Esiletõstetud lood

Mina olen tulnud valguseks maailma (Jh 12:44–50)

„Aga Jeesus hüüdis valjusti: „Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud, ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval, sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima. Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud““ (Jh 12:44–50).

Oleme järjekordselt jõudnud Issanda tulemise aega. Ta tuli ja sai inimeseks, elas meie seas kui üks meist. Jumal ise.

Kui me vaatleme Piiblis neid juhtumeid, kus Jumal on ennast inimesele avaldanud, siis võime leida parasjagu üllatusi. Oleme võinud lugeda sellest, kuidas Jumal on ilmunud küll pilve- või tulesambas, piksemürina ja välkude saatel – või tasasel sahinal. Üks on selge: Jumal ei tule mitte alati sellisena ja niisugusel viisil, nagu inimene teda parasjagu ootab. Juudid ootasid aastasadu, et tuleks Messias, kuninglikust soost kangelane, kes tooks maale jumalariigi – juutide ootuste järgi ilmselt endise hiilgava kuningriigi. Messias tuli. Tuli vastsündinuna nagu kõik inimesed, lauta loomade keskele, sest talle ei jätkunud mujal kohta. Pealtnäha tavaliste inimeste laps, loomalaudas sündinud, ei mahtunud juutide arusaamadesse kuningliku-jumaliku kangelase kohta.

Tänapäeva keskmise eestlase jaoks on kord aastas kauemgi kui kuu vältel rõõmupidu – jõulukaunistused, kingitused üksteisele ja kõige selle keskel liigutavalt kaunis pilt pühast perekonnast Jeesus-lapsega. Nii, nagu omal ajal pilt kuninglikust kangelasest, petab tänapäeva inimese silmi pilt lapsukesest sõimes. Tõepoolest võib olla raske endale ette kujutada, et see laps, väike ja abitu, ongi Jumal ise. Inimene on ikka harjunud mõtlema, et Jumal peab olema midagi väga suurt, kõrget ja kauget. Kahtlemata see nii ongi, ja vastuvõetamatuna võib tunduda mõte sellest, et Tema, suur, kõikvõimas ja püha, ilmutab ennast meile kellenagi, kes on väike, abitu ja … igapäevane. See mõistmine oli raske juutidele, ja on raske tänapäeva eestlaselegi. Ja ometi ilmub Jumal oma loomise järel kõige tähtsamat tööd ette valmistades inimese ette just vastsündinud lapsena.

Vahetevahel jääb mulje, et kui juudid tahtsid lapsukese asemel näha kangelast, siis meil jäetaks Jeesus heal meelel eluks ajaks sõime, heintesse, Maarja ja Joosepi hoole alla. See on kindel koht, tuttav olukord – vastsündinu vanematega, see on ilus vaatepilt, mis enamusel inimestest teeb südame soojaks ja meele hardaks. See vaatepilt on ohutu ja jätab mulje, et täiskasvanud inimene valitseb oma maailma.

Soe süda ja harras meel on head asjad, aga mitte see ei olnud põhjus, miks Jumal pidi inimeseks saama.

Meie kirjakohas ei näegi me Jeesust enam mitte lapsukesena sõimes, vaid Jumala tõsiseid pretensioone edasi andva saadikuna. Jumal kutsub inimest kuuletuma Tema tahtmisele. Eesti Piibli Johannese evangeeliumis on kõnealuse lõigu pealkirjaks „Juudid ei söanda Jeesusesse uskuda“ – ja öeldud on, et paljud neist, kes uskusid, ei julenud seda tunnistada kartusest variseride halvakspanu ees, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.

Jeesus oma kõnes selgitab olukorra tõsidust ja oma sõnade tõsiseltvõetavust. Jumal on inimese jaoks oma suuruses haaramatu, mõistetamatu. Pattulangenud inimene ei suuda taibata ei Jumala olemust ega Jumala tahtmist. Tal on Jumala kohta omad, inimlikul pinnal tekkinud arvamused ja ootused, ja Jeesus kui Isa Poeg, Jumal Jumalast, õpetab inimesi Jumalat tundma. Poeg on oma olemuselt Isaga ühtne, ja kellel on õnnestunud tundma õppida Poega, see tunneb ka Isa.

Jeesus ütleb: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse“. Ma nimetasin alguses üllatust, mida inimene kogeb Jumalat kohates. Üllatused tulenevadki sellest, et inimene ei tunne Jumalat. Jumal on valgus. Jumala ees, Jumala valguses paistavad asjad teistmoodi, kui me sellega harjunud oleme.

Ma armastan muinasjutte ja jutustan siinkohal ühe. Motiiv, mis kõne alla tuleb, käib läbi paljude rahvaste muinasjuttudest, mina kasutan siinkohal, kui ma ei eksi, Paganamaa legendi varianti. Umbkaudu on lugu niisugune: sattunud talumees kellelegi külla. Pererahvas pannud ta laua taha istuma, kus kõiksugu head-paremat süüa pakuti. Nagu kombekas inimene kunagi, tahtnud külaline enne söömaasumist ristimärgi teha. Peremees hüüatanud: „Ära sa va virplit-värplit ette viska!“ – ent olnud juba hilja. Kui külaline nägi, mis söömalaual tegelikult oli – auklikud pastlad, vanad köiejupid ja muu säärane –, siis kadus tal loomulikult igasugune söögiisu.

Nõnda on sageli meie harjumuspäraste ja teinekord meeldivategi asjadega Jumala valguse paistel. Jumala ees tulevad ümberhindamisele kõik meie mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised. Apostel Paulus kirjutab filiplastele, et tema ise, kes ta on olnud oma noorest east alates „seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu“, arvab kogu oma senist laitmatut eluviisi endale kahjuks Kristuse pärast. Pühkmeiks.

Kui Vanapagana söömalaual olid niisugused asjad, mis enam mitte kuhugi ei kõlvanud, siis apostel Pauluse pöördumise-eelsest elust ei leiaks ka kõige rangem moralist ilmselt mitte midagi laiduväärset. Ometi tulevad nii Vanapagana söömalaud kui ka Pauluse kiiduväärsed elukombed Jumala valguses ümberhindamisele. See ei pruugi tingimata olla hukkamõist, mõni asi osutub rohkem, mõni vähem väärtuslikuks, kui enne arvatud. Seaduse ees laitmatult elatud elu on kiiduväärt igal juhul, lihtsalt lepitus Jumalaga Kristuses on võrratult rohkem väärt kui meie endi vagad vaevanägemised. See ongi ümberhindamine, ja see toimub kindlasti.

Tuleme apostel Pauluse juurest meie tavalise, keskmise eestlase juurde, kes enamasti leiab: ma ei ole pattu teinud! – Enamasti mõistab inimene alles Jumala Sõna valguses, kui ohtlikku elu ta on elanud. Sedasama elu, mille kohta ta siiani ütles: ma pole pattu teinud.

Kujutagem ette pimedat paika. Ma olen südamest julge, ma ei näe, et mind miski ohustaks, ja midagi pole juhtunud ka. Veel. Võib olla üksnes aja küsimus, millal juhtub. Kui siis valgeks läheb, siis ma alles märkan, kus ma kõndisin, kus ma seisin. Näen siis tõtt oma senise elu kohta. – Kui me oleme oma eluga pimedusest Jumala valguse kätte jõudnud, oleme tavaliselt juba kaitstud. Siiski ajab tagantjärele hirmu nahka teadmine selle kohta, mis kõik veel oleks võinud juhtuda. Mis kõik võib juhtuda, kui me oma südames jätamegi Jeesus-lapse sõime suurte inimeste hoole alla, et meil oleks ilus pilt pühast perekonnast, mida aeg-ajalt imetleda; kui me ei taha kuulata, mida Tal meile võib-olla hiljem öelda on.

Samamoodi nagu kogu meie senine elu kuuluvad ümberhindamisele ka meie arusaamad Jumalast. Jumal ei ole armas lapsukene pildi pealt, mis meil meele härdaks teeb. Jumal ei ole ka mitte kuri ja väiklane kohtumõistja, kellena Teda vahetevahel kujutatakse. Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma“. Jumal on kõikvõimas Looja, kes armastab inimest. Inimesele ju ei piisa, kui talle üksnes valguse käes näidatakse, kui suures hädas ta oma eluga tegelikult on. Selleks tuligi Jumal inimesena maailma, et valmistada pääsetee meie jaoks. Ja ühtlasi on see ka kohtumõistmine meie üle. Sest kui me hädas olles ise abi vastu ei võta, siis oleme ennast ise hukatusse mõistnud. Mitte Jumal, vaid meie ise. Seda enam, et pääsemine, mida meile pakutakse küll üksnes armust, ei ole tegelikult mitte tasuta. Selleks, et meid päästa, tuli Jumal ise Kristuses meie juurde. Sellesse pimedusse, kus luurab patt ja ähvardavad ohud. Meid päästes sai Talle osaks see, mis oli meile määratud. Kui me ei taha Tema armutegu vastu võtta, siis on Ta meie poolest asjata kannatanud.

Ma usun, et igal usklikul on oma kogemus sellest, kuidas Jumala valgus tema ellu tuli. Kogemus pääsemisest, tagantjärele-hirmust ja kergendusest. Jumal valgustab meie teed edaspidigi. Meil on võimalus tänulik olla ja tänutäheks vahest mõnikord oma eluteed käies silm kinni pigistamata jätta, kui valgus eredaks läheb. Jumala Sõna on meie jalale lambiks ja valguseks meie jalgteel. Selleks, et me paremini näeksime, kuhu astume. Issand päästab meid kahtlemata, kui me komistama peaksime, aga olgugi Ta Jumal – Talle on see siiski midagi maksma läinud. See „midagi“ on kannatamise-aja teema.

Tänases kirjakohas seisab meie ees Jeesus, kes on ammu jõulusõimest välja kasvanud, ja need sõnad, mida Ta meile ütleb, võivad tunduda karmid ja hirmuäratavad, ent just niisugustes sõnades on pääsemine meie jaoks.

Selline on Jumal, kes on oma palge meie poole pööranud.

Selline on Jumala Sõna valgus, pääsemine – ja kohus.

Kas me ikka anname endale aru, mida me ootame?

Aamen.

 

Merike Kütt (1968) on EELK õpetaja, Eesti Kaitsejõudude Põhja kaitseringkonna kaplan, kapten.

Print Friendly, PDF & Email
English