Nii nagu keegi ei osanud ette ennustada Nõukogude Liidu lagunemist, nii on olnud ette ennustamatud ka mitmed muud sotsiaalsed nähtused. Ei oodatud, et religioon tõuseb taas poliitilisse ja avalikku teadvusse nii jõuliselt – tõsi, see religioon ei olnud kristlus ja tähelepanu põhjustas vägivald. Ei oodatud, et fundamentalism politiseerub globaalselt nii tugevalt ja leiab religioonidest väljaspoolgi endale toetajaid. Ei oodatud, et seksuaalsus ja soolisus saavad terveid kirikuid lõhestavateks probleemideks. Veel vähem oodati seda, et religioossus ise muutub.
Religiooniuurijad viitavad sellele metamorfoosile fraasidega nagu „pööre immanentsuse poole“, või „horisontaalne transtsendentsus“. Nii mõnedki loodusteadlased kõnelevad pühaduse avastamisest immanentses, spirituaalsusest kesk materiaalset ja sekulaarset. Inimesed pöörduvad religiooni poole mitte selleks, et valmistada end ette tulevaseks eluks või saavutada igavest elu või surematust, vaid selleks, et elada paremini selles maailmas, ja maailma parandadagi ehk. Pragmaatilised ja kogemuslikud usu elemendid, elatav usk või eksistentsiaalne usk, asendavad varasemat rõhuasetust institutsioonidel ja usuväidetel. Usk kui usaldus (ld fiducia, ingl faith) on eksistentsiaalne ja üldinimlik kogemus, usk kui mingite usuväidete jaatamine (ld fides; ingl belief), ühise ja selgelt määratletava identiteedi loomine. Kaalukeel näib liikuvat usu kui usalduse suunas, ilma usalduseta meie kompleksne sotsiaalne ja religioosne maailm lihtsalt ei toimi.
Kristlikku ajalugu usu aspektist vaadates oli esmane usaldus ja kogemus; institutsioonid, usutunnistused, katekismused, kanoonilised seadused jms järgnes. Usk muutus õigeks usuks, ortodoksiaks, ja kaasnähtuseks sai teisiti uskujate väljaheitmine omade seast. Pöördepunktiks on peetud aastat 385, mil piiskopid mõistsid surma ja keiser Maximus lasi hukata kellegi Priscillanuse Avilast ja tema kuus kaaslast. Priscillanuse hereesia ei ärataks tänapäeval kellegi tähelepanu: ta soovitas loobuda lihast ja veinist, kutsus uurima Piiblit ja „karismaatiliselt“ palvetama, ja arvas, et ka need kirjutised, mis ei kuulu kaanonisse ega ole inspireeritud, võivad olla õpetlikud. Ta oli esimene kristlane, kes hukati oma vendade, kaaskristlaste poolt. Ja ta ei jäänud viimaseks. Usu kui õige usutunnistuse aeg on olnud pikk, sellesse on mahtunud nii head kui halba, ning see ajastu on muutumas mitmete faktorite koosmõjul (oikumeenilised liikumised, religioonidevahelised kokkupuuted ja dialoogid, eelpool mainitud huvi kogemuse ja kehalisuse vastu, ühiskondade mobiilsus, kiired muutused kõigis kultuurivaldkondades ja palju muud). Üheks märgiks on see, kui inimesed viitavad iseendale uuel moel.
Viimastel aastakümnetel on nende inimeste hulk, kes nimetavad end spirituaalseteks ja mitte religioosseteks või siis nii spirituaalseteks kui ka religioosseteks, kasvanud kõikjal kordades kiiremini kui näiteks nende inimeste arv, kes määratlevad end ateistidena (kuigi ka nende arv on kasvanud). Spiritualiteedi tähtsustamine institutsionaalse kuulumise arvelt või selle kõrval viitab usu mõiste muteerumisele, mille üheks väljenduseks võib ka olla esimeste kristlaste usu mõiste juurde naasmine: usalduse ja inimese kogemuse kõigi aspektide tähtsustamine.
Spiritualiteet või uus vaimsus võib tähendada paljusid asju, aga vähemalt kolmel põhjusel on see termin laialt kasutusel. Esiteks, see on omamoodi protest, see peegeldab laiaulatuslikku rahulolematust olemasolevate religioossete struktuuridega, eriti kristlusega. See peegeldab rahulolematust „pakendatud“ sõnumiga, s.t etteantud vormidega, mida uskuda ja mida mitte, kuidas käituda ja kuidas mitte, kes tohib sõnumit edastada ja kes mitte jne. Mõned on vihased, teised on kurvad, kolmandad püüavad mõjutada asju seestpoolt, neljandad lahkuvad tagasi vaatamata, viiendad on lihtsalt tüdinenud kirikust-kui-klubist, kirikust-kui-organisatsioonist, kirikust-kui-kohustusest või tööst. Teiseks väljendab see igatsust ja katset suhestuda aukartlikult loodusega ja ka paremat kontakti omaenda kehaga. Mitte kõigi jaoks ei ole imelisus ja pühadus eklesiaalses formalismis kõige atraktiivsem (kuigi see pühaduse kogemise võimalus ei kao ka kuhugi). Kolmandaks, spirituaalsus tunnistab eri traditsioonide voolavust, kokkupuudet, laenamist ja transformeerimist (mis on ju tegelikult juhtunud läbi kogu kristliku ajaloo). Neljandaks, spirituaalsus vaatab rohkem tulevikku kui klammerdub minevikku. Nii mõnigi kord on aga tegemist millegi minevikus olulise taasavastamisega, mis samuti ei pruugi sobituda konkreetse kiriku harjumuspärase arusaamaga, mis tavaliselt ei ulatu ajas kaugemale kui mõnikümmend aastat.
Pikka aega olid spirituaalsus ja religioossus praktiliselt sünonüümsed. Ent millalgi 20. sajandil sai spirituaalsusest sõna, mis hakkas osutama inimese personaalsele kogemusele ja mõtlemisele, ja sõnast „religioon“ omakorda midagi, mis viitas avalikule, institutsioonide kaudu väljenduvale, osalemisele ja kuulumisele mingisse denominatsiooni. Ning mõlemad sõnad said ka emotsionaalse varjundi: spirituaalsust nähakse üldiselt positiivsena ja religioossust negatiivsena. Igaüks võib teha oma koguduses katset, lastes inimestel vabalt ütelda, mis sõnad assotsieeruvad neil spiritualiteediga ja mis religiooniga. Sõnal „religioon“ on eriti halvasti läinud alates aastast 2001 (vahetult peale 9/11 sündmust läksid inimesed massiliselt kirikutesse, eeskätt Ameerikas muidugi), aga mida enam poliitikud süüdistasid islamit, seda halvemasse valgusesse sattus religioon kui selline. Sam Harrise võitluslause „Religioon tapab“, Richard Dawkinsi „Jumala luul“, kogu nn uus ateism ja massiivne religioonikriitika, mis tõlgete kaudu on jõudnud ka Eestisse; seksiskandaalid katoliku kirikus ja seksi- ja rahaskandaalid evangelikaalide seas (Ted Haggart), võitlus homoseksuaalsuse küsimuses peavoolu protestantide seas, mis meenutas avalikkusele, et ka kõige sümpaatsemad ja tolerantsemad kirikud võivad inetusteni laskuda. Evangelikaalide seas kasvas noorte rahulolematus, tekkis nn emergentne kirik ja selle teoloogia, mis ei ole rahul oma vanemate poliitiliste ja sotsiaalsete vaadetega. Ja kui siis niigi väheneva liikmeskonna (ja sissetulekutega) kirikult oodati abi 21. sajandi esimese dekaadi majanduskriisis, siis see oli paljudele kirikutele üle jõu. Muutunud kultuurisituatsioonis ei toonud majanduskriis inimesi enam kirikusse, vaid distantseeris pigem kirikust.
Rahulolematus ei ole halb iseendast. Kui rahulolematust ei ole, siis pole ka põhjust muutuda. Aga kui rahulolematusel puudub väljund ja tulevikuväljavaade, siis muutub see raevuks. Paljud eurooplased ja ka ameeriklased on rahul mõne sekulaarse usu vormiga, aga paljud siiski tahaksid ühendada oma spiritualiteeti ja religiooni selle sõna muistses tähenduses: taasühineda ligimese ja Jumalaga. Nad tahaksid religiooni, mis kutsub iga uut põlvkonda kogema Jumalat, aga mis ei ole kunagi rahul vanade vastustega, ja kus on võimalikud praktikad, mis inspireerivad ja innustavad.
Aga milles avaldub rahulolematus? Mõned ütlevad, et kristluse (või mõne muu religiooni) tegelikkuse ja selle, mis olema peaks, vahel on tohutu kuristik. Paljud tunnevad end ebamugavalt, kui peavad ütlema, et nad on usklikud (eriti kristlased). Paljud mõõdavad kristlust kristluse enda standardite järgi ja leiavad, et tegelik kristlus jääb kõvasti alla. Paljud on häiritud institutsionaalse religiooni juhtide silmakirjalikkusest, valelikkusest (nt katoliku kirikus pedofiilia juhtumite varjamine). Kõiki inimesi puudutab valikute rohkus (kuna religioon kui üheselt mõistetud norm ei toimi mobiilses ühiskonnas), mistahes religioon – ja ka vanaemade religioonile ustavaks jäämine – on valiku, otsuse tegemine, mitte paratamatu elulooline fakt paljude võimaluste keskel. Paljud küsimused puudutavad usku: mida ma tegelikult usun? Neitsistsünni kohta? Jeesuse kohta üldse? Piibli kohta? Teoloogilistele küsimustele (kuidas kontseptualiseerida Jumalat, mind ja maailma) järgneb praktikate muutumine: kiriku ettekirjutuste ignoreerimine näiteks katoliku maades, mingite varem tavaliste asjade vältimine, olgu need siis äratuskoosolekud või lihtsalt pühapäevased jumalateenistused. Ja lõpuks kuulumise küsimused. Kui religioosne usk on muutumas ja praktikad on voolavad ja muutuvad, siis on loomulik, et ka kuulumine ei saa olla väga stabiilne. Milline on su religioosne hõim? Vaimulik kodu? Kes ma olen? Kelle „häälega“ ma räägin? Kui avalikkus samastab kristluse näiteks konservatiivse evangelikaalsusega ja poliitilise või sotsiaalse reaktsioonilisusega, siis üha raskem on vastata küsimustele kuulumise kohta. Ja inimesed leiavadki alternatiivseid vastuseid: ma armastan Jeesust, ma näen ennast kui palverändurit või otsijat või teekäijat.
Igal usul on ka oma spirituaalsed praktikad. Need on need tegevused, mis aitavad sillata või vähemalt kitsendada kuristikku, mis on selle vahel, kes me oleme ja kelleks me oleme saamas. Praktikad vormivad meid, meie kõige olulisemaid usuga seotud praktikaid võiks nimetada ka elus olemise praktikateks. Ja enamasti on tegemist brikolaažiga – praktikate elemente laenatakse igalt poolt: tänapäeval võib-olla Ida traditsioonidest või kaasaegsetest tervishoiu alastest soovitustest, kristluse sünni ajal laenati paganlikust maailmast, juutidelt ja kreeklastelt. Siiski ei ole iga praktika üle kantav: näiteks muistses Rooma ühiskonnas oli kombeks hüljata soovimatud lapsed, kristlased leidsid, et see ei lähe kokku sellega, mida nad Jeesuse kohta teavad. Aga võis ka vastupidi minna: esimestes kogudustes ilmselt naised jutlustasid, õpetasid, kõnelesid prohvetlikult. Ent selles küsimuses ümbritsev patriarhaalne kultuur osutus tugevamaks, ning uuesti sai see võimalikuks alles 20. sajandil (ning nüüdki mitte igal pool). Seega küsimus: millised praktikad kehastavad Jeesuse õpetust, tema hoiakut Jumala ja teiste inimeste suhtes? ei ole teoloogiliselt tähtsusetu küsimus. Tasub hoolikalt valida, kelle praktikaid me imiteerime, keda usaldame õpetajana.
Oleks lihtne kirjeldada tänapäevast suuremat huvi usu kogemusliku aspekti vastu lihtsalt anti-intellektualismina või teoloogilise probleemina. Aga see ei muudaks tegelikkust, et paljud näevad õpetusi ja dogmasid sügavalt negatiivsena, täiskasvanud üksikinimest alahindavana ja kogukondasid lahutavana. Lääne kristlus on viimastel sajanditel muutunud üha enam arvamuste sõjaks, õpetuste sõjaks, mis heal juhul jäid vaid teoloogide vahele ja halvemal juhul viisid riikidevaheliste sõdadeni. Vahelduseks on kindlasti kasulik küsida mitte: mida ma usun? vaid: kuidas ma usun? Mitte: mida ma usun ülestõusmise kohta? Vaid: kas ma usaldan ülestõusmist? Mitte: kas ma usun usutunnistust kui piirikivi eri uskude vahel? Või: kas näen usutunnistuses „tervendavat instrumenti“ (sõnad „doktriin“ ja meilgi arsti sünonüümina kasutatav „doktor“ pärinevad samast tüvest), mis kutsub kogema armastust, õiglust, andestust inspireeritud kogukonnas.
Aga milliseks muutuks pilt siis, kui seda vaadataks teisest vaatepunktist? Et see, mis toimub, ei ole mitte religiooni erosioon või uskmatuse pealetung, vaid globaalne interreligioosne ärkamisaeg, mille suunaks on individuaalne, sotsiaalne ja kultuuriline transformatsioon ja mille käigus maailmanägemise viisid, enese mina mõtestamine ja usu väljendamine n-ö „sünnivad uuesti“, kui laenata evangelikaalide fraasi. See ärkamisaeg ei ole läbi – uus normaalsus, mille vorm kindlasti saab olema üllatavam ja ootamatum, kui ma kujutleda suudan, ei ole veel välja kujunenud, ka akadeemilist konsensust pole veel. Aga mõningaid ajamärke võib siiski täheldada.
1956. aastal kaardistas antropoloog Anthony Wallace ärkamisi kui kultuurilisi muutusi oma mõjukas artiklis „Revitalization Movements“. Ta uuris ärkamisi Seneca indiaanlaste kultuuris, aga arvas, et sama mudel võib toimida ka kristluses, islamis või ka budismis.
Professor William McLoughlin laenas Wallace’i mudeli, kirjeldamaks ärkamisi ja uuenemisi Ameerika kirikuloo näitel, ent seda saab laiendada nii globaalsete protsesside kui ka lokaalsete sündmuste mõistmiseks.
McLoughlin täheldas, et inimesed ajavad sageli segamini äratusliikumise ja ärkamise (aja). Äratuskoosolekud on põhjusmõtteliselt personaalse religioosse uuenemise rituaalid, mis sageli on väga emotsionaalsed ja millega sageli kaasneb mingit laadi pöördumine. Äratuskoosolekud baptistide või nelipühilaste seas või näiteks Billy Grahami jt koosolekud tuhandete osavõtjatega võivad toimuda ka regulaarselt. Äratuskoosolekud võivad olla nii uuenemise kui ka vana süsteemi taastamise teenistuses.
Ärkamine on palju suurem sündmus. Ärkamisajad on kultuurilise uuenemise liikumised, mis „toovad kaasa lõpuks meie institutsioonide restruktureerimise ja meie sotsiaalsete eesmärkide uue määratlemise“. Mõelgem kasvõi Eesti ärkamisajale 19. sajandi keskpaigas, mil romantiliselt meelestatud ja Herderist mõjustatud baltisakslased ja uuendusmeelsem osa eestlastest asusid konstrueerima eestlase kui rahvuse identiteeti. McLoughlin kirjutas: „Äratused ja ärkamised juhtuvad igas kultuuris. Need on olemuselt rahvaliikumised, vahend, mille kaudu kogu rahvus või osa rahvast annab uue vormi oma identiteedile, transformeerib oma mõtte- ja käitumismudeleid, hoiab alal jätkusuutlikku suhet looduskeskkonnaga ning aitab kohaneda sotsiaalse muutusega.“ Ärkamised algavad siis, kui vanad süsteemid hakkavad lagunema, „kultuurilise moonutuse ja tõsise personaalse stressi perioodidel, kui me kaotame usu oma normide legitiimsusesse, oma institutsioonide elujõulisusesse ja oma religiooni või riigi juhtide autoriteeti“. Kuskil on kriitiline punkt, mida ületades saab alguse midagi uut. Aga see uus on ikkagi usk, isegi kui orientatsioon või väljendusvorm on erinev. Kuna kultuurilised-religioossed ärkamised korduvad tsükliliselt, siis on mõtet osaleda neis teadlikult, eesmärgistatult, lootusrikkalt ja loovalt. Ärkamised ei ole maailma lõpp, ei ole tarvis müüa kodu ja vara ja põgeneda valget laeva ootama. Mingid asjad ei toimi enam, mingid asjad kaotavad tähtsuse või tähenduse, mingid asjad enam ei lohuta ega juhata, mingid kogemused vajavad uusi usutavaid tõlgendusi. Institutsioonid võitlevad vaid iseenda ellujäämise eest, poliitilised parteid virelevad, valitsused, luureagentuurid, isegi meditsiini- ja kohtusüsteemid kaotavad usalduskrediiti, religioonid ei suuda inspireerida ja liikmeskond kahaneb hoogsalt – see kõik võib olla raske, aga mitte ületamatu, sest neid, kes otsivad tähendust, uusi viise Jumalaga ja ligimesega suhestumiseks, uusi viise maailma parandamiseks ja usaldamiseks, on palju.
McLoughlin’i järgi on ärkamine kaardistatav järgmisel viisil:
- Legitiimsuse kriis: üksikisikud ei suuda enda suhtes ausaks jäädes hoida alal religioossete arusaamade komplekti, mille kohta nad usuvad, et peaksid nende järgi toimima. Nad arvavad, et võib-olla on nendega midagi valesti või et nemad on ainsad, kes näevad probleeme ja kogevad frustratsiooni vanade kommete täitmisel. Nad hakkavad kahtlema konventsionaalsetes õpetustes ja praktikates ja oma identiteedis.
- Tegelikkust kogetakse teistsugusena, kui religioosne või kultuuriline „peegel“ seda peegeldab. „Kõverpeeglit“ uurides jõutakse järelduseni, et probleemid ei ole välja kasvanud üksikisikute nurjumisest või vähesest taipamisest, vaid et tegemist on institutsionaalse või struktuurse moonutusega, ja püütakse leida viise, kuidas neid struktuure seestpoolt muuta või neid hüljata. Esimesed muutmiskatsed on suhteliselt pealiskaudsed: uued vormirõivad, uus mööbliasetus, administratsiooni reformimine jne.
- Väljapaistvad ja karismaatilised indiviidid või kogukonna osad hakkavad sõnastama uut nägemust, uut arusaama inimloomusest, Jumalast, vaimulikest/vaimsetest praktikatest, eetilistest pühendumistest ja tulevikulootusest. Uued võimalused ja ideed hakkavad kokku kogunema või liituma, ja nende valgel on muutunud kultuurisituatsiooni kogemused arusaadavad. Uued kogemused saavad usutava seletuse.
- Sedamööda, kuidas rullub lahti uus visioon, hakkavad muutuste vajalikkust mõistvad väikesed grupid järgima uut eluviisi, nad eksperimenteerivad, loovad ja uuendavad religioosseid, poliitilisi, majanduslikke ja perekonnastruktuure uue eluviisi otsingul. Nad loovad uusi praktikaid, et elule tähendust anda, kehastavad uut nägemust ja kutsuvad ka teisi seda järgima.
- Institutsiooniline transformatsioon toimub siis, kui uuendajatel läheb korda võita enda poolele suur hulk neid, kes pole otsustanud ühel või teisel viisil ja kes hakkavad lõpuks nägema uue tee või eluviisi relevantsust ning võtavad omaks uued mudelid. Kui „soo“, need, kel puudub oma selge nägemus või eelistus, asub uue poolele, siis saab võimalikuks institutsiooniline muutus.
McLoughlini kaardil tähendavad kaks esimest etappi lagunemist ja segadust. Kolmas ja neljas etapp väljendavad kujutlusi ja võimalikkuse otsinguid ja alles viimane on institutsionaalne muutus. Kaart ei ole territoorium ja loomulikult võivad need etapid üksikisiku elus toimuda teises järjekorras, näiteks etapid 2–3 võivad teoks saada enne 1. etappi. Kaart ei kirjelda mitte kunagi kõigi inimeste kogemust täielikult ega ennusta tulevikku suure täpsusega. Aga siiski annavad need punktid võimaluse näha religioosse ja kultuurilise muutuse mudelit, mis võib aidata meil iseennast või oma kirikut asetada muutuse skaalale ja mõnevõrra aimata ette ka tulevikku. Kui inimesed tunnevad, et nad ei saa aru, mis on juhtumas, siis mudelid võivad aidata orienteeruda.
Globaalne interreligioosne ärkamine sai alguse juba 1960ndatel. Nii et võiks küsida, miks see juba lõpule pole jõudnud, või miks sellest igapäevaselt ei räägita kantslitest ja muu meedia vahendusel. Aga võib-olla sellepärast, et seda ärkamist kogetakse veel kaose, segaduse ja fragmenteerumisena, institutsioonide, kaasa arvatud kirikute lõhenemisena, suuna kaotamisena.
Ilma konkreetsete uuringuteta, lähtudes jutuajamistest, statistikast ja kirjandusest, näib, et praegu viibitakse enamasti esimeses kahes etapis ja mõnedel juhtudel on jõutud kolmandasse, hakatakse looma uusi praktikaid ja uusi kogukondasid, mis seda uut kehastavad. Organisatsioonilise muutuse raske töö seisab veel tulevikus ees. Kas see on kristluse lõpp? Religiooni lõpp? Kindlasti mitte, see on lihtsalt ärkamine, maailma nägemine nii, nagu see on, mitte nii nagu see oli, mitte mineviku projitseerimine tulevikku. Me ei peaks tahtma tagasi. Loti naine muutus kiviks, kui ta vaatas tagasi minevikku, millest ta perekond põgenes tundmatusse tulevikku (1Ms 19:26). Sajandeid hiljem meenutas Jeesus oma järgijatele: ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile (Lk 9:62).
Ärkamised kehastavad tavaliselt religiooni romantilisi elemente – märksõnadeks võivad olla seiklus, otsing, müstika, intuitsioon, ime, kogemus, loodus, ühtsus, õiglus; muutuvad ajalootõlgendused, kujutlusvõime, kunst, muusika, teadus, avarduvad uued võimalikkused konventsionaalse ja formaliseeritu vastu. Ärkamine kultuurilisele ja religioossele mitmekesisusele on midagi enamat kui lahjendatud poliitika, ülessoojendatud liberalism või antikultuuri väärtused. Mõned mineviku romantilised liikumised rõhutasid sellest maailmast põgenemist utoopilistesse kogukondadesse ja mõtteskeemidesse. Tänased romantikud on realistlikumad, nende sihiks ei ole põgenemine maailmast, vaid muutusega kaasa töötamine kesk maailma väljakutseid: nurjunud institutsioone ja riike, hävitatud maastikke, kurnatud religioone ja regioone. Haavatud planeeti ei saa tervendada ennast välja ja paremaks arvestades. Ei oodata imesid, Jumal ei toimi inimestest mööda minnes, vaid inimestega koos. Eeldatakse rasket ja pikaajalist tööd; romantiline realism alustab suhetega, mitte üksiku religioosse kangelasega, ja otsingu sihiks on ilu, tõde, õiglus, armastus, lootus.
Ärkamisaegadega kaasneb risk, neid saab aeglustada või peatada, kui inimestel ei lähe korda mõista oma aega, kui nad reageerivad hirmu, mitte lootusega. Iga ärkamine toodab ka nostalgikud, kes tahavad taastada varasemad autoriteedi ja võimu mustrid. Nostalgikud eeldavad, et kui mingi süsteem toimis minevikus, siis see peaks toimima ka tänapäeval – kui ainult õnnestuks kõik panna selles süsteemis oma traditsioonilisele kohale. Kasutatakse hirmutamist, tõrjumist, puhastatakse omadegi ridu. Hirmunud inimene ei armasta ega reageeri kaastundega, hirmunu vajab toetust nende hirmude muutmiseks. Hirm on tugev impulss ja motivaator. Nostalgikute enesemõistmise juurde kuulub arusaam, et nemad ongi tõelise usu kandjad, nende tõlgendus pühakirjast on ainus õige ja ainus tee on nendega ühineda. Nostalgikud on hämmastunud, et nende õige usu taotlused ei paista teistele armastuse ja hoolivuse praktikana. Ka inkvisiitorid arvasid, et hereetikute tuleriidal põletamine ja piinamine on armastuse tegu! Kui suurte ja kiirete sotsiaalsete muutuste aegadel õnnestub nostalgikutel haarata poliitiline võim, siis võivad tagajärjed olla väga drastilised, nagu igapäevased uudised kogu maailmast meile ka näitavad.
Hea uudis on see, et ärkamise tulemuseks on praktikad, mis kehastavad lootust ja usku – seoste ja sidemete loomine ja hoidmine eri religioonide, eri kultuuride, eri distsipliinide vahel, ja nende praktikate kordamine võidab hirmu. Romantilist realismi kujundavad praktikad, mis nõuavad pühendumist, aega ja õpetamist: keegi ei saa meistriks ilma pikaajalise keskendunud praktikata.
Sellest ajast, kui globaalne ärkamine hakkas sõnastama oma nägemust (võrdsus, soov toetada sotsiaalset ja looduskeskkonda, autentsus), on üht-teist muutunud. Kõige suuremad muutused võrreldes 19. sajandi ärkamistega on 1) tehnoloogiliselt võimalik globaalne ühendatus, 2) religioosne ja kultuuriline pluralism, mis on väljakutseks igale usule. See ärkamine kestab kauem, sellel ei ole veel nimegi, on komplekssem ja poliitilist konsensust ei ole ette näha. Aastakümneid on esiplaanil konflikt, kõige sagedamini oma kiriku või religiooni sees.
Globaalne religioonidevaheline ärkamine ei ole võrdlev religiooniteadus, see on küsimus: mida saab pakkuda minu traditsioon, et meie maailma püsimiseks vajalik tasakaal oleks saavutatav ja hoitav? Mida minu traditsioon saab teha, et usutud, kuulutatud ja elatud usk toetaks elu, õiglust ja armastust? Ärganud ja lootusrikkad romantikud kogevad uue usu ja usaldusega Jumalat, ligimest, maailma ja mina. Ärkamine avab kujutlusvõime tuleviku suunas, aga kõige enam vajab ärkamine südame muutumist. Ärkamine ei ole lihtsalt midagi, mida me vastu võtame. Ärkamine tegelikkusesse on võimalik kõigile.
Kasutatud kirjandus
Diana Butler Bass, Christianity After Religion. The End of Church and the Birth of a New Spiritual Awakening. New York: HarperCollins, 2013.
Harvey Cox, The Future of Faith. New York: HarperCollins, 2009.
William McLoughlin, Revivals, Awakenings, and Reform. Chicago: University of Chicago Press, 1978.
Paul Tillich, Dynamics of Faith. New York: Harper, 1957.
Anthony F.C. Wallace, „Revitalization Movements“ – American Anthropologist, New Series 2/58 (1956), 264–281. http://jstor.org/stable/665488
Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.
