Arvamused

Patriarh ja kassid

Viimasel ajal on meedias palju kära seoses noortest naistest koosneva Vene punk-rokk ansambliga Pussy Riot. Nimelt astus ansambel 21. veebruaril üles Lunastaja Kristuse katedraalis Moskvas. See toimus väljaspool jumalateenistust enam-vähem tühjas kirikus. Vene meedias ja rahva hulgas on hakatud nende etteastet nimetama „punk-palvuseks“. Väga kiiresti muutus sündmus ka Youtube’is nähtavaks. Tagajärjeks oli see, et üsna varsti arreteeris KGB/FSB peamised tegijad, kes nüüd juba üsna kaua on viibinud eeluurimisvangistuses ja keda süüdimõistmise korral ähvardab kuni seitsmeaastane vanglakaristus. Samuti on Vene Ortodoksse Kiriku maapealne juht patriarh Kirill ning mõned teised kiriku tegelased astunud ansambli ja selle liikmete vastu üles üsna tõsiste süüdistustega jumalateotuses ja pühaduserüvetamises. Teiselt poolt on aga ansambel ja ta liikmed leidnud suurt toetust ja ka poolehoidu laia avalikkuse poolt nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

Kuidas peaks üks kristlane nüüd seda kõike hindama? Vanasti oleks see lihtne olnud: kiriku juhid ütlesid, kuidas asjad olid. Nüüd õnneks see enam ei toimi. Eriti just tänu internetile on pea kõigil võimalik minna allikateni või vähemalt nende lähedale, ise vaadata-kuulata-lugeda ja omi järeldusi teha. Kui EELK peapiiskop Põder oma asjakohase avalduse tegi, tekkis mul huvi ning hakkasin asja uurima. Kuna mul on kombeks ka Vene meediat silmanurgast jälgida, siis peagi leidsin suure hulga huvitavat materjali ning selle põhjal püüangi nüüd lugejaile tutvustada oma arusaamu asjast. Ma ei ole jurist ja seepärast ei üritagi sündmuste juriidilisi külgi analüüsida. Kuna olen aga teoloog, siis püüan eelkõige tähelepanu pöörata usulistele aspektidele.

Kõigepealt tuleks rõhutada seda, et tegemist on vähemalt kahe üsna selgelt eristatava, kuigi seotud asjaga. Esimeseks sündmuseks on 21. veebruaril Lunastaja katedraalis toimunu ning teiseks on Vene võimude reaktsioon esimesele. Alguses vaatlen teist sündmust – võimude reaktsiooni – ja siis käsitlen lähemalt esimest sündmust. Lõpuks püüan järeldada, mida see kõik tähendab.

See, et KGB/FSB väga kiirelt ja jõuliselt tegutses, on omal kombel eelmärgiks järgnevale. Naisi tuli vangistama suur hulk hambuni relvastatud KGB/FSB ohvitsere. Meenutada võiks siinjuures, et mõningaid ilmselt poliitilise tagapõhjaga mõrvu on Vene võimud juba aastaid uurinud ilma erilist edu saavutamata. Järgmisena tasuks mõelda naiste kinnipidamisele eeluurimisvanglas. Meenutan, et just viimasel ajal on Venemaal skandaalselt päevavalgele tulnud terve rida piinamisi, peksmisi, vägistamisi ja mõrvu eeluurimisvanglates, millest kurikuulsaim on advokaat Sergei Magnitski juhtum. Peamine aga, mis maailma hämmastab, on naisi ähvardav hiiglaslik karistus. Isegi kirikus toimunud etteastet kõige kriitilisemalt või vaenulikumalt hinnates on selline karistus ülimalt ebaproportsionaalne. Küllap paljud vanema põlve inimesed mäletavad veel, mida seitse aastat Vene laagris tähendab. Olukord sealsetes kinnipidamiskohtades pole kindlasti paranenud, pigem halvenenud. Kangesti kipub meelde see, et sügaval nõukogude ajal võisid sini-must-valgeid lippe ülesriputanud koolipoisid oma teo eest ka seitse aastat saada. Kui praegune ähvardus pole stalinistlik, siis mis üldse stalinistlik on? See ebainimlik eeluurimisvanglas hoidmine ning stalinlike mõõtmetega ähvardav karistus ongi peamiseks motiiviks ülemaailmsetele protestidele.

Vaatleme nüüd Lunastaja Kristuse katedraalis toimunud sündmust ennast. Youtube’is võib igaüks seda näha. Tõsi on, et filmiklipp tervikuna on konstruktsioon. Esiteks ei ole heli kindlasti sama, mis oli kirikus. Laulu esitus eeldab salvestamist teistsugustes tingimustes. Teiseks on filmiklipis näha saateansambli esinemist. Kuigi ka viimane on kirikus, ei leidnud see tegelikult aset mitte Lunastaja Kristuse katedraalis neidude etteaste ajal 21. veebruaril. Saateansamblit on filmitud teisel ajal ja ilmselt ühes teises kirikus. Küll on ilmselt aga autentsed kaadrid sellest, kuidas ansambli liikmed Lunastaja Kristuse katedraalis palvust peavad ning kuidas turvatöötajad neid püüavad takistada ja kuidas nad turvatöötajatele sugugi vastupanu ei avalda.

Me ei tea täpselt, kui suure ja millise osa Youtube’i filmis ette kantud laulust said ansambli liikmed katedraalis ära laulda. Internetist võib leida kogu laulu teksti[1] ning allpool vaatlen seda lähemalt. Kogu katedraalis toimunud sündmust on nimetatud jumalateotuseks ja pühaduserüvetuseks. Püüan uurida, milles pühaduserüvetus seisneb. Selleks vaatlen alguses laulu ja seejärel ansambli liikmete kehalisi liikumisi ja liigutusi katedraalis.

Oma žanrilt on tegemist palvelauluga. Ning kindlasti tuletab muusikaline osa osaliselt meelde ida-ortodoksse kiriku liturgiat. Võib väita, et instrumentide kasutamine on ida-ortodoksses kirikus keelatud ja juba selle poolest on tegu solvav. Jah, aga eespool nägime, et Youtube’i klipis silma hakkav instrumentide osalemine on salvestatud kusagil mujal ning Lunastaja Kristuse katedraalis instrumente ei kasutatud.

Sisuliselt on palvelaul pöördumine Jumalaema poole. Selles osas on ta täiesti vastavuses ida-ortodoksse kiriku traditsiooniga. Siin palutakse, et Jumalaema ajaks Putini minema. Seoses sellega tehakse etteheiteid endisele KGB juhile. Venemaa asjadega vähegi kursis olevale inimesele ei ole siin midagi uut. Ning palve kaitsta geisid Siberisse saatmise eest peaks olema üldinimlikult mõistetav, sõltumata suhtumisest nimetatud seksuaalsesse orientatsiooni.

Üks koht palvelaulus, mis võiks mõnedele pahanduseks olla, on palvetajate soov, et Jumalaema oleks feminist. Feminism on üsna levinud ja oma loomult vägagi lai teoloogiline liikumine. Siia kuulub mitmeid erinevaid teoloogilisi arusaamu ning paljud eriseisukohad pole alati omavahel ühildatavad. Antud artiklis ei hakka ma käsitlema feministlike teoloogiate erinevaid külgi ja neile hinnanguid andma, küll aga tahan rõhutada, et nii Jumalaema kui ka protestantidele olulisema Jeesuse kujutamisel on pea alati järgitud oma ajastu ja oma keskkonna arusaamu. Nii on sakslaste jaoks olnud nad kuidagi sakslase-võitu, juutide jaoks pigem juudilikud, tööliste jaoks on nad proletaarlaslikud, dalitite jaoks on nad dalitid, orjade jaoks orjad. On ka loomulik, et nii Jumalaema kui Jeesust saame mõista eelkõige omaenda arusaamadest lähtuvalt. Kuigi ma ise ei mõistaks Jumalaema feministina, on tema mõistmine sellisena ometi täiesti arusaadav ja ma ei näe ka selles jumalateotust ega katedraali rüvetamist.

Et laulus palvetatakse poliitik Putini äraajamise eest, on nähtud poliitika ja religiooni segiajamist. Neid võiks aga hoopis patriarh Kirilli truudeks õpilasteks pidada, kes ju avalikult astus korduvalt välja alampolkovnik Putini võidu eest presidendivalimistel ning hurjutas protestidemonstratsioonidele minejaid – teisisõnu –, kes tõi poliitika katedraali. Tõsi, mitte küll esimesena ajaloos.

Palvelaul on kriitiline ka patriarhi suhtes, keda süüdistatakse Jumala asemel Putinisse uskumises. Võib-olla saame rääkida kunstipärasest liialdusest. Aga see pole ka nõnda oluline, sest ida-ortodoksses traditsioonis ei ole patriarh eksimatu ning kirikulugu tunneb mitmeid kirikujuhte nii Moskvas kui mujal, kes on pigem riigivõime kui Jumalat usaldanud. Või mõelgem sellele, kuidas Vana Testamendi prohvetid tegid mitmele Taaveti soost kuningale etteheiteid maiste võimude eelistamises Jumalale. Seega ei saa patriarhi kritiseerimises näha ei jumalaeotust ega pühakoja rüvetamist. Palvelaulus on veel mitmeid teisigi huvitavaid momente, aga teoloogina ei näe ma kusagil mingit pühaduserüvetamist.

Mõne meelest on juba esinejate kehaliigutused pühadustrüvetavad. Nii on siin nähtud kankaanilikke jalatõstmisi. Minu jaoks meenutavad need mu lapsepõlve populaarset jenkat. Küllap on siin erinevus vaatajate silmades. Kui keegi teeb kirikus väljaspool jumalateenistust jenka-samme, kas siis on kirik rüvetatud? Olen oma elus nii mõndagi meie luterlikku kirikuõpetajat näinud kirikus rõõmust hüppamas. Tegelikult võiksid nad seda sagedaminigi teha. See tuleks kasuks kogudusele ja neile endilegi.

Jah, ansambli Pussy Riot punk-palvus Lunastaja kirikus oli kindlasti kummastav, aga kusagilt ei ilmne jumalateotust ega pühaduserüvetust. Võib muidugi väita, et see on kõigest siinkirjutaja privaatne arvamus. Ent päris nii see pole. Tuhanded Vene Ortodoksse Kiriku liikmed on saatnud riigivõimule palvekirju jätta neiud rahule. Nii mõnedki Vene ortodokssed teoloogid on ansamblit õigustanud. Üks tuntumaid nende seas on Moskva Vaimuliku akadeemia professor ja Moskva Riikliku Ülikooli korraline õppejõud, protodiakon Andrei Kurajev, kes pealegi on Vene koolidele kohustusliku õpiku „Ortodoksse kultuuri alused“ autor. Ning lõpuks näib, et Vene kirik ise ka ei võta seda juttu Lunastaja katedraali rüvetamisest eriti tõsiselt. Nimelt ei pühitsetud Vene ajakirjanduse andmetel „rüvetatud“ katedraali sugugi uuesti. Jumalateenistused jätkuvad, ilma et midagi oleks ette võetud.

Kuigi see etteaste katedraalis oli ebaharilik, veider ja üsna provokatiivne sündmus, pole siin teoloogilises mõttes seega ometi tegu pühaduserüvetusega. Mida siis ikkagi see sündmus – too ansambli etteaste – endast kujutas? Mis on ta tähendus? Ajakirjanduses on keegi seoses punk-palvega kasutanud mõistet „märgiline sündmus“. Kindlasti on too punk-palvus just märgiline. Märkidel an sich, iseenesest, tähendust pole. Tähenduse annavad neile inimesed – sotsiaalsed ja ajaloolised olendid. Mis tähendus on siis tollele etteastele antud? Selle selgitamiseks kasutan väikest dokumentide kogumikku, mida võib igaüks interneti vahendusel lugeda.[2] Esitan olulisemad arvamuseavaldused kronoloogilises järjekorras.

23. märtsil või varem teeb ansambel avalduse, kus selgesõnaliselt väidetakse, et etteaste oli poliitiline üritus, mis toimus KGB-mees Putini ja tema kirikuvürstidest toetajate vastu.

24. märtsil peab Vene Ortodoksse Kiriku patriarh Kirill kõne, milles ta teravalt kritiseerib ansambli etteastet katedraalis. Ta räägib katedraali rüvetamisest ning nimetab seda saatana poolt esilekutsutuks. Kõne teksti saab mõista nõnda, et teo on sooritanud inimesed, kes ei usu mitte palvetesse, vaid meediasse, internetti, raha ja relvade jõusse.

26. märtsil teeb ansambel avalduse vastuseks patriarhi kõnele. Ei räägita enam etteaste poliitilisest eesmärgist, vaid selle usulisest tähendusest. Teoloogilises mõttes on avaldus koostatud mitte vähema professionaalsusega kui patriarhi kõne. Siin väidetakse, et hoopis Putini tihe seotus kirikuga rüvetab viimast.[3] Samuti väidab ansambel, et nemad usuvad palve jõusse. Raha ja relvade jõusse näivad uskuvat just nende oponendid.[4] Too dokumentide kogumik internetis sisaldab veel mõningaid vangistatud ansambliliikmete kirju vanglast. Eriti märkimisväärne on Nadežda Tolokonnikova kiri 29. märtsist. See on huvitav ja sügav usuline dokument, mis paneb ansambli ja selle mõttekaaslaste tegevuse kristliku raamistikku; kiri tasuks kindlasti avaldada ka eesti keeles. 21. veebruaril toimunud sündmus katedraalis omandab siin usulise tähenduse. Pärast kirja lugemist on pea võimatu sündmuse usulisest tähendusest mööda vaadata.

Nõnda siis, katedraalis toimunud sündmuse tähendus on lühikese aja jooksul teinud läbi muudatuse, õigemini on saanud lisaks poliitilisele tähendusele ka usulise tähenduse. Ning need kaks tähendust pole sugugi vastuolus. Usuline tähendus haarab enesesse ka poliitilise tähenduse ning põhjendab seda. Nimelt patriarhi kõne ansambli Pussy Riot vastu oli see, mis vallandas arengud ja uue tähenduse andmise. Midagi sarnast juhtus ka Eestis: Riigikogu liikmete ja presidendi jaoks oli see etteaste eelkõige poliitiliseks aktsiooniks. Ning alles EELK peapiiskopi avalduse tagajärjel hakkas ilmnema selle sündmuse teoloogiline mõõde.

Ristiusu ajaloos on ennegi juhtunud, et poliitilise eesmärgiga plaanitud sündmus saab ootamatult usulise tähenduse. Eks kavatsenud ju süneedriongi poliitilistel eesmärkidel ühe mehe risti lüüa. Sellest ristilöömisest sai aga usuline sündmus, mis tänapäevalgi veel inimeste meeli ülendab ja neid uueks loob, süneedrionidele aga pühadustteotav näib.



[3] Nii nagu ka paljude eestlaste meelest on paljude venelaste arvates KGB, milles Putin on etendanud juhtivat rolli, saatanlik asutus.

[4] Avalduses juhitakse tähelepanu sellele, et ansambli naistest liikmete vahistamise viis läbi suur relvastatud grupp turskeid KGB/FSB agente – sõjasulaseid. Juhin lugejate tähelepanu veel sellele, et just praegu on patriarh Vene ajakirjanduse andmeil seotud tema väga kallist luksuskorterit puudutava kohtuprotsessiga. Ning lõpuks mõjub lausa iroonilise kommentaarina äsja ka BBC-sse jõudnud lugu patriarhi ülikalli käekella retušeerimisest patriarhaadi väljaandes, kusjuures kella kujutis peegelpinnal unustati retušeerida.

 

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.

Print Friendly
English