Arvamused

Poolik lugu

Kui keegi tähtis mees kord Jeesuselt küsis, et mida tema hea õpetaja arvates igavese elu pärimiseks tegema peaks, arvas Jeesus õigeks hoopis küsida, et miks mees teda heaks nimetab, kuna keegi muu pole ju hea kui vaid Jumal üksi. Muidugi võib sellest kõigest mõtelda nii, et Jeesus viitab siin oma jumalikkusele jne, aga mulle on see üks mu Piibli lemmiksalmidest pigemini andnud alust arvata, et kui Jumal üksi on hea, siis oleme kõik meie inimestena paratamatult ebahead ehk halvad. Sõna „halb“ võib tulla meie keelde nii saksa kui rootsi keelest. Kas ja kuidas – sellele oskavad anda vastust keeleteadlased. Seda ma tean, et saksa keeles tähendab „halb“ sedasama, mida rootsi keeles tähendab „halv“ ehk eesti keeles „pool“. Kui ma olen halb, siis ma olen poolik.

Teisest küljest vaadates on vähemalt Issanda tehtud päikese all poolik olla üpris põnev. See annab mulle võimaluse ja vajaduse kasvada nii tarkuses kui Issanda tundmises, rääkimata siis ligimese armastamisest ning kaunist, tasakaalukast ja rühikast liturgilisest pöördest altaris (Jaan Kiiviti liturgikaseminarides oli paljude muude asjade seas arutelude teemaks ka vaimuliku keha liikumine). Poolik olemine annab mulle võimaluse mitte pidada end õigeks ja kohustatuks olema tark. Poolik olemine asetab mind õigesse perspektiivi mu enda ja minu suhete suhtes teistesse inimestesse ja laiemalt kogu loodusse. Kui ma poolik olemise oma praeguses haridusbürokraadi ametis asetan laiemasse elukestva õppe konteksti, siis saan ma kokkuvõttes tõdeda, et Jumal on meid kutsunud õppima ja arenema, kasvama ja parenema läbi kogu elu nii, et me oma poolikkust tajudes üha sirutuksime Tema poole, kes üksi on hea. Sirutamine on muuhulgas kasulik ka rühile ning kõhutegevusele hoolimata sellest, kas sirutaja teenib Issandat altaris, kateedris või mõnes muus ametis. Lõpuks läheb selline sirutumine kenasti kokku Ireneuse teodiikekäsitlusega (andku Augustinuse pooldajad mulle siinkohas andeks).

Eesti hariduselus on selletaolise kasvamise kolmeks märksõnaks viimasel ajal saanud ettevõtlikkus ja sellega seotud ettevõtlus(õpe) ning loovus. Muidugi võib oletada, et need kolm mõistet on praegu moes ja homme tulevad juba uued sõnad, aga vähemasti praegu räägitakse sageli ja suure veendumusega sellest, et üliõpe peab olema seotud nende kolme eelnimetatud nähtusega.

Ettevõtlikkusega on kirikurahva jaoks lugu suhteliselt lihtne. Ettevõtlik inimene tahab teha midagi, mis on ilus ja kasulik ja rõõmu toov. Kui mõtelda hea majapidaja peale või targa torniehitaja peale või selle õpetatu peale, kes toob välja uut ja vana, siis võib tõdeda, et kirikurahva jaoks on neid pilte üksjagu, mis aitavad tajuda vajadust mängida ja kalkuleerida, riskida ja ustav olla, mis kõik ju õigupoolest ettevõtlikkusega kaasas käib. Kas ja kuidas ettevõtlikkus ja ettevõtlus omavahel seotud on ning kas see oletatav seos omakorda ka teoloogia õppimise ning vaimulikuks valmistumisega seondub? Vaimulike ettevalmistamises leiab ettevõtja omaga võrreldes mitu sarnasust. Mõlemad teenimisameti kandjad peavad olema suutelised kavandama protsesse ja neid juhtima, leidma inimesi ja neid valitsema, koostama taotlusi, mille abil rahastada kavandatud ja eesmärgistatud protsesside kulgu ning lõpuks andma hinnanguid, millest kasvavad välja uued tegevused (kas jätkutegevuste või projektipõhistena). Niisiis on praktiliste ja igapäevaste ameti- ja kutsealaste tegevuste seostamine abstraktsete kontseptsioonide ja maailmavaadetega selle kokkupuutekoha realisatsiooniks. Teoloogiaga on ettevõtluse seos pisut kaugem, kuid ma leian selle siiski tõdemuses, et oma olemuselt on ettevõtlus protsesside kavandamise ja juhtimise ning inimeste valitsemise ja hoidmise kunst, mille eesmärgiks on põnevam, elusam ja täielikum elu. Selline järeldus kõliseb kokku nii hariduse, teoloogia kui kirikliku teenimisametiga. Kuidas nüüd konkreetseid kitsaid teemasid (turustuskanalite valik, eelarve koostamine, ajajuhtimine) teoloogiliste küsimustega seostada, sõltub juba hetkest, mis võib olla ikka uus ja üllatav. See hetk on aga seotud loovusega.

Alustuseks mõned katsed loovust määratleda.

Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada;

loovus on selliste uudsete ja ebatavaliste ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad ning meie elu edendavad (vt Eda Heinla, „Loovus – andekuse komponent“);

loovus on võime luua midagi, mis on nii unikaalne kui kasulik;

loovus on võime mõelda ettekujutavalt ja originaalselt;

loovus on mentaalne ja sotsiaalne protsess, mis hõlmab uute ideede avastamist või uute seoste leidmist olemasolevate ideede vahel;

loovus on erinevatele probleemidele sobivate lahenduste genereerimise viis, mille juures rakendatakse muuhulgas ka senistest kogemustest sündinud teadmisi;

loovus on ürgalgne, demiurgiline ja pigem tunnetuslik-religioosselt mõistetud võime luua midagi eimillestki (ehk ka kaunis kuju vormitust savist);

loovus on uue loomine eelkõige tegelikkuse dekonstrueerimise, olemasolevate elementide ümberkorraldamise ning uudse vastastikuse suhestamise kaudu (vt Vano Allsalu, „Loovus, loomulikkus, looming … kunst!“).

Ja nii edasi, kusjuures minu enda jaoks on loovus inimlikus tähenduses eelkõige seoste leidmise kunst koos suutlikkusega neid seoseid mingil moel väljendada ja tõlgendada.

Teisalt on öeldud, et ainult Jumal loob ning et inimene peaks loomise mõiste jätma Jumala pärusmaaks. Siis oleks loovus inimese jaoks julguse ja tahte ja veel millegi (mida ehk usuks võiks nimetada) koostoimel osalemine Jumala loomisprotsessis. Ehk siis – Jumal loob ja me oleme kutsutud osalema selles loomises. Osalemise tulemuseks inimeses on siis midagi, mida loovuseks nimetame. Loova inimese loovusjõud tuleb siis Jumalalt.

Ettevõtlikult elukestvas õppes osaledes ja selle õppimise läbi kasvades, vajadusel ettevõtlusse sukeldudes, Jumalaga koosloojaks saamise kutsele vastates ning lõpuks selle kõige läbi ajaliselt poolikuna Jumala loomisesse haaratud saades võiksime olla Tema tööriistad või lapsed – õnneks on meile otsekui vaskpeeglist antud näha mõlemaid võimalusi.

 

Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.

Print Friendly, PDF & Email
English