Esiletõstetud lood

Mis on tõde? (Jh 18:37–38)

Toomas Paul

„Pilaatus ütles nüüd talle: „Või sina oled siis ikkagi kuningas?“ Jeesus vastas: „Sina ütled, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja just selleks tulnud maailma, et tunnistada tõe poolel. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.“ Pilaatus küsib temalt: „Mis on tõde?““ (Jh 18:37–38).

Rooma asehaldur Pilaatus ootas kohtualuselt ei-või-jah vastust, kas Jeesus on enda meelest kuningas või ei ole. Aga igale küsimusele ei saa ühe sõnaga vastata. Banaalne näide: tänavaküsitluses tahetakse teada: „Kas sa oled juba lõpetanud oma naise igal pühapäeval peksmise? Ütle keerutamata ei või jah!“ Reporter ei lepi seletusega, et ma pole teda veel kordagi löönud. Või et mul ei olegi naist.

Jeesus kui kuningate Kuningas ja isandate Issand (Ilm 19:16) ei mahu Rooma administratsiooni kasutatavasse terminoloogiasse. Kui evangeeliumi algkeeles lugeda, siis on asi selgem. Õigemini, segasus on selgemini näha. Me ei tea, kas ülekuulamine käis kreeka või ladina keeles. Σὺ λέγεις ὅτι βασιλεύς εἰμι, Tu dicis quia rex sum on sõna sõnalt tõlkides: „Sina ütled, et ma olen kuningas“, s.t see on öeldud sinu terminites. Ülekuulamisel süneedriumis vastas Jeesus ülempreestrile samuti: „Need on sinu sõnad“ (Mt 26:63).

Jeesus ei eita, et mingis mõttes võib teda kuningaks nimetada, kuigi tema kuningriik ei ole siit (Jh 18:36). Põrmlastele taevastest asjadest rääkimiseks ei ole paremaid sõnu võtta kui nende argielust (Jh 3:12). Ent sellegagi on omad hädad – britid võivad paluda Thy/Your Kingdom come, kuid meie ei saa oma palvet ümber teha, kuigi „riigiga“ kaasnev assotsiatsioon on lauseksitav, sest demokraatlikke riike juhivad rahva valitud presidendid. Aga eks need meie aja monarhide pulmapeod ja printside sünnid jms ole puhas butafooria. Meediakajastuseks sobiv materjal, ei enamat. Tegelikult valitseb ikka parlament.

Sõna „kuningas“ on käibel küll, kuid ei tähista enam absoluutset suverääni, vaid demokraatiale vastavalt iga meest. Reklaam moosib: „Klient on kuningas!“ Tühi sõnakõlks, mida ei maksa võtta tõe pähe.

Eesti keeles on kaks sõna, „tõde“, „tõeline“, ja „tõsi“, „tõsine“. Mõlemad on vajalikud, sest näib, et eestlane ei võta tihti tõde tõsiselt. Kui keegi räägib uskumatut juttu, küsime: „Tõsi ka või?“ Kahtlustame, et teine teeb tõsise näoga nalja. Meile ei ole tõe vastand vale, vaid pigem altvedamine – selle tõe pähe esitamine, mis ei ole tõsi.

Igal juhul – postkristlik eurooplane ei pea enam Jumalat ega Kuradit kartma. Ka isikulisse Jumalasse uskuja (selliseid eestimaalasi on 16%) ei pea põrgut ega puhastustuld pelgama. Jumal on salliv ja armastab iga inimest. Ei ole karta Michelangelo vihast viimsepäeva kohtunikku, ei Rudolf Otto mysterium tremendum’it ega Paul Volzi Vana Testamendi „deemonlikku“ Jumalat. Jah, Põrgupõhja Jürka võib ponnistada, et õndsaks saada. Aga vaid lavalaudadel. Ta kuulub libahunt Tiina aegadesse.

Jutlusi kuulates võib vahel tunduda, et kirikus eiratakse maailma, milles me väljapool kiriku seinu elame. Et unustatakse ära, et on uusaja ja valgustuse, ajaloo ja progressi, ideoloogia ja ratsionalismi, subjektiivsuse ja objektiivsuse lõpp. Et elame pärast avangardi ja realismi, pärast industrialismi ja kommunismi, pärast ideoloogiat ja totaalseid diskursusi, pärast kolonialismi ja imperialismi. Jumala surm, mida Nietzsche kuulutas 19. sajandi lõpus, kajas 20. sajandil vastu terve rea surmade ja enesetappudena: autori surm, reaalsuse surm, tõe surm. Näib, nagu ei taheta tunnistada, et valitseb paroodia, pastišš, eklektitsism – autokommentaar ja metatekst, originaalse ja individuaalse kriitika, tsitaadilisuse ja simulaakrumi esteetika.

Aga selline tunne on ülekohtuselt pealispindne. Tegelikult ollakse üsna online oma kaasajaga. Kirikukalendri kohaselt on 10. novembri Vana Testamendi lugemine sellest, et igal asjal on oma aeg (Kg 3:1–11), ja Uue Testamendi lugemine kirjeldus, millise ihuga surnuist üles ärgatakse (1Kr 15:35–44), ning jutlus veritõbise naise tervendamise ja Jairuse tütre surnuist ülesäratamise loole (Mt 9:18–26), ja see suudetakse ühendada isadepäeva tähistamisega. Selle kõige loogiliseks tervikuks miksimine nõuab meistrikätt.

On tõsi, et postmodernistlikus multikulti maailmas ei ole ühendavaid metanarratiive, ent on üliväärtused, mida tunnistatakse tõrkumata ja endastmõistetavatena. Üle kõige troonib tolerantsus. Toon vaid ühe, markantse näite:

Soome luterliku kiriku pattu kahetsev ja meelt parandanud emeriitpiiskop John Vikströmi õnnistas 2010. aasta septembri raadiosaates geisid: „Jumal õnnistagu sind. Jumal õnnistagu sinu igatsust armastuse, teise inimese läheduse ja soojuse järele. [—] Ka sina oled Jumala loodu sellisena, nagu oled [TP kursiiv]. 1970. aastateni peeti sinu seksuaalset suundumust kriminaalseks, 1980-ndateni peeti seda haiguseks. Praegu mõistame paremini, millega tegu, mõistame ka kirikus. Ka mina. Sa pole kriminaal ega haige ega patune. Sulle kuulub õnnistus, mitte needus.“ Neljakümne aastaga on (õigus)teadus teinud mitu hüpet ning kirik on ustavalt järgnenud. Ja kui geneetika hiilgeaeg, usk DNA kõikvõimsusesse peatselt otsa saab ning epigeneetika selle asemele astub, tuleb teha uus kannapööre.

Paulus manitses: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muunduge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:2). Briti teadus- ja religiooniloolane Peter Harrison ütleb, et üheks näiteks teaduse ja religiooni ebasobivast seondamisest on biotehnoloogiliste „edusammude“ religioosne ning moraalne heakskiitmine. Ta leiab: „teoloogial ei ole võimalik teostada oma kriitilist, või religioosseis mõistetes, „prohvetlikku“ rolli ühiskonnas, kui ta ei säilita sobivat vahemaad kultuuris domineerivate jõududega. Selline on teoloogia sõltumatus teadusest, mis jätab ruumi ka legitiimsele konfliktile.“

Ent kas isepäisusest, valmidusest konfliktiks piisab, kui ühiskonnas on viimseni kõik ühtviisi kokkuleppeliseks ja relatiivseks tunnistatud? Prantsuse filosoof Guy Debord ütleb ilusasti oma „Vaatemänguühiskonna“ 9. teesis: „Selles tegelikult ümberpööratud maailmas on tõde üks vale aspekte.“

Mida siis teha? Tuleb minna sõnade taha. Jeesus ei toonud uut õpetust, vaid elu. Elu Vaimu juhtimisel. „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24). Uskumine ei ole mingite lausete või dogmade „tõeks pidamine“. Usk, mis Jumala ees loeb, on „tõe tegemine“ – „aga tõe tegija (ὁ δὲ ποιῶν τὴν ἀλήθειαν) tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas“ (Jh 3:21).

Kristlust ei saa pidada natukene paremaks või natukene tõhusamaks kui muid religioone ja ideoloogiaid. Tõe tegemine, tõe sees püsimine – see on piiritu usaldus. Enda Jumala kätte andmine, kuni selleni, et „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20).

Mis on tõde? Evangelist ei ütle, kas Jeesus selle peale Pilaatusele midagi kostis või mitte. Nii nagu ta ei nõustu laskma end paigutada maapealse võimu kasutatud terminite Prokrustese sängi – „need on sinu sõnad“ –, nii jääb ka tema tõde viimselt väljapoole sellest varjude ja näivuse maailmast.

Head sõbrad! Üksnes see, kes on tõe seest, kuuleb tõe häält. Aga kuidas pääseda „tõe sisse“? Meil ei ole vaja teed tõtte mujalt otsida: Jeesus ise on tee ja tõde ja elu, ja ükski ei saa Isa juurde muidu kui tema kaudu (Jh 14:6). Kui me jääme tema sõnasse, siis me oleme tõesti tema jüngrid ning taipame tõde ja tõde vabastab meid (Jh 8:31). Siis me oleme need, kelle pärast Jeesus palus: „Nemad ei ole maailmast, otsekui minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde“ (Jh 17:16j). Jeesus on Jumala avalikuks saanud Sõna, täis armu ja tõtt (Jh 1:14).

Heebrea verbi ’āman „kindel, usaldusväärne olema“ derivaadid on ’oman „tõde“, ’emet „kindlus, truudus“ jt, ka liturgia „aamen“ (’āmēn „tõesti, kindlasti“). Tõde ja tõeline on see, kellele/millele võib toetuda.

Jeesus on Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loomise Algus (Ilm 3:14). Ta on vastus küsimusele: kes on tõde?

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English