Arvamused

Tartu rahu sõnum

Katri-Tonu Tepandi

Ajalugu on ka inimeste lugu. Otsustavad hetked, mis mõjutavad rahvaste ja riikide saatust, on oma toimumishetkel inimeste koos loodud sündmused, sageli lühihetkelised, asjade loomuliku käiguna paistvad. Alles tagantjärgi ära tuntud kui võimsad plahvatused, edasiviivad otsused, inimeste ja rahvaste saatust määravad valikud. Nende tähendust ja suurust saavad hinnata tulevased põlved. Eesti üheks määravaks sündmuseks on 2. veebruaril 1920. aastal Tartus sõlmitud rahuleping Nõukogude Venemaaga.

Tartu rahu allkirjutamise öö pingsast atmosfäärist kirjutab reportaaži korras Päevalehe toonane peatoimetaja Hans Rebane:

„(Traaditeel meie erikirjasaatjalt rahukonverentsilt). Tartust. 2. veebruaril kell 6 hommikul.

Rahuleping pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 12.47 minutit alla kirjutatud. Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust. Sõjakulud ja sõjakahjud jäävad tasumata. Vene kroonu varandus jääb Eestile. Venemaa annab Eestile 15 miljoni rubla kullas. Eestimaa ei vastuta Venemaa võlgade eest. Venemaa annab Eestimaalt äraviidud ja evakueeritud varandused tagasi. Kaubalepingute tegemisel saab Eesti Moskva raudtee kontsessiooni ja kontsessiooniõiguse 1 miljoni tessatini metsaala peale seitsmes Vene kubermangus.

Tartu oli juba laupäeva õhtul pinevil. Katkelised ja lühidad ametlikud aruanded konverentsi töödest, mis ridade vahelt lõpu poole sihtisid, olid õhu kuumaks kütnud /…/. Kogu öö vastu pühapäeva kestis rahulepingu trükkimine. Pühapäeva hommikul oli veel saatkondade vahel läbirääkimine /…/. On tulnud kõigi Eesti lehtede esitajad ja väljamaa ajakirjanikud /…/. Kesk ootusi ilmub saatkonna sekretäär ja teatab, et allakirjutamine niipea ei sünni. Palub rahulikult koju minna ja õhtuks kell 8 tagasi tulla /…/. Keegi teatab – trükimasinad on katki läinud. Tulevat veel kaua oodata. Kuluvad minutid ja tunnid. Mõned kahtlevad juba: „Ehk on midagi tõsisemat juhtunud? Võib olla, et hoopis täna ära jääb?“ Vahepeal ilmub seltsimees Levidov, Rosta korrespondent, alla. Pärib meie meeleolu järele ja tähendab siis ohates: „No oli see üks rahupähkel, mis närida andis! Missugused tingimused! Missugused nõudmised!“ Ta teeb niisuguse näo, nagu oleks ka 2 kuud kõige rängemas orjuses olnud /…/. Lööb 12. Algab 2. veebruar. Just kahekuune tähtpäev, mil Vene saatkond Tartu ilmus. Lõpuks tuleb ometi oodatud teade. Ajakirjanikud palutakse üles.

Kõik on valmis /…/. Allakirjutamine algab. Saal on silmipimestavalt valgust täis. Elekter on otse põletav: see on fotograafide ja kinomehe jaoks. Nad on apparaadid üles seadnud ja klõpsutavad juba. Saal on loorberites, nagu vaherahu allakirjutamisel. Jannsen ja Kreutzwald seisavad kummalgi pool laua otsas endise tõsidusega. Punase kaleviga kaetud laua ümber jääb vait. Meie delegatsiooni esimees J. Poska avab rahuliku ja aeglase häälega ajaloolise koosoleku. Ta ütleb ainult mõned sõnad. Traktaadid olevat nüüd lõpulikult valmis. Ta küsib, kas veel nende ettelugemist soovitakse. Vene delegatsiooni esimees Joffe vastab teiselt poolt lauaotsast, et seda enam tarvis ei ole. Mõlemad esimehed tõusevad püsti ja lähinevad väikestele laudadele, kus lepingud allakirjutamiseks valmis. Mõlemal laual põleb pidulik küünal.

Punkt kell 12.47 minutit öösel on mõlema delegatsiooni esimehed oma nimed lepingule jätnud. Neile järgnevad teised liikmed. Kinoapparaat klõbiseb vahetpidamata. Ta tahab väiksemaid suleliigutusi pildistada. Kogu see talitus kestab vaevalt mõnikümmend minutit. Kummagile lepingule vajutab veel saatkonna sekretäär pitsati ja ajalooline akt on sündinud. Rahu on alla kirjutatud Eesti ja Venemaa vahel, pidage meeles – Eesti ja Venemaa vahel, nii seisab rahulepingu kaanel.“

Jaan Tõnisson oli aastail 1919 ja 1920 Eesti Vabariigi peaminister ning tema valitsus sõlmis 2. veebruaril 1920. aastal Nõukogude Venemaaga Tartus rahu. Valitsuse välisminister Jaan Poska oli rahuläbirääkimiste delegatsiooni juhiks, ja suuresti tänu Poska julgele, ettenägelikule tegutsemisele rahuläbirääkimistel saavutati tulemus, mis seadis Eesti iseseisvuse kindlale alusele ning valmistas ette Eesti riigi tunnustamise Euroopa riikide poolt de jure alates 1921. aasta jaanuarist (de facto olid enamik Euroopa suurriike tunnustanud Eestit juba 1918. ja 1919. aastal). Jaan Poska panus rahulepingu sõlmimisel ja Eesti riigile väga hea poliitilise ja majandusliku stardipositsiooni seadmisel oli väga suur. See oli tema elupanus Eesti riigi loomisel. Eesti ega ka teiste Balti riikide lõplikku tunnustamist Euroopa riikide poolt Jaan Poska aga ei näinud, ta suri 7. märtsil 1920. aastal.

Tõnisson tuletab Tartu rahu esimese aastapäeva kõnes meelde, kui oluline on teadvustada: rahulepingu läbirääkimine ja sõlmimine said võimalikuks Eesti sõjaväe, Eesti Vabariigi esimese parlamendi ehk Asutava Kogu (mis andis valitsusele volitused läbirääkimisteks), valitsusliikmete, läbirääkimiste delegatsiooni , viimaks kogu rahva ühispingutuse tulemusena.

Rahvusvahelises suhtluses ei olnud Eesti päris üksi, ta oli liitlasriikide huvialune. See tähendas toetust, aga ka tungivaid soovitusi, näiteks käitumises Venemaaga. Et toonasest olukorrast paremat ettekujutust saada, olgu siinkohal ära toodud Tartu rahu ühe eeskõneleja, Asutava Kogu esimehe August Rei mälestusraamatust mõned olukorra kirjeldused. Välisriikide suhtumine Rei sõnul „näis algul olevat Eesti rahuläbirääkimisi Soveti Venemaaga hukkamõistev“ ja Eestit hoiatati, et „valitsus ei astuks mingeid samme rahu suhtes enamlastega“. Mõnede lääneriikide huvides oli taastada ühtne ja jagamatu „valge“ Venemaa ning seega toetati Vene „valgeid“. Ja kõigele vaatamata julgeti siiski Eestis iseseisvalt otsustada, tegutseda, jättes tähelepanemata „öökulli õnnetust kuulutavad huiked“. Rei sõnul oli Eesti juhtpoliitikute suurim teene, et kartmatult järgiti oma iseseisvat poliitikat.

Eesti riiki ja tema saatust juhtivad erineva staatusega inimesed olid kindlad oma usus valitud käitumise ainuvõimalikkusesse. Tegutseti julgelt, läbirääkimiste partnerit – Nõukogude Venemaad – ei kardetud. Ei arvestatud vägevate liitlasriikide hoiatustega, kes ei soovinud, et Eesti astuks punase Venemaaga ükskõik millistesse läbirääkimistesse. Ja ühiselt, vaatamata oma erinevatele parteilistele kuuluvustele, heideti kõrvale ka siseriiklikud kahtlused, et kas me tohime ikka vastu suurriikide tahtmist omapäi tegutseda, et kas me saame Venemaa vastu. Eesti Vabariik asus Nõukogude Venemaaga läbi rääkima.

Aasta hiljem, 1921. aastal, Tartu rahu esimesel aastapäeval, võttis Jaan Tõnisson kokku Tartu rahu tähenduse ja väga tõsiselt võetava sõnumi tulevastele põlvedele, ka meile:

„Eesti kui iseseisva rippumata riigi täielik tunnistamine vägevate liitriikide poolt tähendab suurt rahvuslist võitu. Rahva tung riiklisele rippumatusele on suurte Euroopa rahvaste poolt lõpulikult heaks kiidetud. Oma sammuga on liitriigid kinnitanud, et nemad mitte ainult Eesti rahva vabaduse armastusest lugu ei pea, vaid ühtlasi ka noort Eesti riiki eluvõimsaks hindavad, keda nemad kui kindlat rahvusvahelist tegurit arvesse võtavad. See kõik ei tõsta mitte üksi rahva enesetunnet ja tahtekindlust oma riigi ehitamise korraldamise ja kaitsemise töös kõike jõudu kokku võtta. Riiklise iseseisvuse lõpulik tunnistamine on meile ka olulikult enam kui tähis. Mitte ainult meie riigi rahvusvahelise seisu kindlustamise, lepinguvõimsuse tõstmise ja kaubanduslise läbikäimise kergendamise poolest. Isegi riigikaitse ja riikliku julgeoleku seisukohast loob lõpulik rahvusvaheline tunnistamine vägevate liitlaste poolt Eesti riigile sootu uue seisukorra. /…/

Tartu rahulepinguga, mis lõpetas Eesti vabaduse-võitluse noore vabariigi kasuks, kindlustati otsustavalt Eesti riigi iseseisvus ja rippumatus. Rahva ühemeelne üliinimlik jõupingutus ja Eesti rahvaväe kangelasmeelsed vägiteod vabadusevõitluses võimaldasid Tartu võiduka rahu. Eesti rahvas oli mitmeteistkümne kordse ülivõimu vastu ennast vahvasti kaitstes ja ühtlasi oma riiki tahtekindlalt korraldades kogu ilmale näidanud, et tema riiklisele iseseisvusele küps ja võimas on.

Eesti rahvas tõi enesele verises võitluses vabaduse ja riiklise iseseisvuse. Et meie seejuures oma vennasrahvalt Soomes esimest abi sõjariistade ja tähtist toetust vahvate Soome põhjapoegade poolt saime, ei või meie sügava tänutundega nimetamata jätta. Niisama jääb põlvest põlve Eesti rahva südames põlema tõsine tänutunne Suur-Britannia ja teiste liitlaste vastu kõige sõjalise abi ja diplomaatilise toetuse eest iseseisvuse-võitluse raskeil päivil. Kuid julgesti tohime Eesti vabadusevõitluse õnnelikku lõppu, Tartu rahu, mälestada kui Eesti isamaaliku vaimustuse ja sõjaliku vahvuse võidukat vilja. Esimeses joones on just Eesti rahvavägi oma juhatusega see olnud, kes oma surmapõlgliku kohusetäitmisega ja kangelasmeelse vahvusega riiklise iseseisvuse on kätte võidelnud. Et rahvuslise jõuavalduse ja vahvuse alusel rahvusliku ausambana üles võis kerkida Tartu rahu, selleks on ühtlasi ka need kaasa aidanud, kellel ülesandeks oli sellel ajaloolikul silmapilgul rahva ja riigi nimel väljas olla.

Kord osatakse vististi tarvilikult hinnata, et rasketes oludes riigi etteotsa astunud valitsus parajat silmapilku ära kasutades südilt ja kindlalt rahutegemisele Nõukogude Venemaaga asus, ehk küll teised Balti riigid enam kui tagasihoidlikud olid, vägevad sõbrad aga liitriikide hulgast kindlasti hoiatasid, kuna teised lausa ähvardasid. Niisama tuntakse tulevikus vististi selgemini kui nüüd, missugust ergujõudu ja tahtekindlust rahutegemine Vabariigi Valitsuselt ja Eesti rahusaatkonnalt on nõudnud, et rahu asja õnnelikule lõpule viia.

Iseäranis selgesti jääb tulevaste põlvede tänulikus mälestuses püsima Eesti rahusaatkonna juhi Jaan Poska riigimehelik kuju täis osavust, kindlust ja enesevalitsust.

Tartu rahu ja Eesti riigi iseseisvuse lõpulik tunnistamine on teineteisega ligidamas ühenduses, kui see vahest pealiskaudu vaadates paistab. Ilma Tartu rahuta kui Eesti rahvuslise vabaduse-võitluse ja riikliku enesekorralduse võiduka lõputa, ei oleks ka Eesti riiklise iseseisvuse ja rippumatuse tunnistust meie vägevatelt sõpradelt mitte võidud loota. Hindame tulevikus kõrgelt teiste sõprust ja lugupidamist, kuid jääme ühtlasi lootma kõige pealt oma jõu ja kohuse-täitmise peale!“

Nii kirjutas Jaan Tõnisson oma artiklis „Tartu rahu ja Eesti riigi iseseisvuse lõpulik tunnistamine“, mis ilmus tema ajalehes Postimees 1. veebruaril 1921. aastal.

Tartu rahulepingu teise artikli kohaselt „Venemaa tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest“. Tartu rahu on küll igaveseks sõlmitud, aga tõsiasi on, et see on jätkuv protsess ja temaga tuleb päevast päeva tegeleda. Ühe näitena Molotovi väljaütlemine 1939. aasta 28. septembri ööl, kui Eesti delegatsioon oli „baaside“ lepingu läbirääkimisel Moskvas, kus vastaspoolel olid nõukogude välisasjade rahvakomissar Molotov ja partei esimene sekretär Stalin. Molotov ütles Eesti delegatsioonile: „Praegu on olukord ebakordselt ebaloomulik. Nõukogude Liit peaks leppima Soome lahe sopiga. 20 aastat tagasi panite meid istuma sellesse Soome „lompi“, egas te arva, et see võib nii kesta jäädavalt, siis oli Nõukogude liit pärast kurnavat sõda jõuetuse madalpunktil, kuid vahepeal on ta suurelt kasvanud, nii majanduslikult, kultuuriliselt kui ka sõjaliselt. Nõukogude Liidu nõudmised ei ole vastuolus Nõukogude Liidu poolt varem võetud kohustustega, vaid arendavad neid, kindlustades julgeolekut, mida senised kokkulepped pidi andma, kuid kahjuks pole andnud.“

Tartu rahu staatuse eest tuleb võidelda ka tänapäeval ja nii nagu rahulepingu sõlmimise eel ja ajal aastal 1920, heidelda taas Ida ja Lääne nõuannete ja nõudmiste vahel. Aga, tuleb olla julge ja võimalusel ka tark, see tähendab tajuda meie oma Eesti elu, laiemalt Euroopat ja maailma meie ümber, ning siiski järgida kõigele vaatamata oma veendumuste poolt kujundatud poliitikat.

See ta on, see Tartu rahu sõnum.

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.

Tõnu Tepandi (1948) on näitleja, laulja, teatripedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli professor.

 

Print Friendly, PDF & Email
English