Esiletõstetud lood

Lihtne lugu vaigistamisest ja vaikimisest (2Ms 14:14)

„Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!“ (2Ms 14:14)

Pisut enam kui nädala eest kuulsin oma isa pidamas jutlust just sellele kirjakohale. Teda kuulates jäin mõttes arutlema tõenäoliselt igivana küsimuse üle, mis puudutab tasakaalu enese tegutsemise aktiivsuse ja Jumalal tegutseda laskmise vahel. Kui juba kord mõttelõng on alguse saanud, siis lasen seda siin edasi kanduda. Eks ikka esmalt enese pärast, sooviga mõne killukese tollest keerukast maailmast endale selgemaks sõnastada. Lisaks loodan, et Jumal korjab neist arutlusist midagi ka lugejaile teekonnal toetuseks.

Usun, et enamus kristlastele on tuttav küsimus, kui palju tuleb minul ise ära teha ja millal peaks laskma Jumalal toimetada? „Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige“ – siin kõrval teame ju ka küllalt kirjakohti, kus õhutatakse inimest enda kätte usaldatut aktiivselt kasutama ja hoiatatakse tegevusetuse kahjulike tagajärgede eest. Nõnda jõuamegi mõtluseni, mis on lõppeks õige või vähemalt, kus on tasakaalu määr. Ehk saaks selgusele lähemale, kui leida mõned vastused nimetatud kirjakohaga seotud küsimustele: Kas vaikimine on tegevusetus? Mida annab vaikimine, kui mõningate hinnangute kohaselt oleks viimane hetk tegutsemiseks?

Armastan seigelda. See tähendab, et loon endale aeg-ajalt võimalusi kogeda selgelt ja konkreetselt teel olemise tunnet. Enamasti tähendab see mõne nädala pikkust rännakut jalgratta sadulas. Nüüdseks juba jahtunud suvel proovisin teistsugust rändamise viisi. Kõndisin jalgsi ja seljakotiga ligi kolm ja poolsada kilomeetrit mööda Eestimaad. Nimetatud teekond muutus minu jaoks tõeliselt katsumusterohkeks palverännakuks. Olen ikka olnud uhke oma hea füüsilise vormi üle; olen uskunud, et mu keha veab mind igasugu füüsilistest katsumustest läbi. Kuid sellel rännakul kohtusin sedavõrd tõsiselt oma inimlike piiridega, mis sundis mu üha suuremale vaikusele, milles senine upsakus asendus pikkamööda alandlikkusega.

Olin teele asudes soovinud, et Jumal jagaks mulle sellelt rännakult mõne õpetuse. Juba teisel matkapäeval jõudsin oma soovi kahetseda. Selleks ajaks olid halvasti valitud matkajalanõud, üle 20 kg kaaluv seljakott ja üle 40 km päevateekonda oma valusad märgid minu jalgadele „kinkinud“. Lisaks veritsevatele jalgadele lisandus järgnevatel päevadel ka hüppeliigese valu ja paistetus, mis iga kilomeetriga suurenes, ja päev-päevalt muutus tõsisemaks küsimus, kas suudan alustatud rännakut plaanitud lõpuni viia. Rännaku seitsmendal päeval puudutasid mu valutavad jalad Saaremaa pinda. Selleks ajaks olid minu enesekindlusest järel vaid pühkmed. Olin juba ammu leppinud mõttega, et liigun kilomeeterhaaval, kus iga järgmise sammuga olen sunnitud tõdema, et jalad ei ole enam võimelised minu kehale toetust pakkuma. Angla lähistel kohtasin meest, kes minu paistes jalga nähes pakkus oma abi. Too heina niitnud traktorilt maha astunud mees soovis mu jala terveks teha. Olen veendunud, et meie täiesti juhuslik kohtumine polnud sugugi nii juhuslik. Kui ma veerand tunni pärast teepeenralt tõusin, sain liikuda ilma valuta, mis mind oli juba enam kui paarsada kilomeetrit saatnud. Kui Kuressaarde jõudsin, oli ka paistetus kahanenud vaevumärgatavaks. Kohtumine selle mehega annab mulle tõenäoliselt mõtlemisainet veel pikemat aega. Mind ravima asudes küsis ta, kas sa usud. Kinnitasin, et olen usklik inimene ja usun. Miks ei võiks Jumal sirutada mulle oma abistava käe selle mehe ravitsevate käte abil. See mees aga mitte üksnes ei ravinud mu jalga, vaid ka rääkis minu jaoks huvitavaid ja olulisi lugusid. Sealsamas kõrval olnud rännukaaslasest sõbra randme ümber olnud puutükkidest käevõru vaadates küsis ta temalt, miks on tal nii vähe usku. Küsija arvates peab inimene niisugust talismani kandma ainult vähese usu korral. Kuigi olin mõne minuti eest kinnitanud oma usku, esitasin siiski veelkord endale küsimuse, milline on minu usk. Saime teekonda jätkates selle usu küsimuse üle sõbraga korduvalt mõtteid vahetada ja niimoodi teineteise usu nõrku ja tugevaid tahke peegeldada. Alati lõppes seesugune arutelu pikema vaikusega, milles kostus vaid sammude krabin, mille kohal heljus Jumalaga silmitsi olemise täidlane hingus. Kardan, et selliselt täidetud vaikuse hetkedeni poleks ma ilma oma abituse alanduseta jõudnud.

Rääkida vaikimise väärtusest olukorras, kus ei ole midagi olulist kaotada, võib tunduda lihtne. Mida hirmsat siis ikka juhtunud oleks, kui ma oma matka pooleli oleksin jätnud. Sootuks teine lugu tundub olevat Iisraeli rahvaga. Alustuseks esitatud salm on killuke Egiptusest põgenemise loost, kui rahvas on jõudnud Punase mere äärde ja märganud neid jälitavat Egiptuse sõjaväge. Miks peaks vaikima, kui oleks justkui viimane võimalus enese päästmiseks midagi ette võtta? Aga mida ette võtta, kui lahendusi ei näi olevat? Äkki vaikimine ongi midagi, mis on meie võimuses, kui mingit muud lahendust ei näi olevat? Osalt on see samuti usu küsimus. Kas Moosese kaudu esitatud sõnum on piisav lahendus, millele toetuda suures hirmus hävitava Egiptuse jõu ees, mille eest põgeneda pole lootust? Ta ütleb vaid: „Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige“. Kuigi uskumatu, võib see ollagi päästev sõnum.

Minule tundub, et arutluses toodud seostes on mõndagi, mis vastab eelpool esitatud tasakaalu küsimusele. Meil on tarvis ja meile ka antakse võimalus vastutada ja tegutseda seni kuni abitus, hirm, jõuetus, väsimus, lootusetus pole saanud meie üle meelevalda. Kõik see on nii inimlik, et tõenäoliselt pole meil kellelgi selle eest aeg-ajalt pääsu. Just neil hetkil aga võtab Jumal meilt vastutuse üle ja ootab, et me laseksime temal edasi tegutseda. Kui aga veel siis endiselt omaenese kangelaslikkuses, Jumalat kõrvale tõrjudes, edasi rühime, võime jõuda tõelise katastroofini, mis on aga tegelikult välditav. Kuni me pole kaotanud hirmu, abituse või oma sõgeduse tõttu kontakti Jumalaga, on ka tasakaalu küsimus lahendatud. Seni kuni me ei ole kaotanud elavat kontakti oma Jumalaga, leiame piisavalt julgustust ja ka innustust, mis aitab meid edasi liikuda. Kui aga oleme langenud Jumalast hüljatud olemise kuristikku ja lootus on kustunud, ka siis kõlab kuskil julgustus, et Jumal sõdib meie eest. Selles äärmise tühjuse vaikuses ongi võimalik kuulda Jumala kõrvulukustavalt vaikset häält, mis teatab saabuvast lahendusest. Jumal saab pakkuda meile oma lahendusi, kui oleme inimlikult piirideni jõudnud, mõistnud oma võimiste mõõdetavust ja loobunud olemast jumalad. Seega on lahendus alati olemas.

Selle lihtsa loo lõpetuseks soovin, et Jumal pakub mulle taas ja taas uusi võimalusi, kus saan loovutada killukese oma jumalaks olemise pürgimusest ning õpin Temale üha rohkem ruumi tegema. Loomulikult sooviksin, et see ei oleks mulle ega meist kellelegi liigvalulik. Ehk piisab, kui vaikin sagedamini ja mitte üksnes siis, kui valu mind selleks sunnib.

 

Naatan Haamer (1965) on Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliiniku hingehoidja ja EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English