üldist tundmist soodustavates ainetes nagu loodusõpetus, ajalugu ja geograafia, eriti kui arvestada, et paljudest kihelkonnakoolide lõpetajatest said abikoolide õpetajad. Samas ei olnud seegi tõsine probleem, sest abikoolide õppekava arvestades ei sunnitud neid õpetama midagi sellist, mille alal neil teadmisi poleks olnud. Oluline on seejuures mainida, et pikalt kehtis sama põhimõte ka luterlikes valla- ja mõisakoolides: sealne õpetajate kollektiiv komplekteeriti kuni õpetajate seminaride asutamiseni samuti valdavalt luterlike kihelkonnakoolide lõpetajatest.
Õpetajate kvalifikatsioon ongi olnud teine suur teema, mis õigeusu koolide puhul on üles kerkinud. Abikoolide õpetajatega seonduvaid võimalikke probleeme sai mainitud, kuid kritiseeritud on ka kihelkonnakoolide kaadreid. Kihelkonnakooli õpetaja tööd tegid tasuta oma põhitöö kõrvalt preester ja köster, kuid kirikuvahetusliikumisele järgnenud paaril aastakümnel puudus tegelikult Eestis piisavalt haritud vaimulikkond. Suur osa vene rahvusest õigeusu vaimulikest ei vallanud (vaatamata eesti keele õpetamisele nii Pihkva kui ka Riia vaimulikus seminaris) rahuldaval tasemel eesti keelt, et viia läbi eestikeelseid kirikutalitusi, rääkimata koolis õpetamisest. Vähesed eestlaste seast ametisse seatud preestrid ja köstrid olid aga esialgu üldse hariduseta või parimal juhul luterliku rahvakooli haridusega mehed (vt nt Kruus 1930, 300–306). Riia vaimulik kool ja seminar, mis valmistasid ette nii köstreid, diakoneid kui ka preestreid, muutsid mõne aastakümnega seda olukorda tunduvalt. Neile lisandusid veel spetsiaalsed õpetajate seminarid: 1870 Riias avatud Balti Õpetajate Seminar ja 1878 tööd alustanud Tartu Õpetajate Seminar, mille lõpetajatest küllaltki suur osa asus tööle õpetajatena õigeusu koolides. Näiteks on teada, et aastatel 1881–1885 Tartu seminari lõpetanud 74 noormehest asus õigeusu rahvakoolides tööle 22 inimest (Laul 2010, 286–287). Mõned seminari taustaga õpetajad said hiljem preestriteks, tuntumatest nimedest võib siin mainida Paul Kolonit, Peeter Laredeid, Andrei Liiki ja Joann Randveret. Nii oli tegelikult õigeusu vaimulik- ja õpetajaskond 1880. aastateks suhteliselt korralikult ette valmistatud ning mitmekesise (vaimuliku seminari, vaimuliku akadeemia, õpetajate seminari) taustaga. Milline täpselt oli eri õppeasutuste lõpetajate osakaal meie õigeusu vaimulike ja kooliõpetajate seas, vajab veel täiendavat uurimist ja kaardistamist, kuid loodetavasti saab lähiaastatel ka sellele huvitavale küsimusele täpse vastuse anda.
Kahtlemata oli õigeusu rahvakoolide õpetajate tase väga erinev ja väga palju sõltus konkreetsest inimesest: nii on see olnud kõigil aegadel ja kõigis koolitüüpides. Õigeusu rahvakoolide õpetajatele tagasi mõeldes on suurepärase, laia silmaringiga pedagoogina näiteks esile tõstetud Saaremaal tegutsenud preester Georgi Endreksoni (eestistatult Karmla), kelle juures Pärsamaa kihelkonnakoolis sai teiste seas hariduse meie üks tuntumaid etnolooge Gustav Ränk. Ränk, kes pärines ise luterlikust perest ja tunnistab oma memuaarides varasemaid eelarvamusi õigeusklike suhtes, kõneleb Karmla, tema teadmiste ja tema pedagoogiliste võtete kohta vaid häid sõnu. Endrekson oli saanud tavalise vaimuliku hariduse Riia vaimulikus koolis ja seminaris, kuid nagu Ränk teda kirjeldab, oli tegemist „avaravaatelise koolimehega, [kes] eraelus ei teinud mingit vahet õiget usku või „vale usku“ inimeste vahel /…/ [Tema] maja seinu kattis seestpoolt suur raamatukogu, mis sisaldas teoseid mitmes eri keeles. Peale vene keele oskas ta muidugi vanu keeli, kuid peale selle veel saksa, inglise, itaalia ja soome keelt /…/ Endrekson oli hea pedagoog, kes jagas oma õpetust peamiselt eesti keeles /…/ Tema õpetus tundus minusugusele poisile palju vaimukam kõikidest teistest [s.t luterlike koolide õpetajatest], kelle juures seni olin õppinud. Erilist rõhku pani ta eestikeelsetele kirjatöödele, vabadel teemadel, ja joonistamisele, mis mõlemad pakkusid suurt vaheldust koolitöös“ (Ränk 1979, 187–188). Kahjuks on meil taolisi memuaare õigeusu koolipingist säilinud vähe, kuid tõenäoliselt ei olnud Endrekson ainus Riia vaimulikust seminarist võrsunud erudiit. Paljud selle õppeasutuse kasvandikud jätkasid ju edukalt haridusteed nii Venemaa vaimulikes akadeemiates kui ka ilmalikes ülikoolides, tõustes hiljem ka Eesti ühiskonnaelu tippu. Nii ei ole mingit põhjust automaatselt eeldada, et vaimuliku seminari haridusega köstrid ja preestrid olid viletsad kooliõpetajad.
Eestlaste rahvuslikku ärkamisliikumist uurinud ajaloolane Ea Jansen on tõdenud, et õigeusu levik Eesti aladel laiendas talurahvakoolide võrku, mõjutas luteri pastoreid täitma hoolikamalt oma kohuseid hingekarjaste ja õpetajatena, sundis aktiivsemalt välja andma luterliku taustaga eestikeelset vaimulikku kirjandust ning tõi kaasa meie arhitektuuripärandit siiani rikastavate suuremate ja kaunimate luterlike kirikuhoonete rajamise (Jansen 2010, 320). Nii oli õigeusu levikul Eestis lisaks otsestele mõjudele ka mitmeid kaudseid mõjusid, kuid kõiki neid seoseid on siiani veel üsna tagasihoidlikult uuritud. Olukorras, kus demograafiliste ja religioossete arengute mõjul on siinsest suurimast vähemuskirikust saanud kõige suurema liikmeskonnaga osaduskond, väärib õigeusu roll ja mõju Eesti ajaloos senisest põhjalikumat uurimist. Õigeusu roll eesti rahva religioosse status quo murendamisel ja talurahvale parema juurdepääsu tagamisel kooliharidusele on aga vaatamata veel paljudele vastusteta küsimustele tänaseks üsna hästi kinnitust leidnud.
Viidatud allikad
Lembit Andresen (2002) Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803–1918), Tallinn: Avita.
Ferdinand Eisen, peatoimetaja (1989) Eesti kooli ajalugu, I. 13. sajandist 1860. aastateni: kaugemast minevikust tänapäevani, Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
Elmar Ernits (1973) „Õigeusu koolid 1840. aastatest 1880. aastate koolireformideni“ – Nõukogude Kool 10, 847–854.
Ea Jansen (2010) „Usk ja kirik“ – Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani, Tartu: Ilmamaa, 314–326.
Hans Kruus (1930) Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail, Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
Endel Laul, koostaja (2010) Eesti kooli ajalugu, 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani, Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
Allan Liim, koostaja (1999) Haridusinstitutsioonid Eestis alates keskajast kuni 1917. aastani. Tartu: Rahvusarhiiv.
Anu Raudsepp (1998) Riia Vaimulik Seminar 1846–1918, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Gustav Ränk (1979) Sest ümmargusest maailmast, Stockholm: Välis-Eesti & EMP.
Riho Saard (2007) „Eestlane luterluse ja õigeusu vahel“ – Usk ja Elu 4, 117–134.
Toomas Schvak (2011) „Õigeusu vaimulikkonna ettevalmistamisest Eesti Vabariigis 1918–1940“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (62), 70–86.
Toomas Schvak (2013) Õigeusk Võrtsjärve kallastel: Rannu Issanda Jeruusalemma Minemise kiriku ja koguduse lugu, Tallinn: Sacrarius.
[1] Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Irina Paert pälvis 2013. aastal personaalse uurimistoetuse nelja-aastasele projektile „Altar ja klassituba: õigeusu koolid Balti provintsides 1870–1914“, milles osalevad täitjatena ka Ljudmila Dubjeva ja siinkirjutaja.
Toomas Schvak (1979), MA (usuteadus), on kirikuloolane ja kirjastustegelane, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.
