Kerstin Kask (KK): Äsja valisid kolleegid Sind EELK 2013. aasta vaimulikuks. Palun räägi, missugune on olnud Sinu teekond vaimuliku ametisse. Kuidas see tänaseni on kulgenud?
Tauno Toompuu (TT): See algas ristimisega aastal 1990 – ma olin siis üheteistaastane. See oli aeg, kui paljusid ristiti. Nii tuli ka mind ära ristida, aga ega sellest midagi ei muutunud, pärast seda läks elu oma tavalist rada mööda edasi. Käisime küll jõulude ajal kirikus nagu iga keskmine Eesti pere, aga mitte rohkem, ka pühapäevakoolis käimist ei olnud. Gümnaasiumis tekkis mul mõte, et üks asi, mida võiks õppida, on teoloogia. Ma ei olnud siis ka kirikus käija ja see mõte jäi ka kuidagi katki. Läksin hoopis tehnikumi energiamajandust õppima. Järgneva aasta jooksul sai selgeks, et see ei ole minu ala. Mõistsin, et mu elu vajab põhjalikumat alust ja hakkasin lugema hästi palju religioosset kirjandust. Esmalt mittekristlikku, budismist, krišnaiitide asju. Ristiusu osas mõjutas mind kõige positiivsemalt John Stotti „Ristiusu alused“ – lugesin selle läbi ja küsisin endalt, miks ma ei ole otsinud oma küsimustele vastuseid kirikust. Hakkasin käima
kirikus ja läksin samal suvel kohe ka leeri. Leerikoolis taipasin hästi kähku, et mu elu peaks olema tervenisti kirikuga seotud. Juba sügisel läksin õppima Tartu Teoloogia Akadeemiasse, sinna oli lihtsam minna. Usuteaduse instituut tundus olevat „eliitkool“, õppima minemiseks pidid olema soovituskirjad. Akadeemia puhul piisas kristliku usu tunnistamisest. Ega ma ei kahetse, see aeg andis mulle palju, just sellist mitteakadeemilist haridust, vaimuharidust. Eenok Haameri isik ja kooli vaimsus olid mu elu sel etapil väga vajalikud. Kiriklikku teenimist alustasin 2000. aastal Simuna koguduses, kus mind on ristitud ja mis on olnud minu esivanemate kirik teadaolevalt 18. sajandi algusest saadik. Tegin pühapäevakooli ja noortetööd. Alustasin õpetaja Tauno Tederi kõrval ministrandina jumalateenistusel kaasa teenimist. 2003. aastal ordineeriti mind Simuna koguduse diakoniks. Teoloogilise kõrghariduse omandamine võttis aega, 2007. aastal sain diplomi ja siis ordineeriti mind ka kohe preestriks. Samal aastal alustasin tööd Rakveres ja sinna ma olen jäänud tänaseni.
KK: Mis on Rakvere koguduse elus ja selles töös, mida Sa seal teed, Sinu jaoks kõige olulisemad asjad?
TT: Minu jaoks on kõige olulisem jumalateenistus. Pühapäevane jumalateenistus on kõige tähtsam. Põhitähelepanu peaks minema sinna, et jumalateenistus oleks korras, et jumalateenistus toimuks, et see ei oleks separaatüritus, et see ei oleks minu huvide katsepolügon, vaid et see oleks inimestele turvaline ja hea. Kui me oleme üks vähestest kogudustest, mis kasutab igapühapäevaselt uue käsiraamatu missamuusika teist varianti, siis põhjuseks on see, et pidasime nõu koguduseliikmetest muusikutega, kes aitasid erinevate kordade plusse ja miinuseid kaaluda ning otsuse langetada.
Tunnen rõõmu selle üle, et jumalateenistustel käib palju inimesi, keskmiselt seitsekümmend inimest, tavalistel pühapäevadel neli-, viiskümmend. See arv on viimaste aastatega kasvanud. Hea meel on sellest, et inimesed, kes käivad leeris, jäävad ka kirikus käima. Nad käivad küll erineva regulaarsusega, aga ma näen neid ka pärast leerikooli.
KK: Olen kuulnud kurtmist selle üle, et peale leerikooli lõppu jääb inimeste seotus kirikuga nõrgaks. Mis Sa arvad, mis on võti, mis viib selleni, et inimesed jääksid kirikusse ka peale leeri?
TT: Meil on leerikooli ajal inimestel kohustus käia kirikus, et nad harjuksid jumalateenistusel käima. Oleneb leerikooli pikkusest, aga viis teenistust, millel nad osalema peavad, on miinimum. Seda on inimesed ise öelnud, et kui neil on leerikooli ajal tekkinud harjumus pühapäeval jumalateenistusele minna, siis on see ka edaspidi loomulik. Küllap ka Jumalal on omad võimalused neid inimesi kutsuda, et nad uuesti tahavad tulla ja jumalateenistust kogeda. Leerikooli pinnalt on meil tekkinud kogudusekool. Inimesed käisid leeris ära ja innustusid ning tahtsid, et leerikool kestaks edasi. Nüüd me käime koos kord nädalas, ajame juttu, inimesed saavad esitada oma küsimusi ja püüame neile ka üheskoos vastust anda. Ma kindlasti ei ole seda tüüpi vaimulik, kes püüab kõigile küsimustele väga kindlaid ja konkreetseid vastuseid anda. Ma pigem arvan, et inimene ei vaja seda, et tulla oma küsimustelehega ja mina kirjutan neile vastused järgi ning siis ta läheb ja elab selle järgi. Ta ikkagi otsib iseenda vastuseid ja iseenda kohta elus ja nendeni saab igaüks ikka ainult ise jõuda.
Teoloogilises hariduses on minu jaoks väga oluline hingehoiualane haridus. Ma püüan seda rakendada mitte ainult hooldekodus või haiglas käies, vaid kõikjal vaimulikuna inimesi kuulata ja neile toeks olla.
KK: Mis on see, mis teeb Rakvere koguduse Sinu jaoks eriliseks?
TT: Seda on mul endal raske öelda. Kõrvalseisjad on toonud esile meie oikumeenilist läbikäimist teiste kogudustega. Meil on üsna julged oikumeenilised teenistused, kus püüame olla võimalikult avatud, nii et sellest koostegemisest sünniks midagi uut. Me ei ütle, et meie traditsioonis on asjad nii ja sellepärast peavad asjad ka nii olema. Tuleme kokku ja teeme midagi üheskoos – üks hea näide on juba mitmendat korda toimuvad Rakvere kirikupäevad. Meie omavaheline suhtlus on väga hea, me ei karda üksteist. Ma ei oska vaadata teiste koguduste peale kui konkurentide peale. Me ei võitle omavahel hingede pärast. Kui keegi leiab, et talle sobib mõni teine kogudus paremini, siis on hea, kui ta leiab oma koha. Kui tahta, et oikumeenilisest suhtlemisest midagi sünniks, siis ei saa seada teistele tingimusi. Siis ei sea teised ka sulle tingimusi, vaid saad jääda selleks, kes oled, ja nemad jäävad selleks, kes nemad on. Aga ometi olete koos. Ma arvan, et see ongi võib olla see eriline meie koguduse puhul. Muidu oleme ikka samasugused nagu iga teinegi kogudus oma probleemide ja võitlustega. Meil on ka vana kirikuhoone, mis laguneb, ja pangaarve, mis ei ole nii suur kui võiks.
KK: Millised on väljakutsed, mis seisavad lähiajal meie kiriku ees, millega kirik tervikuna peaks tegelema?
TT: No ikka see, kuidas ühiskonnas kõnekas olla. Kirik iseenesest ei ole autoriteet. Ei ole vahet, kes midagi ütleb. Inimesed ei tee vahet, kes on piiskop, paavst, praost või pastor. Ei saa eeldada, et kirikuõpetajat kuidagi eriliselt austatakse või tema sõnadega arvestatakse. Kuulatakse ikka seda, kellel on midagi öelda. Kirik on samal positsioonil kõigi teiste kolmanda sektori organisatsioonidega, kes maailma parandada püüavad. Võtmeküsimus on see, kuidas kõnelda inimestega nii, et nad tunnevad, et kirikul on nende jaoks midagi öelda. Meie kirik võiks rohkem olla esil keskkondades, kus inimesed tänapäeval viibivad. Piiskop võiks ka sotsiaalsetes võrgustikes aktiivne olla, et inimestel oleks võimalik teda seal kuulata ja tähele panna. Kui vaadata näiteks Twitterit, siis seal meie vaimulikke ja kirikut praktiliselt ei ole. Samas on täiesti üllatav, kui paljudes kohtades religiooni teema üles kerkib. Kohalolu sellistes keskkondades on oluline, et aru saada, millest inimesed räägivad. Tahame ju mõista nende küsimusi ja aidata neile vastuseid leida. Palju räägitakse kristlikest väärtustest, vähem nende tähendusest. Inimesed ei vaja konserve. Neid väärtusi tuleks tõlkida tänasele inimesele, aidata leida nende tähendust. Just tähendus on see, mis on inimesele oluline. Ühest ja samast asjast võib rääkida mitmel erineval moel, küsimus on, mis see inimese jaoks tähendab. Minu arvates on hästi oluline, et me julgeksime väärtusi tõlkida tähenduste keelde, et tänapäeva inimene neist aru saaks, et see puudutaks. Erinevates rollides ka väljaspool kirikut, näiteks linnavolikogu liikmena, tundub mulle vahel, et ega me kirikus ikka päris täpselt aru ei saa, millest inimesed räägivad ja mis elu nad elavad. See on mõnikord täiesti teistsugune, kui me ette kujutame. Kui me piiri ei ületa ja ei püüa minna nende tasandile, siis seda kokkupuutepunkti ei tekigi.
KK: Me oleme rääkinud peamiselt Sinu tööst ja teenimisest kirikus. Kuidas Sa puhkad? Mis on Sinu hobid?
TT: Minu suureks armastuseks on saanud pikamaajooks. Eelmise aasta septembris tegin oma esimese maratoni. Sel aastal on plaanis mitu maratoni. Päris suure osa oma vabast ajast ma veedan joostes. Jooksurajal veedetud aeg on ka minu kvaliteetseim palve- ja meditatsiooniaeg.
KK: Aitäh! Rõõmu ja õnnistust Sulle!
