Artiklid

Sissejuhatus Rudolf Bultmanni teoloogiasse (1. osa)

Rudolf Bultmann on vaieldamatult üks 20. saj evangeelset teoloogiat kõige rohkem mõjutanud usuteadlastest. Kuigi Otto Kaiser on öelnud, et Bultmann „ei ole enam Saksamaal moes“ (1), näitab ometi nii Bultmanni õpilaste kui ka talle pühendatud kirjanduse hulk, kui suur on olnud tema mõju evangeelsele teoloogiale. Käesoleva artikli autor julgeb väita, et kuigi palju Bultmanni seisukohti on tänaseks minetanud aktuaalsuse või koguni iganenud, võib ometi rääkida Bultmanni jäävast tähendusest evangeelsele teoloogiale. Milles see tähendus seisneb, sellest on juttu käesoleva artikli lõpus (vt alapeatükk XVI). Samas on aga Bultmann vaieldamatult ka üks 20. saj kõige enam vääriti mõistetud teoloogidest. Üks kõige enam levinud väärarusaamadest Bultmanni kohta on, et ta oli liberaalse teoloogia esindaja (2). Bultmann ise on seevastu essees Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung („Liberaalne teoloogia ja uusim teoloogiline liikumine“) näidanud oma põhimõttelist erinevust liberaalsest teoloogiast ja kuuluvust dialektilise teoloogia esindajate hulka (3). Tema õpilane Walter Schmithals on nimetanud teda Karl Barthi ja Friedrich Gogarteni kõrval koguni üheks dialektilise teoloogia rajajatest (4). Seda erinevust, mida on toonitanud ka tuntud Vana Testamendi teadlane Henning Graf Reventlow (5), käsitletakse käesolevas artiklis Bultmanni teoloogia üksikute teemade puhul lähemalt. Artikli eesmärk on anda Bultmanni teoloogiast võimalikult terviklik ja mitmekülgne ülevaade ning vastata küsimusele, milles peitub Bultmanni jääv väärtus evangeelsele teoloogiale ja kristlikule mõtlemisele.

I Bultmanni elu ja tegevus

Rudolf Karl Bultmann sündis 20. augustil 1884. a Wiefelstedes (Oldenburgi lähedal) sealse evangeelse pastori Arthur Bultmanni vanima pojana. Tema isa oli sündinud Sierra Leones (Lääne-Aafrikas), kus ta vanemad olid tegutsenud misjonäridena. Bultmann õppis 1895–1903 Oldenburgi Humanitaargümnaasiumis, kus tema lemmikaineteks olid usuõpetus, saksa kirjandus ja kreeka keel. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Tübingeni (1903/04), Berliini (1905/06) ja Marburgi ülikooli evangeelsetes usuteaduskondades (1906/07). Tübingenis oli tema olulisemaks õpetajaks Karl Müller (1852–1940), Berliinis Hermann Gunkel (1862–1932) ja Adolf von Harnack (1851–1930) ning Marburgis Adolf Jülicher (1857–1938), Johannes Weiss (1863–1914) ja Wilhelm Hermann (1846–1922). 1906/07 sooritas Bultmann Oldeburgi Ülemkirikuvalitsuse juures oma esimese teoloogilise eksami ja töötas samadel aastatel õpetajana Oldenburgi gümnaasiumis ning mõnda aega ka koduõpetajana. 1910. a kaitses ta Marburgi ülikoolis Wilhelm Heitmülleri juhendamisel litsentsiaadiväitekirja Der Stil der paulinischen Predigt und die kynisch-stoische Diatribe („Pauliinliku jutluse stiil ja küünilis-stoitsistlik diatriib“). See töö on kogu Bultmanni hilisemat loomingut silmas pidades märgilise tähendusega, sest kuigi ta käsitleb siin Pauluse kirju, võrdleb ta nende sõnakasutust ja stiili Rooma keisririigiaegsete filosoofiliste tekstidega ning näitab, kuivõrd tugevasti sõltus Paulus oma kaasaegsest moraalifilosoofiast. 1912. a habiliteerus Bultmann tööga Die Exegese des Theodor von Mopsuestia („Mopsuestia Theodorose eksegees“) ning alustas tööd Uue Testamendi teaduse dotsendina Marburgi ülikooli evangeelses usuteaduskonnas. Neli aastat hiljem (1916) sai ta oma esimese professuuri ja oli erakorraliseks professoriks Breslau Ülikoolis. Siin kirjutas ta oma kuulsa raamatu Die Geschichte der synoptischen Tradition („Sünoptilise traditsiooni ajalugu“) ja abiellus Helene Feldmanniga (1892–1973). Breslau perioodil sündisid ka tema kaks esimest tütart. 1920. a kutsuti Bultmann korraliseks professoriks Giesseni ülikooli, kuid juba järgmisel aastal (1921) pöördus ta tagasi Marburgi, kus võttis üle Wilhelm Heitmülleri õppetooli. Marburgi ülikooli evangeelses usuteaduskonnas töötas Bultmann korralise Uue Testamendi professorina kuni emerituuri siirdumiseni 1951. a. Rudolf Bultmann suri Marburgis 30. juulil 1976. a. Ta on ka maetud Marburgi ning linnas on tema nime kandev tänav. Kindlasti on Rudolf Bultmann kõige tuntum Marburgis elanud teoloog, võib-olla koguni kõige tuntum Marburgis elanud ja töötanud teadlane üldse. Veel praegugi meenutavad Marburgi vanemad elanikud teda kui värvikat isiksust.

II Bultmanni teosed

Andmata detailset ülevaadet kogu Bultmanni kirjanduslikust pärandist, olgu siinkohal nimetatud (lisaks juba eelmises alapeatükis nimetatud teostele) tema kõige olulisemad tööd, millest paljudele viidatakse ka käesolevas artiklis.

Raamatus Jesus („Jeesus“, 1926) esitab Bultmann oma nägemuse Jeesuse õpetusest. Erinevalt liberaalse teoloogia esindajatest, kes püüdsid Jeesuse elu ajalooliselt võimalikult täpselt rekonstrueerida ja anda sellega kristlikule usule „teaduslikult kindlat alust“, rõhutab Bultmann, et tema arvates ei tea me Jeesuse elust ja isiksusest peaaegu sama hästi kui midagi, kuna vanimad kristlikud allikad ei huvitu sellest (6).

Kommentaaris Johannese evangeeliumile (Das Evangelium des Johannes, 1941) visandab Bultmann selle evangeeliumi teoloogilise eripära ja väidab, et evangeeliumil on palju kokkupuutepunkte mandalaste (7) kirjandusega. Kuigi Jh polemiseerib gnostiliste seisukohtadega (rõhutades näiteks Jh 1:14, et Sõna sai tõeliselt lihaks) (8) ja Ristija Johannese erilise positsiooniga, mida rõhutab mandalaste kirjandus (9), pärineb evangeelium Bultmanni arvates kelleltki endiselt Ristija Johannese jüngrilt. Neljanda evangeeliumi kuulutus sai Bultmanni järgi alguse Johannese ümber tekkinud religioosse rühmituse lõhenemise tulemusena. Üks osa Johannese jüngritest olevat löönud teistest lahku, väites, et mitte Ristija Johannes, vaid üks tema õpilastest, Jeesus, on tõeline Messias ning taoliste Johannese jüngrite hulka olevat kuulunud ka evangeeliumi autor. Ülejäänud Johannese jüngritest said aga mandalased (10).

Bultmann käsitleb Jh-d põhjalikult ka oma aastatel 1948–53 ilmunud teoses Theologie des Neuen Testaments („Uue Testamendi teoloogia“). See evangeelium on talle oluline, kuna ta näeb mitmes evangeeliumi seisukohas kinnitust oma seisukohadele (nagu seda on näiteks eshatoloogia mõistmine olevikulisena, vt alapeatükk XIV).

Jh kõrval on Bultmann pööranud palju tähelepanu ka Pauluse kirjadele, mille teoloogiat ta vaatleb põhjalikult nii eelpool nimetatud teoses kui ka oma viimaseks kirjutiseks jäänud 2Kr kommentaaris (Der zweite Brief an die Korinther, 1976). Pauluse teoloogia oli Bultmannile oluline, kuna ta nägi Pauluse kirjades kesksena mitut teemat, mis olid tähtsad ka tema teoloogias (käsitlus kogu inimeksistentsi valitsevast patust; ristiteoloogia; käsitlus ilmutusest ja lunastusest).

Ristiusu ja teiste usundite ning antiikkultuuri seoseid kristlusega vaatleb Bultmann teoses Das Urchristentum im Rahmen der antiken Religionen („Algkristlus antiikaegsete usundite raames“, 1949). Kuigi selles raamatus visandatud pilt algkristlusest on tugevalt sõltuv religiooniloolise koolkonna seisukohtadest, millest paljud on nüüdseks iganenud (nagu seda on religiooniloolise koolkonna käsitlus „müsteeriumiusunditest“ ja nende mõjust kristlusele; käsitlus eelkristlikust gnoosisest jms (11)), erineb Bultmanni arusaam kristlusest religiooniloolise koolkonna nägemusest ometi ühes olulises asjas. Erinevalt Gunkelist, kes oli jõudnud järelduseni, et ristiusk on sünkretistlik usund (12), leiab Bultmann, et ristiusus sai nähtavaks uus ja originaalne maailma- ja enesemõistmine (ein neues und originelles Welt- und Selbstverständnis), mis kasutas tollasest religioonimaailmast laenatud ideid, mõisteid ja religioosseid motiive üksnes tolle uue maailma- ja enesemõistmise väljendusvahenditena (13).

Bultmanni arvukad esseed, sealhulgas „demütologiseerimise“ teemat käsitlevad kirjutised, mis on ta kuulsaks teinud, on ilmunud peamiselt neljaköitelises kogumikus Glauben und Verstehen („Uskuda ja mõista“, 1954–65). Tema antiikaja religioonilugu ja eksegeetika üksikküsimusi käsitlevad esseed on ilmunud kogumikes Exegetica. Aufsätze zur Erforschung des Neuen Testaments („Eksegeetika. Artiklid Uue Testamendi uurimisest“, 1967) ja Geschichte und Eschatologie („Ajalugu ja eshatoloogia“, 1958). Bultmannilt on ilmunud ka kogumik jutlusi.

III Bultmanni tekstid eesti keeles

Eesti keeles on avaldatud Bultmanni tekstidest järmised: „Mis mõtet on kõnelda Jumalast?“ – Akadeemia 12/1996, 2510–21; „Jeesus Kristus ja mütoloogia“ – Akadeemia 10/2006, 2115–61; „Jumalaidee ja tänapäeva inimene“ – Akadeemia 6/2007, 1221–37; „Humanism ja kristlus“ – Akadeemia 3/2009, 482–97; „Demütologiseerimise probleemist“ – Vikerkaar 1–2/2008, 90–5; „Tõeline kuulutus ja sekulariseerunud kuulutus“ – Sulane 2009, 25–8; „Hermeneutika probleem“ – Sulane 2/2009, 28–31. Kõik tekstid peale esimese, mille on tõlkinud Toomas Paul, on tõlkinud käesoleva artikli autor. Parima eestikeelse käsitluse Bultmanni teoloogiast on kirjutanud Toomas Paul (vt „Rudolf Bultmann ja Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon“ – Toomas Paul, Kirik keset küla. Tartu, 2003, 334–71).

IV Teoloogia kui kõnelemine Jumalast

Bultmann ütleb, et „teoloogia objekt on Jumal“ ja et teoloogia on „kõnelemine Jumalast“ (14). Liberaalsele teoloogiale heidab ta ette, et see ei kõnele mitte Jumalast, vaid inimesest (15). Bultmanni jaoks on küsimus vaid selles, kuidas peaks Jumalast rääkima ehk teiste sõnadega, milline kõnelemine Jumalast on asjakohane.

Bultmann rõhutab, et kuigi Jumal on teoloogia objekt, ei ole Ta samal ajal ometi objekt selles mõttes, et teda saaks sarnaselt teistele objektidele vähem või rohkem tunnetada (16). Jumal on transtsendentne, s.t Ta ei ole kättesaadav inimtunnetusele ja asub väljaspool selle piire. Rõhutades Jumala transtsendentsi, asub Bultmann selgelt dialektilise teoloogia teel – erinevalt liberaalsest teoloogiast, mis rõhutas inimese loomulikku jumalatunnetust. Dialektiline teoloogia rõhutab Jumala jumalikkust, mis väljendub selles, et Jumal on oma loodust kvalitatiivselt erinev. See Jumala ja inimese kvalitatiivne erinevus on ka põhjuseks, miks Bultmann ei ole nõus käsitlema Jumalat olendina – isegi mitte ülima olendina, sest ka sellisena oleks Ta vaid üks antus (Gegebenheit) teiste seas (17). Just selliseks antuseks on Bultmanni meelest muudetud Jumal idealistlikust filosoofiast mõjutatud liberaalses teoloogias (18). Jumala isikulisuse kohta ütleb Bultmann, et seda mõistetakse vääriti, kui Jumalat kujutatakse ette metafüüsilise olendina. Kõne Jumala isikulisusest on Bultmanni arvates õigustatud vaid seetõttu, et Jumal kohtub meiega ja kohtumine on alati personaalne sündmus. Ka väide, et Jumal on Looja, ei tähenda, et Ta on prima causa, kõige oleva algpõhjus, vaid see on eksistentsiaalne väide: „Väide, et Jumal on Looja, ei saa olla teoreetiline väljendus Jumala kui creator mundi (maailma looja) kohta üldises mõttes. See väide saab olla ainult isiklik tunnistus, et ma mõistan ennast looduna, et ma olen oma eksistentsi tänuvõlgu Jumalale. Seda ei ole võimalik öelda neutraalse nendinguna, vaid üksnes tänuväljendusena või andumuses“ (19).

Nagu Karl Barth, nii rõhutab ka Bultmann, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid seal, kus Ta ennast ilmutab (20). Teoloogia on Bultmanni sõnul kõnelemine Jumalast vaid siis, kui ta kõneleb Jumala ilmutusest: „Väljaspool ilmutust ei ole Jumal iialgi kohaolev“ (21), kuid „ilmutuse sündmuses (in dem Ereignis der Offenbarung) on Jumal inimesele ligipääsetav“ (22). Bultmanni ilmutusekäsitlust vaadeldakse lähemalt alapeatükis IX; siinkohal olgu aga toodud veel mõned olulised momendid, mida Bultmann rõhutab Jumalast ja Tema ilmutusest kõnelemise puhul.

Bultmann ütleb, et Jumalast ei ole võimalik rääkida, kui me räägime „Jumala kohta“ (über Gott). Viimane eeldab asukohta väljaspool seda, „mille kohta“ (worüber) räägitakse. Asukohta väljaspool Jumalat ei ole ja seepärast ei saa ka rääkida Jumalast üldiste lausetega, mis on õiged, sõltumata kõneleja konkreetsest eksistentsiaalsest situatsioonist (23). Bultmanni meelest on kõnelemine Jumala ilmutusest sarnane rääkimisele armastusest või sõprusest. Ta küsib: Kas mina kui subjekt saan rääkida armastusest kui objektist? Kas ma saan seda objektiveerida? Kas ma saan muuta oma armastatu armastust käsitleva uurimuse objektiks? Ja ta vastab: kui ma seda teeksin, oleksin ma väljaspool armastust, sest armastus on vaid seal, kus armastatakse, kus ma „olen armastuses“, mitte seal, kus ma kõnelen „armastuse kohta“ (über die Liebe). Armastus ja sõprus ei ole „antused“ (Gegebenheiten), millest oleks võimalik rääkida end neist distantseerides (24). Ka Jumala ilmutusest saame rääkida vaid siis, kui meil on sellega isiklik eksistentsiaalne suhe, st mitteobjektiveerivalt.

Bultmann rõhutab, et Jumalast saab rääkida vaid nii, kui räägime samal ajal ka iseendast. See ei tähenda Jumala ja inimese panteistlikku samastamist, vaid nende käsitlemist eksistentsiaalses suhtes, väljaspool mida ei ole võimalik Jumalast rääkida. Bultmann ütleb, et Uus Testament ei räägi Jumalast kui sellisest (an sich), vaid sellest, milline on Jumala tähendus inimesele, tema vastutusele ja õndsusele. Samamoodi ei räägi Uus Testament maailmast ja inimesest, nii nagu nad on iseendas, vaid näeb maailma ja inimest suhtes Jumalaga. Seepärast ongi „iga lause Jumala kohta samal ajal lause inimese kohta ja vastupidi“ (25).

Küsimust asjakohasest kõnest Jumala kohta puudutame veel alapeatükis XII, mis käsitleb demütologiseerimist.

V Inimene

Rääkides inimesest, kasutab Bultmann meelsasti mõistet „eksistents“ (Existenz). Eksistents ei ole lihtsalt „olemasolemine“ (Vorhandensein), vaid inimesele spetsiifiliselt omane olemisvorm (Seinsform), ilma milleta inimene ei oleks inimene (26). „Eksistentsi“ mõiste võtab Bultmann üle Kierkegaard’ilt (27), kuid seda on tugevasti mõjutanud ka Martin Heideggeri filosoofia. Selles, et Bultmann kasutab oma teoloogias filosoofiast laenatud mõisteid, ei ole midagi erakordset – ka paljud varasemad teoloogid on kasutanud filosoofilisi mõisteid ja ideid ristiusu seletamiseks. Nii kasutas juba apostel Paulus stoikute mõisteid ja kontseptsioone, Aquino Thomas Aristotelese omi jne.

Tuleme aga tagasi „eksistentsi“ mõiste juurde, mis on Bultmanni teoloogias keskne. Eksistents ei ole Bultmanni käsitluses staatiline, vaid on dünaamiline „antus“, mis on seotud valimise ja otsustamisega. Inimene on võimalus – iseenda võimalus. Ta võib otsustada oma eksistentsi poolt või vastu. Tal on võimalus ikka ja jälle valida ennast kui oma võimalust (28). Eksistents on seega midagi, mida tuleb ikka ja jälle uuesti saavutada, ja seda saavutatakse isikliku vastutamise ja otsustamisega (29). Seega ei ole inimene juba ja alati tema ise, vaid ta saab selleks ikka ja uuesti elu konkreetsetes situatsioonides. Schmithals võtab Bultmanni eksistentsimõistmise kokku järgmiste sõnadega:

„Inimene ei ole tõeliselt inimene mitte selles, et tal on võimalused, vaid selles, et ta otsustustes võimaluste üle, mis tal on, otsustab enda üle. Seda mõtleb Bultmann, kui ta ütleb, et inimene on tema enda võimalus. Ka loomal on võimalused, aga tal ei ole võimalust valida ennast. /…/ Ta (inimene – J.L) on võimalus, see tähendab, et tema tõeline olemine seisab igal silmapilgul tema ees, ja ta ei tea täna, kui ta eksisteerib tõeliselt, kes ta homme tegelikult on, mida ta homme konkreetselt teeb. Selle üle saab ta otsustada alles homme ja tema otsustus, mis teostub lõplikult kõigis konkreetsetes otsustustes, käib selle kohta, et jääda avatuks tulevikule ja mitte otsustada midagi lõplikult peale ainsa, eksisteerimise, see tähendab tahta olla inimene, kes on tingimusteta avatuses selle suhtes, mida ta parajasti kohtab“ (30).

Bultmann teeb vahet kahel eksistentsi mõistel – „tõelisel eksistentsil“ (eigentliche Existenz) ja „ebatõelisel eksistentsil“ (uneigentliche Existenz). Esimene tähistab eksistentsi, mida määrab Jumala tõelisus, „eksistentsi usus“, teine aga eksistentsi, mida ei määra Jumal, „eksistentsi uskmatuses“. Inimene eksisteerib aga igal juhul – olgu usus, olgu uskmatuses, sest eksistents on tema olemus (Wesen).

Jeesuse kuulutus kutsub Bultmanni sõnul inimest otsustama Jumala ja Tema valitsuse poolt. Kuigi Uus Testament kirjeldab Jumala valitsuse saabumist kosmiliste katastroofidega saabuva, ajas ja ruumis aset leidva sündmusena, ei huvita Jeesust Bultmanni sõnul mitte selle tulemise viis, vaid see, et Jumala riigi tulek kutsub inimest üles otsustama. Ka Jeesuse kuulutus rõhutab inimese vajadust otsustada – otsustada kas tõelise eksistentsi poolt, mida määrab Jumal, või selle vastu, mis tähendab ebatõelise, Jumala poolt mittemääratud eksistentsi kasuks otsustamist (31). Jeesuse kuulutatud Jumala riik on seega identne esimese „eksisteerimise viisiga“ ja pildid, mida Jeesus selle tulekust rääkides kasutab, on vaid müütiline vorm selles väljendatud inimeksistentsi puudutava ja seega eksistentsiaalse sisu jaoks. Piibli keele kui müütilise keele probleemi vaadeldakse lähemalt alapeatükis XII.

VI Patt

Bultmann kasutab patust rääkides mõistet „ebatõeline eksistents“ (uneigentliche Existenz). Selle mõiste on ta laenanud Heideggerilt, kes näeb nagu Bultmanngi inimliku olemise (Dasein) „olemust“ eksistentsis: inimene seisab võimalustes nii, et viimselt on ta ise see, kes nendes võimalustes mängus on. Oma otsustuses valib inimene mitte selle või teise, vaid mida ta eales konkreetselt ka ei vali, valib ta iseenda kui oma võimaluse. Kui inimene on omaenda võimalus, siis võib ta enda võita, aga ka kaotada. Teiste sõnadega: ta võib eksisteerida tõelisel või ebatõelisel viisil. Tõeline eksistents on eksistents, milles inimene saavutab enda, hoiab ennast keset maailma igapäevasust avatuna tulevikule, kohtumistele, mis talle osaks saavad ja milles ta ennast ikka ja jälle tõeliselt saavutab. Tõelises eksistentsis hoiab ta kinni endast kui võimalusest ja on seega tema ise.

Heideggeri järgi on olemine (Dasein) aga faktiliselt juba endast ära langenud ja langenud „maailma“ kätte. Olemine loovutab ennast „maailmale“. Ta assimileerub sellega. Ta laseb ennast määratleda lobisemise, uudishimu ja kahemõttelisuse poolt. Ta „langeb saagiks“ igapäevasusele, avalikkuse diktatuurile, mis on siiski eikeegi (Niemand), nivelleerivale keskpärasusele (Durchschnittlichkeit), milles igaüks on teine (der Andere) ja keegi pole tema ise (selbst). See kõik toimub hirmu (Angst) mõjul, milles inimesele avaneb tema olemise tähendusetus ja maailma tühisus. Et inimene peab oma langemist tõeliseks eksistentsiks, on veendumus, mis ohustab olemist (Dasein) ennast ja võõrandab inimese endast.

Bultmann leiab, et midagi sarnast on kirjeldatud ka Uues Testamendis, ainult selleks kasutatakse seal teisi mõisteid. Kui Heidegger ütleb, et olemine (Dasein) on ära langenud endast kui tõelisest võimalusest olla tema ise (Selbstseinkönnen) ja langenud maailma kätte, siis ei anna ta olemisele veel negatiivset hinnangut, vaid iseloomustab üksnes inimliku eksistentsi põhistruktuuri. Tõsiasjast, et ta on langenud, järeldab Heidegger, et inimene võib langeda, et see on niisiis tema oma võimalus. Rohkem ei ütle Heiddeger midagi. Uus Testament läheb Heideggerist kaugemale – nimetades inimese ebatõelisust (Uneigentlichkeit) „patuks“, annab ta sellele negatiivse hinnangu.

Kuigi Uus Testament näeb inimest Jumala looduna, on inimesel seal eriline positsioon loodud olendite hulgas, ja nõnda seisab ta Jumala ja muu loodu vahel (32). Tal on side nii Looja kui ka looduga ja tal on võimalus otsustada, kas rajada oma elu Loojale, kes ei ole nähtav, käsutatav ega kontrollitav, või loodule, mis on nähtav, käsutatav, kuid kaduv. „Tõeline eksistents“ on Uue Testamendi järgi eksistents, milles otsustakse Jumala kasuks, ollakse radikaalselt avatud Tema pakutavale tulevikule ja võetakse kogu elu kui kingitust, mis tuleb Jumala käest. Inimene püüab rajada oma elu loodule, sest see on käsutatav ja kontrollitav, kuid sellega langeb ta ise loodu kontrolli alla, allutatakse kaduvusele ja ta minetab oma „tõelise olemise“ (33). See ongi see, mida Uus Testament nimetab patuks.

On tähelepanuväärne, et Bultmann räägib patust peaaegu alati ainsuses. Nii teeb seda ka apostel Paulus, kes kõneleb patust „müütiliselt“ – otsekui kosmilisest väest või olendist, kes valitseb inimeste üle ja maksab inimestele, oma orjadele, tasuks enda teenimise eest surmaga (34). Nagu Paul Tillichi jaoks ei ole pattulangus vaid kord ajaloos aset leidnud sündmus, millel on fataalsed tagajärjed alginimese järeltulijatele, vaid miski, mis toimub inimesega üha uuesti, nii mõistab seda ka Bultmann: inimese „langeb pattu“ alati, kui ta valib Looja asemel loodu, Jumala poolt pakutud tuleviku asemel, mis tundub ebakindel, enda rajatud tuleviku, mis arvestab vaid nähtava ja kasutatavaga (35). Nii mõistetud patu tagajärjeks on ka moraalselt väär käitumine, kuid Bultmann rõhutab, et patt pole eeskätt moraalne, vaid on eksistentsiaalne mõiste. Selline patumõiste on kooskõlas luterliku käsitlusega patu totaalsusest, sellest, et patt hõlmab inimest kui tervikut, mitte vaid mingit osa temast ja eristub selgelt liberaalse teoloogia patumõistest, mis näeb patus vaid moraalset puudulikkust.

VII Usk

Kui Bultmann tõlgendab uskmatust inimese ebatõelise eksistentsina, siis usus näeb ta inimese tõelist eksistentsi. Usu sünonüümiks on Bultmannil „enesemõistmine“ (Selbsverständnis) – usk on uus enesemõistmine, mille inimene saab Jumalalt. Seega vastanduvad Bultmanni teoloogias usk ja uskmatus kui kaks vastandlikku enesemõistmisviisi.

Usk on inimese avatus tulevikule, kuid mitte tulevikule, mille inimene peab ise endale rajama, vaid tulevikule, mille Jumal inimesele kingib. Uskumine eeldab otsustamist, sest usus loobub inimene oma senisest enesemõistmisest ja tema tahte senine suund pööratakse ringi: „Usk on inimese enda kindlusest loobumine ja valmisolek leida kindlust üksnes nähtamatus sealpoolsuses, Jumalas. See tähendab: usk on kindlus seal, kus ei ole näha mingit kindlust; ta on, nagu ütleb Martin Luther, valmisolek siseneda usaldavalt tuleviku pimedusse. Usk Jumalasse, kellel on võim aja ja igaviku üle ja kes mind kutsub ning on toiminud ja nüüd minuga toimib“ (36). Inimese tõeline, päris elu (ehk Bultmanni mõistet kasutades „eksistents“) on selline, mis „elab nähtamatust, mittekäsutatavast, mis loobub seega kogu enda loodud kindlusest (37). Bultmann iseloomustab usku ka piibelliku mõistega „kuulekus“ ja mõistab seda kui kuulekust Sõnale, mis kuulutab õndsussündmust (Heilsgeschehen).

Ortodoksse luterliku teoloogina rõhutab Bultmann, et inimene saab õndsaks ehk omandab oma tõelise eksistentsi üksnes usu läbi (sola fidei) ja et usk ei ole inimese saavutus, vaid Jumala kink. Usku võib küll mõista kui inimese vastust Jumala Sõnale, mis kuulutab õndsussündmust, ent samas teeb uskumise võimalikuks seesama õndsussündmus, mida käsitletakse pikemalt käesoleva artikli VIII alapeatükis. Kuulekuses Jumala Sõnale valib inimene enda Jumala kingitusena ja saavutab nõnda oma tõelise eksistentsi.

Üks silmatorkavamaid usu eripärasid on Bultmanni arvates see, et uskudes liigub inimene „juba nüüd“ (schon jetzt) ja „veel mitte“ (noch nicht) vahelises pingeväljas: juba nüüd mõjutab õndsussündmus inimese elu, kuid samal ajal mõjutavad inimest ka patt ja surm, nõrkus ja poolikus. Selles pingeväljas olekuga väljendab Bultmann sama paradoksi, mida Luther, kui ta ütleb, et kristlane on „üheaegselt õigeksmõistetud ja patune“.

Viimaks tuleb Bultmanni usukäsitluse puhul rõhutada veel ühte aspekti. Kui Bultmann mõistab usku „enesemõistmisena“, siis rõhutab ta sellega, et usk ei ole sacrificium intellectus, loobumine mõistuslikust mõtlemisest. Pigem on usk rajatud mõistmisele – inimese olemuse mõistmisele, olemise konkreetsete võimaluste mõistmisele, selle mõistmisele, mida tähendab rääkida Jumala õndsusteost: „Usk ei ole pime usk, mis aktsepteerib välise autoriteedi põhjal midagi mõistetamatut. Sest inimene võib mõista, mida ütleb ilmutuse Sõna, kuna see pakub talle „tema enesemõistmise mõlemaid võimalusi“ (38). Uskumise ja mõistmise lahutamatu seos väljendub ka Bultmanni neljaosalise esseedekogu Glauben und Verstehen („Uskuda ja mõista“) pealkirjas ja see on olnud üks tema teoloogilisi põhiveendumusi.

 

Märkused ja kommentaarid

(1) Otto Kaiseri suuline teade artikli autorile (17.01.2012 Marburgis).

(2) „Liberaalse teoloogia“ all ei mõtle käesoleva artikli autor mitte sellist lähenemist Piiblile ja ristiusule, mis tunnistab, et neid tuleb mõista ajalooliselt, s.t seletada lähtudes nende tekkeaja sotsiokultuurilisest kontekstist, sest vastasel korral peaks peaaegu kogu tänapäevast akadeemilist teoloogiat nimetama „liberaalseks“, nagu seda teevad kristlikud fundamentalistid. Mõistet „liberaalne teoloogia“ kasutatakse siin vaid teoloogiaajaloolises tähenduses, s.t üldnimetusena evangeelse teoloogia teatud suundumustele 19. saj-l ja 20. saj I poolel. Neid suundumusi iseloomustab soov rajada ristiusku teaduslikele alustele, nõue, et usk tuleb vabastada dogmadest ja traditsioonist, ning ristiusu õpetuse taandamine kõlblusele, millele vastavalt nähti ka Jeesuses vaid moraalset õpetajat ja eeskuju.

(3) „Dialektiline teoloogia“ on üldnimetus suundumustele evangeelses teoloogias, mis tekkisid pärast I maailmasõda vastureaktsioonina liberaalsele teoloogiale. Dialektiline teoloogia rõhutab teoloogia Jumala- ja Kristuse-kesksust, reformatoorset õigeksmõistuõpetust (inimene mõistetakse õigeks üksnes Jumala armust usu läbi Kristusesse) ning käsitleb Jumala ja inimese suhet dialektilisena (inimene on üheaegselt õigeksmõistetu ja patune jne).

(4) Vt Walter Schimthals, Die Theologie Rudolf Bultmanns. Eine Einführung. Tübingen, 1967, 7.

(5) Vt Henning Graf Reventlow, Epochen der Bibelauslegung. Band IV: Von der Aufklärung bis zum 20. Jahrhundert. München, 2001, 380jj. Dialektilise teoloogia esindajana vaatleb Bultmanni ka Jürgen Moltmann, vt Anfänge der dialektischen Theologie. Teil II: Rudolf Bultmann – Fredrich Gogarten – Eduard Thurneysen. München, 1963.

(6) Bultmann, Jesus. Tübingen, 1926, 11.

(7) Mandalased on ainus tänaseni püsinud antiikaegne gnostiline rühmitus, elavad Iraagis ja Iraanis ning emigrantidena ka Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias.

(8) Paljud teisedki uurijad on näinud selles poleemikat gnostilise kristoloogiaga, mis väidab, et Jeesuses sai Jumal inimeseks vaid näiliselt, kuna Jeesusel oli vaid näiliselt materiaalne keha, või et vaimolend Kristus viibis vaid ajutiselt „Jeesuse peal“ ja tegutses tema kaudu. Gnostilise kristoloogia kohta vt Kurt Rudolph, Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätaniken Religion. Göttingen, 2005, 163jj. Bultmanni käsitluse kohta Johannese evangeeliumi ja gnoosise seostest vt J. Lahe, „Gnoosis Uues Testamendis kui probleem Uue Testamendi teaduse ajaloos“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2007, 33jj.

(9) Teda peetakse seal jumaliku maailma saadikuks, mandalaste prohvetiks ja eeskujulikuks mandalaseks.

(10) Seda seisukohta põhjendab Bultmann oma artiklis „Die Bedeutung der neuerschlossenen mandäischen und manichäischen Quellen für das Verständnis des Johannesevangeliums“ – R. Bultmann, Exegetica, Tübingen, 1967, 55–104. Tema hüpotees, mis lähtub seisukohast, et mandalaste rühmitus on kasvanud välja Ristija Johannese jüngrite ringist (see seisukoht tekkis seetõttu, et Johannes mängib mandalaste kirjanduses suurt rolli ning et ristimine on mandalaste usundis oluline rituaal), on rajatud mitmele väga küsitavale eeldusele. Esmalt on küsitav, kas mandalasi saab ikka pidada Ristija Johannese jüngriteks. Ise nad endid nendeks ei pea ja nad ei pea Johannest ka oma usundi rajajaks ega Messiaks, vaid üksnes õpetajaks, prohvetiks või preestriks. Juba kirikuloolane Hans Lietzmann oletas, et Ristija Johannese kuju mandalaste kirjanduses on sekundaarse päritoluga. Johannese kuju puudub mandalaste maagilistes ja liturgilistes tekstides (s.t mandalaste kirjanduse vanimates kihistustes) ning on võimalik, et Johannes on sattunud mandalaste kirjandusse üksnes talle traditsiooni poolt omistatava ristimise pärast. Igal juhul on kindel, et Johannese osa manda usundis on palju väiksem sellest, nagu seda on sageli tahetud näha. Mis puutub aga mandalaste ja Johannese ristimise seosesse, siis võib Johannese liikumist ühendada mandalastega ainult niipalju, et nii mandalaste ristimine kui ka Johannese ristimine võivad pärineda ühest allikast – juudi ristimisliikumisest. Välistatud on aga võimalus, et mandalased on saanud oma ristimise Johanneselt. See on välistatud nii vormi (korduv ristimine mandalaste usundis) kui ka sisu poolest (mandalaste ristimine pole ühenduses pattude kahetsemisega ega ole initsiatsioon, vaid peab ühendama jumalikku inimhinge salapärasel viisil taevase valgusemaailmaga, kust hing on pärit).

(11) Vt selle kohta Lahe, „Paradigmamuutusest Rooma keisririigi religiooniloo uurimises 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses“ – Tuna 3/2011, 7–16. Eelkristliku gnoosise hüpoteesi kohta UT teaduses vt Lahe, „Gnoosise päritolu“ – Acta Historica Tallinnensia, 9/2005, 136–64.

(12) Gunkel ütleb: „Kristlus on sünkretistlik usund. Tugevad idamaised ja hellenistlikud religioossed motiivid, mis olid tulnud võõrsilt, on temas säilinud ja teenivad kirgastumist“ (H. Gunkel, Zum religionsgeschichtlichen Verständnis des Neuen Testaments, Göttingen, 1903, 95).

(13) Bultmann, Das Urchristentum im Rahmen der antiken Religionen. Zürich, 1949, 200–33.

(14) Bultmann, „Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. I. Tübingen, 1954, 2; „Welchen Sinn hat es, von Gott zu reden?“ – samas, 26jj.

(15) Bultmann, „Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung“, 2.

(16) Samas, 18.

(17) Bultmann, Theologie des Neuen Testaments, 229.

(18) Bultmann, „Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung“, 18jj.

(19) Bultmann, „Jesus Christus und die Mythologie“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. IV. Tübingen, 1965, 81.

(20) Bultmann, „Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung“, 18.

(21) Bultmann, „Die Eschatologie des Johannes-Evangeliums“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. I, 142.

(22) Bultmann, „Die Christologie des Neuen Testaments“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. I, 265.

(23) Bultmann, „Die liberale Theologie und die jüngste theologische Bewegung“, 26.

(24) Samas, 27.

(25) Bultmann, Theologie des Neuen Testaments, 191.

(26) Bultmann, „Wissenschaft und Existenz“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. III. Tübingen, 1960, 107.

(27) Schimthals, Die Theologie Rudolf Bultmanns, 52.

(28) Bultmann, „Wissenschaft und Existenz“, 107.

(29) Bultmann, „Das Verständnis von Welt und Mensch im Neuen Testament und im Griechentum“ – Bultmann, Glauben und Verstehen, Bd. II. Tübingen, 1952, 69.

(30) Schmithals, Die Theologie Rudolf Bultmanns, 57.

(31) Bultmann, Jesus, 32, 39.

(32) Bultmann, Theologie des Neuen Testaments, 229.

(33) Vt samas, 233. Bultmanni meelest illustreerib seda hästi inimese ja tehnika suhe: inimene püüab tehnika abil maailma oma kontrolli alla saada, kuid muutub ise tehnikast sõltuvaks (Bultmann, Jesus Christus und Mythologie, 43).

(34) Bultmann, Theologie des Neuen Testaments, 246–54.

(35) Samas, 251. Vrd Paul Tillich, „Inimene kristluses ja marksismis“ (tõlkinud Elmar Salumaa) – Akadeemia 8/1991, 1616.

(36) Bultmann, Jesus Christus und Mythologie, 44.

(37) Bultmann, Kerygma und Mythos I. Hamburg-Volksdorf, 1954, 29.

(38) Bultmann, Karl Jaspers, Die Frage der Entmythologiserung, München, 1954, 71.

 

(Jätkub järgmises numbris.)

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi usundiloo õppejõud,  EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English