EELK Usuteaduse Instituudi töörühm osaleb käesoleval aastal rahvusvahelises Grundtvigi projektis, mille esimese sammuna viis iga osalev maa läbi uuringu, heitmaks pilku sellele, kuidas suhestuvad omavahel maa põhirahvuse enamuskirik ja etnilised või usulised vähemused. Meie uurimisküsimuseks sai seega: kuidas EELK kogudused nendes piirkondades, kus on rohkem muukeelseid inimesi, ja olukorras, kus on rohkem teistesse konfessioonidesse kuulujaid, toimivad? Millised on mitmerahvuselisusest ja -konfessioonilisusest tulenevad probleemid? Kas ja kuidas on EELK tervikuna ja kohalikud kogudused eraldi selleks valmistunud? Uuringu läbiviimises osalesid Ringo Ringvee, Kerstin Kask, Liina Kilemit ja Urmas Paju.
Erinevalt mitmest teisest projektis osalevast osapoolest ei ole Eestis selgeid ja avalikke etnilisi või usulisi vastuolusid, kuid kasvõi kiriku kokkupuuted siinsete venelastega ja nende probleemidega on ikkagi teema, mis tundus meile oluline ja vajalik ning uurimist ja kirjeldamist vääriv. Lisaks küsisime ka koguduste kokkupuute kohta väljarände teemaga, kokkupuute ja koostöö kohta piirkonna teiste koguduste ja mittekristlike uskkondadega ning ka koostöö kohta ilmalike organisatsioonidega.
Küsimustele vastuste saamiseks intervjueerisime märtsis ja aprillis 16 inimest. Valiku tegime põhimõttel, et intervjueeritavate hulgas oleks esindajaid nendest Eesti piirkondadest, kuhu on koondunud olulisel määral venekeelset vähemust. Teiseks püüti silmas pidada seda, et oleksid kaetud erinevad kirikuametid, kaasates ka neid töötegijaid, kellel on enim potentsiaali puutuda vahetult kokku muukeelse elanikkonna probleemidega (näiteks diakooniatöö, vanglakaplanid vms).
Intervjuusid anti üsna hea meelega ning esialgselt ühe tunni pikkuseks planeeritud vestlused kujunesid sageli pikemaks. Liikmeskonna arvu poolest olid uuritud kogudused väga erinevad. Sageli jaotasid vastajad oma koguduse liikmeskonna mitmesse gruppi: need, kes on koguduse hingekirjas, liikmeannetajad ja teenistustel ning üritustel aktiivsed kohalkäijad. Mõnel juhul osati lisada ka nii-öelda aktiivsusprotsent. Kui koguduses tehakse tööd ka muukeelsete inimestega, siis palusime informatsiooni ka selle kohta. Märkimisväärset muukeelset vaimulikku teenimist oli meie valimist kolmel suuremate linnade ja ühel maapiirkonna kogudusel. Sotsiaaltööd või sotsiaalprojekte suurema muukeelse sihtrühma osakaaluga oli neli. Mitu küsitletud vaimulikku teenib mitut kogudust ning oli ka neid, kes lisaks tegelevad vanglatööga. Olukord, kus vaimulik lisaks kogudus(t)e teenimisele peab teenistusi ja palvusi veel tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeasutustes, on ka üsna levinud. Kirikutöö tegijatest oli meie valimis lisaks vaimulikele veel üks diakooniatöö tegija, üks noorsootöö juht ja üks kristliku hoolekandeasutuse juhataja.
Nendes kogudustes, kus tegeldakse muukeelse teenimisega, toodi välja järgmised töökeeled: soome (enamasti ingerlased), vene, inglise, läti ja viipekeel. Venekeelse ja inglisekeelse teenimise sihtrühmadesse võib omakorda kuuluda üsna mitmest rahvusest inimesi. Uuritud kogudustes oli teenistuses kaks vaimulikku, kes pole eesti rahvusest.
Töövaldkondadest (lisaks vaimulikule teenimisele) nimetati enim diakooniatööd ja kõikvõimalikke sotsiaalprojekte: töö puudustkannatavate ja riskilastega, eakatega, puuetega inimestega, supiköögid, humanitaarabi jagamine. Räägiti majandussurutise ajal toimunud ühekordsetest projektidest, nagu näiteks vanglast vabanenutele tekkide ja patjade kogumine või toiduainete kogumine oma koguduse inimestele, kes olid raskes olukorras. Mitmed kogudused on praegugi seotud toidupanga tööga. On anonüümsete alkohoolikute (AA) gruppe. Valimis oli kogudus, kellel on aastatepikkune kogemus töös vanglast vabanenute ja sotsiaalsete riskirühmade, sealhulgas noorte ja lastega.
Peamiselt oma kogudusele suunatud ettevõtmistest nimetati piibliringe ja piiblitunde, kõikvõimalikke laulukoore ja ansambleid, eakate ringe, noorte- ja lastetööd, pühapäevakoole, huvialaringe (puidutöö), isegi võimlemisrühmi. Ulatuslikumatest ettevõtmistest mainisid mitmed suured kogudused lastepäevahoide ja kooli. Ühel uuritud kogudustest on kristliku kirjanduse, kirikutarvete ja -sümboolika kauplus.
Tööst muukeelsete inimestega räägiti põhiliselt sotsiaaltöö kontekstis, näiteks kui palju on sihtrühmade ja reaalsete abisaajate hulgas venekeelseid inimesi. Harvadel juhtudel räägiti venekeelsetest inimestest ka seoses muusikatööga või muukeelse teenimise problemaatikast üldisemalt (nappiva kirjanduse, rahaliste ja inimressurssidega seoses).
Aga järgnevas lähemalt uuringu peamistest tulemustest.
Kokkupuude väljarände probleemiga
Antud küsimusega soovisime selgitada, kas kogudus on puutunud kokku praegu aktuaalse väljarände probleemiga, ning kui jah, siis milline see kokkupuude on olnud ning milline on koguduse seisukoht selle suhtes. Selgus, et viimasel puhul tuleb küll rääkida peamiselt vaimuliku või kogudusetöö tegija enda seisukohast, sest intervjuudest ei kumanud ühelgi juhul läbi, et seda problemaatikat oleks (näiteks mõnel koguduse üritusel) laiemalt arutatud.
Kui üksikud erandid välja arvata, siis kogudustes väljarände probleem ennast valuliselt tunda ei anna. Peamiseks põhjuseks on see, et koguduste aktiivsed liikmed on peamiselt vanemad inimesed, väljarändajad aga noored. Väljarännet kui probleemi kõige sellest tulenevaga kogetakse vahetus sotsiaalses keskkonnas, kuid üldiselt ei peeta seda väga suureks probleemiks „nii kaua, kui väljarännanud plaanivad tulevikus pöörduda tagasi kodumaale“. Väljarännet majanduslikel põhjustel võetakse kui paratamatust. Maal märgatakse väljarännet rohkem kui linnas; viimast toetab ka rahvastikustatistiline teadmine selle kohta, et maainimesed lahkuvadki rohkem välismaale tööle, kuna maal on tööpuudus oluliselt suurem kui Tallinnas.
Kui suhted väljarännanud koguduseliikmetega üldse eksisteerivad, siis on need isiklikku laadi. Mingit organiseeritud tegevust selles suunas ei ole. Tüüpiline on kirja- või e-kirjavahetus, postkaartide saatmine. Tihti eelistavad väljarännanud jääda oma endise koguduse liikmeks, et hoida suhet kodumaaga ning uue asukohariigi kirikumaksu asemel tasuda siinset oluliselt madalamat liikmeannetust. Kuid aja jooksul kalduvad need sidemed siiski hääbuma. Tihti on probleemiks hoopis see, et väljarändajad ei anna oma staatusest ja asukohast kogudusele mingit infot. Selle küsimuse juures kerkiski üles tunduvalt laiem ja ka valusam probleem: kogudused ei saa teada isegi sellest, kui nende koguduse liige sureb, rääkimata sellest, kui ta Eestist välja rändab. Tuleb tihti ette, et äsja surnud koguduseliikme sugulased-lapsed sellest kogudusele mingit infot ei anna.
Mõnevõrra tuli jutuks ka riigisisene ränne, mis ootuspäraselt võiks maakoguduste jaoks olla suuremakski probleemiks. Ehk nagu ütles ühe sellise väheneva elanikkonnaga piirkonna vaimulik: „Siit piirkonnast on palju täitsa ära kolimist /—/ ei, ei ole siia tagasi tuldud. Töökoht määrab …“.
Kokkupuuted ja suhted piirkonna teiste kristlike ja mittekristlike konfessioonidega
EELK koguduste suhted ümbruskonna kristlike konfessioonidega on üldjuhul tihedad ja sellest räägitakse väga positiivses võtmes. Mingeid erilisi probleem selles suhtluses esile ei tooda. Uhkusega rõhutatakse oma koguduse sallivust ja avatust teiste kristlike konfessioonidega suheldes, kuid mainitakse ka seda, et ilmselt on see antud koguduse puhul kõige tolerantsem Eesti usulisel maastikul. Juhul, kui suhteid ei ole või on need mingil põhjusel soiku jäänud, tulenevad need enamasti nii-öelda formaalsetest või kirikuvälistest, mitte aga sisulistest põhjustest: pole aega ega jõudu, koostöö õigeusu kogudusega „vajus ära“ nende olematu keeleoskuse tõttu jms.
Ka kõige minimaalsemal juhul toimub suhtlemine isiklikul tasandil ikka edasi, näiteks eri konfessioonide vaimulike vahel, kuna kohtutakse ametlikel vastuvõttudel ja üritustel, koolitustel, isegi spordivõistlustel, kus siis aetakse ka omavahel juttu. Juba tihedamat, teadlikumat koostööd iseloomustas ühe Tallinna koguduse esindaja nii: „Evangeelse alliansi vaimulike kokkutulekud on igakuised. /—/ Erinevatel noorteteenistustel osalemised ja kooride vaimulikud laulupäevad, kus ollakse kõrvuti koos laulmas. /—/ Kirikute Nõukogu muidugi on ka.“ Lisaks sellele on veel intervjuudes nimetatud ühiseid jumalateenistusi, kus teenivad kõrvuti inimesed erinevatest konfessioonidest, ühiseid koolitusi, koorilaulupäevi, iga-aastast ristikäiku, pühitsemisi-õnnistamisi, vabariigi aastapäeva üritusi, kohaliku omavalitsuse korraldatavat palvus-hommikusööki. Mitte harvad pole siiski ka regulaarsed, teadlikud kokkupuuted ja koostööprojektid näiteks puudustkannatavate inimeste abistamisel, toidupanga loomisel, ühiste mälestuspäevade ja kirikupühade tähistamisel või ka lihtsalt regulaarsel info vahetamisel. Kui koguduses on aga inimesi, kellel on ajalist ressurssi, andi ja tahet selle tööga tegeleda, on konfessioonidevahelised suhted iseäranis soojad: tihedad vastastikkused külaskäigud, ekskursioonid ja loengud leerilastele, osalemine teise konfessiooni liikmetele mõeldud huviringis ja ühel juhul isegi jumalateenistustel.
Kokkupuude mittekristlike uskkondadega seevastu on väheldane ja juhuslik. Põhjustest mainitakse otsese (religioosse) ajendi puudumist ja seda, et väiksemates kohtades pole neid ka läheduses tegutsemas. Erandiks olid vaid ühe Tallinna koguduse kokkupuuted kohaliku juudi kogudusega, mida samuti mainiti väga positiivse näitena.
Küsisime ka selle kohta, milline võiks selle koguduse arvates olla kirikuvalitsuse suhtumine oikumeenilisse koostöösse ümbruskonna teiste kristlike konfessioonidega. Üldine seisukoht oli, et see on positiivne ja vajadusel toetav. Mingit ametlikku seisukohta sellise koostöö suhtes ei teatud EELK-s olevat (ei peetud ka vajalikuks) ning kui üldse, siis sisalduvat sellekohased sõnumid erinevates läkitustes ning EELK osalemises Eesti Kirikute Nõukogus ja Evangeelses Alliansis.
Koguduse kokkupuuted muukeelsete elanikega
Antud teema oli üks läbiviidud uuringu olulisemaid ja kujunes seetõttu üsna mahukaks; see sisaldas endas kahte aspekti: muukeelsete inimeste kiriklik teenimine ja kiriku sotsiaaltöö.
Põhiliselt oli „muukeelse inimese“ puhul juttu muidugi venelastest. Siiski rõhutasid mitmedki respondendid, et termin „venekeelne elanik“ võib tähistada õige mitut rahvust, sealhulgas ka neid, kelle peres on traditsiooniliseks usutunnistuseks mitte õigeusk, vaid hoopis luterlus, ja nad ise näiteks soome-ugri päritolu. Ka on Eesti erinevate piirkondade venekeelsed elanikud ajaloolistel põhjustel mõnevõrra erinevad, näiteks kui võrrelda omavahel Ida-Viru või Mustvee kandi venelasi. Samuti elab mõnes piirkonnas ka teistest rahvustest inimesi: lätlasi, soomlasi, mustlasi. (Volga-sakslased on tänaseks peamiselt välja rännanud.) Rahvuslikule mõõtmele lisandub veel usuline mõõde: venelastest enamik on õigeusklikud või uskmatud, kuid tänapäeval on neid üha rohkem ka väiksemates kristlikes konfessioonides, nagu baptistid, adventistid, metodistid.
Lisaks juba mainitud luterlastele (lätlased, volga-sakslased, soomlased) räägiti vähemuste teenimise juures ka viipekeelsest ja inglisekeelsest tööst, kuid nende problemaatika erineb venekeelse elanikkonna omast oluliselt ja seda ma ruumipuudusel siin pikemalt ei käsitle.
Seega, nagu ka mitmed intervjueeritud eriliselt rõhutasid, on muukeelsete inimeste puhul tegemist kirju seltskonnaga, erineva spetsiifikaga gruppidega, millest aga kirik nende poole pöördudes ei tohi mööda vaadata ja mis teeb neile lähenemise keerulisemaks.
Selgus, et uuritud koguduste kokkupuuted ja töö muukeelsetega ei ole sugugi korrelatsioonis antud piirkonna muukeelsete arvuga, vaid sõltub pigem vaimuliku vene keele oskusest ja kogudusetöö spetsiifikast: ehk kas koguduses on tugevam sotsiaaltöö-alane suunitlus või mitte. Viimasel juhul on kokkupuude venekeelse elanikkonnaga oluliselt intensiivsem, sest koguduste esindajatest rõhutasid üsna paljud, et sotsiaaltöö klientide hulgas on venelasi rohkem kui eestlasi (tüüpiliselt nimetati 50–80% abivajajatest). Üks uuritud kogudustest oligi spetsialiseerunud sotsiaalsetele projektidele ja seda just kohalike venelaste hulgas.
Intervjueeritute juttu kokku võttes järeldub, et venekeelsete inimeste kokkupuude luterliku kirikuga ja huvi selle vastu on peamiselt pragmaatilist (sotsiaalabi, sotsiaalne rehabilitatsioon) ja kultuurilist laadi (huvi kiriku kui ajaloolise objekti, arhitektuuri, oreli vastu) või siis seotud mingist traditsioonist kinnihoidmisega. Kuid see ei ole enamasti kestev religioosne ega sisuline huvi. Ehk nagu üks intervjueeritu üsna tüüpiliselt väitis: „Väliste asjade vastu on huvi olemas aga sisu vastu ei ole“. Nendes kogudustes, kus on venekeelne vaimulik töö, ei ole see väidetavalt aastate jooksul kogudusse märkimisväärselt inimesi juurde toonud. Venekeelne vaimulik töö ei tähenda siiski ainult tööd vene rahvusest inimestega nagu ülal mainitud.
Uuring tõi selles küsimuses välja mitu muudki olulist ja huvitavat aspekti. Venelased on üsna traditsioonitruud – üsna levinud käitumiseks peeti seda, et kui sureb keegi eesti-vene segaperekonnast, kelle järeltulijad on enamasti õigeusklikud ja venekeelsed, siis vaatamata muidu olematutele suhetele luterliku kirikuga, kutsuvad nad igal juhul seda lähedast matma luterliku vaimuliku, põhjendades seda tema usutraditsioonist kinnihoidmisega.
Kui luterlikku kirikut pidasid intervjueeritud rõhutatult avatuks, siis probleem muukeelsetega suheldes ilmneb hoopis viimaste ettevaatlikkuses ja umbusklikkuses. Nii mitmeski respondentide räägitud näites ilmnes selge kartus oma konfessiooni halvakspanu ees ja hirm „suhted oma Jumalaga sassi ajada“. Näide ühe vaimuliku suu läbi: „Teine asi, mul on olnud mitu korda juhtumisi kiriku juures, et inimene tuleb küsima: „Kas ma tohin kirikusse tulla?“, et „see ei ole meie kirik“. Ja mina ütlen: „Loomulikult tohite tulla, tohite vaadata“.“
Venekeelse teenimise vajalikkuse küsimus
Kui esitada endale küsimus, et mis oli antud uuringu kõige üllatavam leid, siis selleks oli kahtlemata arvamuste lahknemine venekeelse teenimise küsimuses. On neid, kes ei pea seda eriti vajalikuks ja selle tulemuslikkusesse ei usu, kui ka neid, kes peavad sellesse panustamist väga oluliseks ja arvavad, et kirik peaks selles osas tunduvalt aktiivsem olema.
Kui välja arvata kogudused, kus on mingigi venekeelne töö, sotsiaaltöö spetsiifika ja seeläbi tihedamad suhted muukeelse elanikkonnaga, siis ülejäänud kogudustes öeldi venekeelse töö kohta tüüpiliselt järgmist: selleks ei ole aega, pole inimesi ega ressurssi, keeleoskusest ei piisa (kuna kirikutöö eeldab sügavamaid teadmisi ja teoloogilise sõnavara oskust), teiste koguduste senised kogemused näitavad, et see töö pole viljakas, ning lõpuks ja mis peamine: kirikud on siiski üsna rahvuslikud, meil ei ole ju eesmärki meelitada venelasi üle luterlikku kirikusse. Ehk siis ühe respondendi sõnadega: „… mul on tunne, et me ei pea. Kui eestlane on luterlane ja venelane on õigeusklik, siis miks me peaks hakkama venelasest luterlast tegema. Kirikud on ju suurel määral ikkagi rahvuslikud“.
Ja teine pool: venekeelne vaimulik töö on oluline, seda peaks kindlasti tegema ning soovitavalt peaks nendes kogudustes olema vähemalt üheks vaimulikuks venekeelt emakeelena kõnelev inimene. Seatakse isegi kahtluse alla nende seisukoht, kes ei pea venekeelsesse töösse panustamist oluliseks: „Venekeelse töö vajalikkust ei nähta millegipärast. Kuigi see peaks olema üks prioriteetsemaid, misjoni valdkonnas kindlasti. Ei oska öelda, miks seda ei peeta oluliseks …“
Milles aga kõik vastajad olid üksmeelel, oli avatus abivajajatele mistahes küsimuses: „Me ei hinda inimesi ju ka passi või isikutõendi või rahvuse järgi. Me oleme kõigile avatud“. Või teise respondendi sõnadega: „Me ei küsi rahvuse ega konfessiooni järele, kui inimesel on kõht tühi“. Kõik, kes on kiriku poole pöördunud abi saamiseks, on seda jõudumööda ka saanud.
Koostöö ilmalike organisatsioonidega
Kõige enam tehakse koostööd kohalike omavalitsustega ja korduvalt rõhutati, et selle töö ulatust on võimatu üle hinnata. Nii näiteks on kohalikud omavalitsused aidanud kirikuhoonete remondiga. Mõnel juhul olid omavalitsused delegeerinud kogudustele sotsiaalhoolekande teenuseid, näiteks supiköögi teenus, riskiperedest pärit lastega tegelemine või siis riiete jagamine puudust kannatavatele inimestele. Sageli on kohalik kogudus kaasatud omavalitsuse poolt riiklike tähtpäevade tähistamisse, vaimulik käib koolides loenguid pidamas või tunde andmas või teeb kohalikus haiglas hingehoidlikku tööd. Mitmel korral mainiti ka koostööd kohaliku omavalitsuse hallatava kultuurikeskusega. Tüüpiline on ühe respondendi vastus küsimusele koostöö kohta kohaliku omavalitsusega: „See koostöö on nii enesest mõistetav, et me ei pane seda tähelegi.“ Igati tähelepanuväärne on ka see, et vaimulikud on sageli kohalike volikogude liikmed ehk siis usaldatud kohaliku kogukonna poolt ennast esindama.
Koostööd MTÜ-dega oli vähem, kuid esines siiski intervjuudes suhteliselt sageli. Koostööpartneritest mainiti näiteks pensionäride organisatsioone, kohalikku Puuetega Inimeste Koda, Kopsuliitu, Maaühingut, sõjainvaliidide ühingut, represseerituid, Estonia katastroofis hukkunute omakseid. Tihe suhtlus käib ilmalike ja kiriklike laulukooride vahel.
Kui püüda uuringu sõnumit lühidalt kokku võtta, võiks täheldada järgmist: intervjueeritute hinnangul on EELK suhetes teiste kristlike konfessioonide ja Eestis elavate muukeelsete inimestega avatud ja koostööaldis. Koostöö teiste kristlike koguduste ja kirikutega on üsna tihe ja viljakas, ühistest projektidest ja ettevõtmistest räägiti palju ja positiivses võtmes. Kokkupuuted muukeelsete elanikega toimuvad peamiselt kiriku sotsiaaltöö liinis. Muukeelsete, kelleks on peamiselt siinsed venelased, usuline huvi luterliku kiriku vastu on aga pigem leige, mis on tingitud nende rahvuslikust identiteedist: olla venelane tähendab olla õigeusklik. Luterlik kirik ei ole ka ise selles suunas väga aktiivne ja seda mitmel põhjusel: napib ressursse, aega, inimesi ja usku venekeelse töö tulemuslikkusesse. Viimases osas läksid uuritute arvamused selgelt lahku: oli ka neid vastajaid, kelle arvates tuleks venekeelset tööd kindlasti edendada.
Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor ja erakorraline teadur (religioonisotsioloogia) ning EELK liige.
