Artiklid

Jumalast ja … romantikast

Roland Karo

Sissejuhatuseks

Käesoleva, mõni aeg tagasi Roomas peetud loengule toetuva artikli ajendiks on küsimus, mille on konkreetsena püstitanud Tom Oord. Oma raamatu Science of Love (2004) esimeses peatükis uurib ta erinevates religioossetes traditsioonides kasutatavaid keelelisi mustreid ning osutab armastusele viitavate väljenduste silmapaistvalt sagedasele esinemisele neis. Ta märgib: „Uudishimulikus inimeses peaks see tõik küsimusi tekitama. Miks ikkagi?“ (Oord 2004, 10) Tõepoolest, miks? Kristluse puhul, milles defineerime Jumalat 1Jh 4:8 jälgedes armastuse kaudu, pole see ehk üllatav. Kuid kuidas jääb teiste religioonidega? Liiatigi – ka kristluse puhul pole siiski päris selge, millest Jumala seostamine just nimelt armastusega.

Vastuses neile küsimustele läheb Oord traditsioonilist rada, defineerides religioossetes kontekstides kohatava armastuse nii, et vähimgi viide romantilisele või kirglikule kiindumusele on juba eos välistatud. Taustaks on siin tõsiasi, et Uue Testamendi kasutatavad sõnad armastuse märkimiseks – agape ja philia – ei haara (tingimata) armastuse eros-komponenti. Siiski, olles oma uurimistöö raames pikemalt tegelnud neuropsühholoogiliste seoste kaardistamisega ekstaatilis-religioossete seisundite ja inimliku seksuaalsuse vahel, arvan, et adekvaatne vastus Oordi küsimusele on üksiti nii keerukam kui ka intrigeerivam.

Näiteks võime küsida: kui armastuse-kõne on religioonides sedavõrd kandev, nagu Oord osutab, ning kui kogu see armastuse-kõne on mitte-erootilist laadi, siis miks on religioossed traditsioonid sedavõrd altid seksuaalsust reglementeerima? Millest näiteks neitsilikkuse-ülistus (ja sellega kaasnevad lihasuretus- jms praktikad) kristluses? Otse öeldes: miks peaks kirikule sedavõrd korda minema, kes, kellega ja kus ühte heidab? Nendele küsimustele vastamisel on kasu armastuse evolutsioonilise tausta tundmisest.

 

Ema-lapse side, romantiline armastus ja spirituaalsus

Ehkki mõiste „religioon“ täpne algupära on tänase päevani mõnevõrra ebaselge, on siiski üsna kindel, et see viitab kokku või ühte sidumisele (ld religare – „kinni siduma“, s.o religioon kui side inimeste ja Jumala vahel). See side võib võtta küllaltki erinevaid, eraldi pikemat analüüsi väärivaid vorme. Olgu siinkohal üksnes märgitud, et see võib olla väga personaalne nagu näiteks vanema-lapse analoogias (Jumal kui meie taevane isa või ema), kuid ka sügavalt abstraktne (Jumal kui universumit ühendav, ühte siduv printsiip). Praegu aga vaadelgem, kuidas niisuguse sideme aluseks olev afektiivne kiindumus evolutsiooniliselt esile kerkis.

Üldiselt valitseb teemaga kursis olevate teadlaste vahel üksmeel, et kõik need afektiivse kiindumuse vormid, mida on tavaks tähistada mõistega „armastus“, on evolutsioonilises mõttes saadud ema-lapse sidemest. Näiteks Lisa Diamond käsitleb täiskasvanute vahelist paarisidet eksaptatsioonina – mingi teise (antud juhul ema-lapse sidet vahendava) funktsiooni kontekstis esile kerkinud bioloogilise „aparaadi“ n-ö uuskasutusena (Diamond 2004, 117). Dario Maestripieri sõnadega: uued asjad ei teki loodusliku valiku käigus „nullist“. Pigem kujutavad need enesest „tuunitud“ variante juba olemasolevast. Nii oli meie primaatidest eelkäijail juba olemas hästi toimiv ema-lapse afektiivne side. Seejärel „tuunis“ looduslik valik seda nii, et see võimaldas siduda omavahel kokku ka täiskasvanuid. Nii pole ime, et paljud neuraalsed võrgustikud ja neurokemikaalid, mille osalust on täheldatud ema ja lapse vahelise kiindumuse juures (nt oksütotsiin, endogeensed opioidid), on aktiivsed ka täiskasvanute vahelise romantilise armastuse puhul (Maestripieri 2012).

Kui küsida, kuidas täpsemalt Maestripieri poolt mainitud „tuunimine“ toimuda võis, siis on paslik meenutada kolmeosalist mudelit, mille 2006. aastal pakkusid välja Helen Fisher, Arthur Aron ja Lucy Brown. Nad väidavad, et see õnnestav ja eufooriline „miski“, mida me inimestena tunneme romantilise armastuse nimetuse all, on evolutsioonilises mõttes süntees kolmest omavahel seotud, kuid siiski erinevast süsteemist. Need on – asja tuuma edasi anda püüdvas tõlkes –: (a) sugutung (ingl sex drive), (b) lummus (ingl courtship attraction) ja (c) kiindumus (ingl partner attachment). Need kolm süsteemi toetuvad erinevatele neuraalsetele võrgustikele ja keemilistele alustele. Nii sõltub näiteks sugutung eelkõige testosterooni ja östrogeenide omavahelisest suhtest organismis, samas kui lummus, mida tuntakse romantilise partneri läheduses, toetub paljuski dopamiinile. Sügav kiindumus, mis paari ühte seob, korreleerub aga hoopis oksütotsiini mõjuga (Fisher, Aron ja Brown 2006).

Näib niisiis, et see, mida me inimestena tunneme romantilise armastusena, kujutab enesest omapärast „kokteili“, mis sulandab kokku evolutsiooniliselt igivana sugutungi, vähemalt kahepaikseteni tagasi mineva lummuse-fenomeni (selle tunnusteks on [k.a inimese puhul] ülienergilisus, pidev, peaaegu kompulsiivne tähelepanu ihaldatud partneri suhtes, kiindumust väljendavad žestid, partneri „valvamine“ teiste potentsiaalsete romantiliste kandidaatide suhtes jne – täpsemalt vt Fisher, Aron ja Brown 2006) ja algselt ema-lapse suhte kontekstis välja arenenud afektiivse kiindumuse. Viimase tunnusteks romantilise suhte puhul on teinekord eneseohverduseni minev empaatia, kusjuures tunnuslik on, et vajadus emotsionaalse läheduse järele on tugevam kui sugutung (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173). Võib seega öelda, et seosed romantilise armastuse ja seksuaalsuse vahel on märksa keerukamad ja nüansseeritumad kui enamasti arvatakse. Näiteks on juba mainitud Lisa Diamond käsitlenud juhtumeid, kus heteroseksuaalse orientatsiooniga isikud on armunud (romantilises mõttes) endaga samasoolistesse inimestesse (Diamond 2004, 117–118). Vähem dramaatiliselt: romantilise armastuse seos ema-lapse kiindumusega väljendub ka viisis, kuidas armastajad teineteist „nunnutavad“.

Liikugem siit nüüd religioossetes kontekstides täheldatavate armastuse väljendusvormide juurde. Sedavõrd, kuivõrd religioonide tuumaks on ühte sidumine (ingl bonding, vrd ld religare), ja niivõrd, kuivõrd kõik inimlikud afektiivse kiindumuse vormid on alguse saanud ema-lapse sidemest, ei peaks olema eriline üllatus, et näiteks kristlased on läbi sajandite kasutanud Jumalaga suhestumiseks vanema-lapse metafoore. Teisiti öeldes on spirituaalne side Jumalaga evolutsioonilises mõttes käsitletav eksaptatsioonina samas tähenduses nagu romantiline armastus. Tegelikult valitseb asjatundjate hulgas märgatav üksmeel ses osas, et spirituaalseis kontekstides ja religioosses elus avalduvad armastuse vormid kujutavad endast „tuunitud“ variante isikutevahelise kiindumuse väljendustest (nt Beauregard ja Paquette 2006). Nii osutavad Jeff Saver ja John Rabin oma kuulsas limbilise markeri teoorias asjaolule, et armastust, mida inimene tunneb Jumala vastu, vahendavad neuroloogilisel tasandil laias laastus needsamad närvivõrgustikud, mis on aktiivsed ka näiteks uhke papa armastuse puhul oma esimesed sammud teinud võsukese vastu. Tõsi, armastuse objekt on väga erinev ja detailides erineb kindlasti ka asjaga seotud neuraalne aparaat. Kuid üldine ajutalitluse „muster“ on laias laastus seesama (Saver ja Rabin 1997).

Evolutsioonilise „näitelava“ seisukohalt võiks eelkõneldu valgel kujutleda niisiis umbes järgmist stsenaariumi. Esmalt astub „lavale“ ema-lapse side. Teises etapis „tuunib“ looduslik valik seda kohastumust nii, et tulemuseks on täiskasvanute-vaheline afektiivne side ja kiindumus. Kolmandas etapis „tuunitakse“ saadud interpersonaalse kiindumuse vorme veelkord. Selle tulemuseks on inimlik võime kiinduda abstraktsetesse ideedesse ja ideaalolendeisse. Selle üle, kas viimatinimetatud arenguid saab pidada kohastumuseks, käib vaidlus, oluline on lihtsalt märgata, et nii romantiline kui ka spirituaalne kiindumus lähtuvad evolutsiooniliselt ühistest „juurtest“. Huvitavam ja ka omajagu intrigeeriv küsimus on seejuures, kuidas nood kaks omavahel seostuvad. Sellest nüüd juttu teemegi.

 

Romantikast jumalikustamiseni

Nagu öeldud, on spetsialistid üldiselt konsensusel ses osas, et kõik afektiivse kiindumuse vormid on saadud ema-lapse sidemest. Sellega konsensus aga ka lõpeb. Kohe, kui jutt läheb konkreetsemaks, satume vastakuti mitmesuguste kurioosumitega. Üheks neist on romantilise armastuse teatav kummastav, kuid seejuures väga tüüpiline ja universaalne joon – romantilise partneri idealiseerimine. Armunud tajuvad oma armastatut unikaalse ja numinoossena. Fisheri ja ta kolleegide sõnu kasutades – armastatu häid külgi suurendatakse kosmiliste mõõtmeteni, tema puudusi ei märgata. Armastatu lähedus muudab armunu ülienergiliseks, peaaegu ekstaatiliseks; tuntakse sügavat empaatiat (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2175). Kõik need reaktsioonid oleksid evolutsioonilises plaanis arusaadavad, kui need jääksid pikemalt kestma. Aga ei jää. Sõltuvalt sellest, milliseid tunnuseid täpsemalt uuritakse, kestab romantilise armastuse „kuum faas“ kuni kolm aastat, tavapärane on aga 6–18 kuud. Sellele perioodile järgneb illusioonide purunemine, mõistetakse, et tegelikult ei ole armastatu sugugi selline, nagu algses tundelõõmas tajuti. Kui selle, tugevasti dopamiini mõjule toetuva eufoorilise faasi lõppemise ajaks pole paar leidnud oma suhtele „maisemat“ ja stabiilsemat alust, siis jookseb see enamasti karile.

Viimane tõsiasi on mitmeti huvipakkuv. Esmalt, puhtevolutsioonilisest vaatekohast ei näi kalduvusel partnerit idealiseerida ja jumalikustada olevat mingit tõsiseltvõetavat põhjendust. Kui romantiline kiindumus on adaptiivne – nagu näib argimõistuslikult asjakohane eeldada –, siis peaks see aitama partneritel luua püsiva ja teineteise tegelikele väärtustele tugineva püsiva liidu. Näiteks ema-lapse armastuse puhul armastab ema oma beebit just sellisena, nagu ta on, mitte mingit müütilist ideaali (tõsi, ka emad idealiseerivad oma lapsi, aga see ei takista neil – erinevalt romantilises armastuses toimuvast – lapse tegelike vajaduste mõistmist ega vastavat, adekvaatset tegutsemist). Ent romantilises armastuses pole realistlikel ootustel ja ratsionaalsusel kohta. Pigem sarnaneb see narkouimaga. Armutakse ülepeakaela teise isiku idealiseeritud, dopamiini ja endogeensete opioidide najal „üles köetud“ poolingellikku versiooni.

Veelkord rõhutades, seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine oleks evolutsiooniliselt igati ootuspärane, kui see jääks püsima. Fisher ja kolleegid osutavad täiesti asjakohaselt, et sugutung kujutab enesest motivatsioonisüsteemi, mis tõukab indiviidi otsima seksuaalseid kontakte. Armastuse teine peakomponent – lummus – aitab keskendada selle tungi ühele konkreetsele partnerile. Selles skeemis oleks partneri idealiseerimine vägagi kohastumuslik. Aga taas: see selgitus toimiks ainult juhul, kui läbi romantilise armastuse tekkinud suhe jääks kestma piisavalt kauaks, et kasvatada järeltulijad ka siis, kui nad elus juba ise hakkama saavad. Ja nii see inimeste puhul (erinevalt mitmetest teistest liikidest, kelle puhul siinses tekstis lummuseks nimetatud fenomen ilmneb) ilmselgelt pole. Tegelikkuses on romantilistel paaridel tihti väga suuri raskusi esialgsete „armuleekide“ jahtumisega kohanemisel. Seda näitab ka abielude statistika – väga suur hulk neist lahutatakse esimese kolme aasta jooksul. See, nagu öeldud, on ühtlasi ka romantilise armastuse keskmine best before.

Niisiis, kuidas peaksime eelkõneldut mõistma? Mis evolutsiooniline taust võiks olla kalduvusel romantilist partnerit jumalikustada? Miks peaks evolutsioon tolereerima kalduvust, mis jääb kahe isiku vahelise, tegelikele (vs idealiseeritud) omadustele toetuva kiindumuse teele ette? Üks võimalikke vastuseid on, et seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine osutab kahe erineva kiindumusviisi – romantilise ja spirituaalse – psühhobioloogilisele segunemisele. Teisiti öeldes, midagi loomuldasa spirituaalset n-ö investeeritakse (Jumala asemel) teise inimesse. Kui nii, siis võib romantilist armastust sõna otseses mõttes näha üleminekuseisundina tavaliste ja teisenenud teadvusseisundite vahel – nagu on pakkunud ka Ameerika radioloog ja spirituaalsuse-teoreetik Andrew Newberg kolleegidega (d’Aquili ja Newberg 2000). Sest romantiline kiindumus hõlmab numinoosse Teise jumalikustamist. Enam või vähem sõna-sõnalises tähenduses kaasneb romantilise armastusega millegi tõepoolest jumaliku kogemine inimliku Teise kaudu.

 

Romantiline armastus ja religioosne kogemus

Selgitamaks, mida ma eelöelduga mõtlen, tuleb alustada veidi kaugemalt – sõna „romantika“ etümoloogiast. Väga lühidalt öeldes tähendab see sõna „lugu“. Etymonline.com märgib, et algselt viitab „romantika“ dramaatilistele, sageli värsivormis lugudele kangelaste ning rüütlite seiklustest. Konkreetsemalt armastusega seostus see mõiste alles 17. sajandi paiku ja tõenäoliselt seetõttu, et rüütlilood keskendusid tihti kuramaaži ümber. Niisiis tähendab „romantiline“ kirjandusliku (armu-) loo laadis.

Tõik, et õhtumaine armastuse-ideaal toetub rüütlilugudele, on romantilise ja spirituaalse kiindumuse seoste mõistmisel küllaltki oluline. Järele mõeldes saab enamik meist aru, et meie kultuuris vaikimisi eeldatav „õige“ romantilise armastuse „stsenaarium“ sarnaneb enam muinasjuttudele kui tegelikule elule. Ent kuivõrd see on kultuuris vaikimisi antud – läbi lõputute telesarjade, filmide ja raamatute –, siis niipea, kui me ise armume, hakkame tahtmatult seda ideaali ellu rakendama. Tavaliselt armetute tulemustega, sest tegelikult me ju pole eeterlikud haldjad ja rüütlid valgel hobusel.

Huvitaval kombel peegelduvad romantilisele armastusele tüüpilise partneri jumalikustamise ja idealiseerimise õnnetud tagajärjed ka nendessamades muinasjuttudes, mille kaudu meid, õhtumaalasi, romantilise armastuse ideaali on sisse sotsialiseeritud. Nimelt on Marcia Liebermann osutanud, et muinasjuttudes, mis lõpevad fraasiga „ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini õnnelikult“, pärineb kangelanna tavaliselt purunenud perekonnast (vanemad surnud, kadunud vms). Kummalisel moel – ühest küljest tahavad muinasjutud öelda, et õnneliku abielu võti on romantilises armastuses. Ent samas õnnelikku abielu, mis oletatavasti – „kui kangelased veel surnud pole“ – kestab tänini, ei kirjeldata kusagil. Ning need abielud, mida kirjeldatakse, on kas purunenud või õnnetud (vt nt Tuhkatriinu) (Lieberman 1986, 185–200).

Seesugused kurioosumid on tähelepanuväärsed, pidades silmas vägagi baasilist rolli, mida armastus inimkonna kestmises mängib. Fundamentaalsed tungid, mis moodustavad romantilise armastuse aluse, on sügavalt bioloogilised. Seetõttu ei saa partneri idealiseerimise ja jumalikustamise probleemi lahendada selle tituleerimise kaudu üksnes kultuuriliseks dispositsiooniks. Tarvis on tõsisemat selgitust. Üheks võimaluseks on siin lähtuda Bob Johnsoni mõnekümne aasta tagusest, kuid ikka veel värskest vaatest (vt Johnson 1983). Võtmeks selle mõistmise juurde on teha vahet armastuse orgaanilise ja paljuski arhetüüpse kogemuse ja meie kultuuriliselt kujundatud ootuste vahel selle suhtes. Johnsoni arusaamise järgi on armastuse tuumaks enese taas tervikuna tundmine – inimene tunneb, nagu oleks talle tagasi antud kõige olulisem, kuid kaua kadunud olnud osa temast. See tekitab rõõmsa elevuse ja liigutuse, ekstaatilise tavamaailmast kõrgemal oleku ja transtsendentsitunde (Johnson 1983, 52). Jungiaanlikus skeemis, millest Johnson lähtub, sõltub psühholoogiline areng ja tervis paljuski nartsissistlikust ja egotsentrilisest mina-st välja kasvamisest – oma kõrgema seesmise keskme ehk Ise suunas. Seejuures on oluline roll numinoossel, veetleval vastassoost Teisel, keda Jung nimetab Anima/Animus. Romantilise armumise tuumaks oleva taasleitud terviklikkuse tunde annab selle vaate kohaselt see, et inimene „leiab“ omaenese psüühe vastassoost osa „taas“ nii, et projitseerib selle teisele isikule, kes nood pikalt „uinunud“ vastassoolised omadused inimeses kaasa helisema paneb ja neid peegeldada suudab.

Siinse diskussiooni seisukohalt on Johnsoni teooria keskseks mõtteks arusaam, et romantilist armastust tuleks näha loomuldasa religioosse kogemusena. Just seetõttu, et see kätkeb eneses vahetuid kohtumisi transtsendentsete, ideaalsete olenditega (keda antud juhul esindavad tegelikud, sügavalt külgetõmbavad inimesed). Sel on kõik olulised asjassepuutuvad omadused, k.a numinoossus, ekstaatilisus ja transformeeriv, ilmutuslik vägi (Johnson 1983, 61). Seejuures lähtuvad ülalmainitud kurioosumid, mida Nick Yee on nimetanud ka romantilise armastuse traagikaks, asjaolust, et armastuse algset, sõnade-eelset ekstaatilist kogemust lahti mõtestades takerdume me projektsiooni (Yee 2013).

Johnsoni mõtteist lähtudes võiks väita, et põhjus, miks me kaldume romantilistes suhetes partneri suhtes ebarealistlikke ootusi vormima, johtub just ülalmainitud, armumisega (ja seega ka oma psüühe pikalt „uinunud“ omaduste taasleidmisega) seotud intensiivsest ning ekstaatilisest tähenduslikkuse- ning terviklikkuse-tundest. Tajumus, et maailm ja me ise selles ei ole üksnes juhuslikud „plätserdused kosmilisel lõuendil“, on aga läbi ajaloo olnud seotud religiooni, jumalate ja Jumalaga. Armununa „investeerime“ me maailma tähenduslikkuse armastuse objektile. Muidugi ei suuda too eriline Teine siis pikas perspektiivis meie ootustele vastata! On selge, et vaadata lõputult unistava näoga armastatule otsa ootuses, et too teeb meie jaoks maailma mõttekaks ja sisukaks, viib varem või hiljem lootuste purunemisele. Universumi mõtet tuleb viimselt siiski otsida Jumalast (või, kui austatud lugeja veendumused on teistsugused, siis sügavalt iseenesest – ehkki Carl Gustav Jungi järgi teeb see päeva lõpuks sama välja). Johnson on sellest tuleneva sõnastanud löövalt: „Romantiline armastus ei vii kunagi küpsete inimsuheteni – vähemalt seni, kuni see püsib romantilisena“ (Johnson 1983, 51–61, 133).

Üldjoontes olen ma Johnsoni arutlusega päri. Siiski ei saa nõustuda tema väitega, et partneri romantiline idealiseerimine ja jumalikustamine on üksnes kultuurilise (nt muinasjuttudest lähtuva) dispositsiooni tulemus. Mitte et ma tahaksin kultuuri mõju pisendada või eitada. Küll aga olen veendunud, et romantiliste tunnetega kaasnev ekstaatiline, eufooriline ideaalpilt armastatust ja sellega seotud tähenduslikkuse-tunne toetub vähemalt samavõrd bioloogilisele kui kultuurilisele alusele ja on seega universaalne. Seda väidet on võimalik katta mitmesuguste uurimisandmetega. Näiteks on nn lummuse-fenomen, mis moodustab romantilise armastuse eufoorilise faasi „selgroo“, täheldatav mitte üksnes teiste imetajate juures, vaid ka lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel. Nagu Fisher ja kolleegid on näidanud, on sel universaalsed tunnused, mis on ilmselgelt äratuntavad ka inimeste romantilistes suhetes (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173jj). Siit järeldub: kui armastuse eufooriline staadium on täheldatav ka teistel liikidel, on keerukas mõista, kuidas seda saaks selgitada üksnes kultuurilise ootuse kaudu.

Ent tulgem tagasi romantilise partneri jumalikustamise ning romantilise armastuse religioosse/spirituaalse kogemuse küsimuse juurde. Pidades silmas, et romantiline armastus on kultuuriuniversaalne ja selle elemendid on selgelt tagasi viidavad inimese-eelsetele liikidele, siis kuidas on võimalik, et evolutsiooni käigus jääb püsima kalduvus, mis soosib ebarealistlikke ootusi partneri suhtes? See näib olevat vägagi ebaproduktiivne, isegi düsfunktsionaalne. Viimase väite elavaks tõestuseks on lugematud purunenud unelmatega ja lahku läinud romantilised paarid. Minu arvamus on, et numinoosse, romantilise Teise jumalikustamine ei ole primaarselt kultuurilise ootuse tulem. Pigem avalduvad selles orgaanilised, loomulikud bioloogilised seosed romantilise ja spirituaalse ja/või religioosse vahel.

Ma pole kindel, kas nii saab väita spirituaalsuse/religioossuse kõikide väljendusvormide kohta (ilmselt mitte, aga see vajaks eraldi uurimust). Ent näiteks nn müstilise spirituaalsuse puhul tulevad neuropsühholoogilised „traagelniidid“ romantilise armastusega ka eksperimentaalsel tasandil välja. Näiteks on nii romantilise armastuse kui ka müstiliste seisundite kohta läbiviidud uuringuis leitud, et väga olulist rolli mängib mõlemal juhul dopamiinil põhinev positiivse tagasiside süsteem. Strukturaalselt hõlmab viimane eelkõige nucleus caudatus’t ja tegmentum’it. Süsteemi funktsiooniks on hinnata, kui positiivne või meeldiv mingi stiimul on. Romantilise armastuse puhul on selliseks stiimuliks armastatu. Lihtsustatult öeldes satub armunu dopamiini mõttes armastatust sõltuvusse – paljuski samamoodi nagu satutakse sõltuvusse mõnuainetest (Hanson 2010; Fisher, Aron ja Brown 2006). Suuresti samalaadne dünaamika on täheldatav ka erinevate meditatiivsete tehnikate puhul. Näiteks Troels Kjaer ja kolleegid on seda uurinud nn Nidra jooga põhjal (Kjaer jt 2002). Fred Previc on isegi püstitanud neurokeemilise mudeli, mis toetub just nimelt dopamiiniga seotud ajuprotsessidele ja mille abil ta püüab selgitada religioosset teadvust laiemalt (Previc 2006).

Muidugi ei ole seesugused neurokeemilised kattuvused piisavad, et romantika ja spirituaalsuse või religiooni seoste kohta midagi lõplikku väita. See on selge kasvõi juba tõsiasjast, et erinevatel viisidel on dopamiin seotud kõigi positiivsete ja meeldivate elamustega. Ometi on intrigeeriv, et vähemalt mõningad spirituaalsete teisenenud teadvusseisundite tüübid on neuroloogiliselt seotud romantilise armastusega. Kui nii, siis on ka selge, miks seksuaalsus on läbi aegade olnud kitsamalt kiriku, kuid laiemalt ka üldse religiooni jaoks nagu „kuum kartul suus“.

 

Lõpetuseks

Lühidalt tahtsin ma eelkõnelduga öelda järgmist. Romantilisele armastusele nii tüüpiline partneri idealiseerimine ja jumalikustamine seob romantilise kiindumuse otse ja vahetult spirituaalse ja/või religioossega. Kirjandusest leitavail väiteil, et romantilist armastust tuleks vaadelda „üleminekuseisundina“ tavapäraste ja teisenenud teadvusefaaside vahel, on seega vägagi häid aluseid. Romantiline kiindumus sarnaneb intensiivseile teisenenud seisundeile näiteks selliste tunnuste poolest nagu ekstaatilisus, numinoossus vms. Partneri idealiseerimine ja jumalikustamine näib osutavat teatavale hägususele romantilise ja spirituaalse sfääri piirialal. On selge, et romantiliselt ideaalilt eeldatud nõudmistele ei suuda vastata ükski tegelik inimene. Muuta maailm tähenduslikuks, mõttekaks paigaks ja pakkuda elule ekstaatiline, õnnestav siht – see on miski, mida pikas perspektiivis saab loota vaid Jumalalt. Nõuda seda romantiliselt partnerilt (nagu meie kultuur paistab vaikimisi eeldavat) saab viia vaid unistuste purunemisele.

Mida see tähendab? Ehk eelkõige seda, et peaksime ausalt silma vaatama oma kultuuri kaudu „sisse hingatud“ romantilises ideaalis kätkevale tupikule. Romantika ei saa pikemas perspektiivis olla asenduseks seesugusele tähenduslikkuse- ja ekstaasiotsingule, mida läbi aastatuhandete on praktiseeritud religiooni kaudu. Romantiliselt partnerilt ei saa nõuda maailma tähenduslikuks tegemist. Küll aga võiks tunnistada tõsiasja, et romantikas on olemas sügavalt spirituaalne dimensioon. Ma arvan, et sellisest vaatepunktist lähtumine võimaldaks üksiti taaskinnitada inimlike spirituaalsete otsingute autentsust ning samas õpetada meid tundma rõõmu oma romantilistest partneritest just sellistena nagu nad parasjagu on – mitte mingist müütilisest, dopamiini kaasabil üles köetud ideaalist.

 

***

Käesolev kirjutis põhineb artiklil Karo, Roland. God and Romance: Love in Religion and Interpersonal Relationships [ilmumas] ning selle alusel 2013. aasta mais Roomas Antonianumi ülikoolis peetud loengul. Materjali esituses võlgnen mitmes mõttes tänu Nick Yee arutluskäikudele (Yee 2013). Teksti valmimist on toetanud Euroopa Liit läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria Tippkeskus).

 

Viidatud kirjandus

Beauregard, Mario; Paquette, Vincent (2006) „Neural Correlates of a Mystical Experience in Carmelite Nuns“ – Neuroscience Letters 405, 186–190.

D’Aquili, Eugene G.; Newberg, Andrew B. (2000) „The Neuropsychology of Aesthetic, Spiritual, and Mystical States“ – Zygon 35, 39–51.

Diamond, Lisa M. (2004) „Emerging Perspectives on Distinctions Between Romantic Love and Sexual Desire“ – Current Directions in Psychological Science 13, 116–119.

Fisher, Helen E.; Aron, Arthur; Brown, Lucy L. (2006) „Romantic Love: a Mammalian Brain System for Mate Choice“ – Philosophical Transactions of the Royal Society B 361, No 1476, 2173–2186.

Hanson, Rick (2010) „The Evolution of Love“ – Psychology Today, February 15, URL: http://www.psychologytoday.com/blog/your-wise-brain/201002/the-evolution-love (viimati kasutatud 14.05.2013).

Johnson, Robert A. (1983) We: Understanding the Psychology of Romantic Love. San Francisco: Harper.

Kjaer, Troels W.; Bertelsen, Camilla; Piccini, Paola; Brooks, David; Alving, Jørgen; Lou, Hans C. (2002) „Increased Dopamine Tone During Meditation-Induced Change of Consciousness“ – Cognitive Brain Research 13, 255–259.

Lieberman, Marcia K. (1986) „„Some Day My Prince Will Come“: Female Acculturation through the Fairy Tale“ – Don’t Bet on the Prince: Contemporary Feminist Fairy Tales in North America and England. Ed. Jack Zipes. New York: Methuen, 185–200.

Maestripieri, Dario (2012) „The Evolutionary History of Love: What love is and where it comes from“ – Psychology Today, March 26, URL:           http://www.psychologytoday.com/blog/games-primates-play/201203/the-evolutionary-history-love (viimati kasutatud 14.05.2013).

Oord, Thomas Jay (2004) Science of Love. Philadelphia, London: Templeton Foundation Press.

Previc, Fred H. (2006) „The Role of the Extrapersonal Brain Systems in Religious Activity“ – Consciousness and Cognition 5, 500–539.

Saver, Jeffrey L.; Rabin, John (1997) „The Neural Substrates of Religious Experience“ –Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neurosciences 9, 498–510.

Yee, Nick (2013) Love in Four Acts: What is Romantic Love? URL: http://www.nickyee.com/ponder/love.html (viimati kasutatud 14.05.2013).

 

Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse teadur.

 

Print Friendly
English