Esiletõstetud lood

Miks karta seda, kes annab andeks ja halastab? (Mi 7:14-20)

“Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil! Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid. Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks. Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind. Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.” (Mi 7:14-20)

Prohvet Miika poolt siinkohal kirja pandu võib tekitada omajagu hämmeldust. Kui kasutada igapäevaelus inimlikku loogikat, siis võib küll südames mõista, kuid tänapäeva inimeste jaoks lausetesse vormida on veidi raske: miks karta seda, kes annab andeks ja halastab? Suur osa inimühiskonnast elab endiselt n-ö hundiseaduste järgi. Muidugi pole „kel-jõud-sel-õigus“ meelelaadiga inimeste hulka keegi täpselt kokku arvanud ja ehk nende protsent polegi nii suur, kuid kahju, mida seeläbi ülejäänud inimkonnale põhjustatakse, on märkimisväärne. Maapealsesse kohtusse jõuab sellest väike hulk.

Nõnda siis tundub ajuti, nagu olekski halastus ja andeksand üksnes nõrkadele omane. Arvatakse usugi kohta, et see on nõrkadele, eriti kristlik usk. Looduslik valik ja vulgaardarvinism köidavad inimest seni, kuni ta on piisavalt tugev, et n-ö edukate hulgas läbi lüüa. Seni, kuni arvamus, et füüsiliselt nõrgem on vähemväärtuslik, ei puuduta teda ennast, veidi empaatilisema inimese puhul ka tema lähedasi.

Jumal lõi inimese oma näo järgi (ja naljahambad ütlevad, et inimene on selle Talle kuhjaga tagasi teinud). Ehkki Jumala kujutis inimeses on pattulangemise tõttu riknenud ja udune, võib inimene Pühakirja toel peeglisse vaadates siiski aimu saada oma ühistest joontest Jumalaga. Vaadakem siis mõningaid neist.

Kes vähegi on eesti oma muinas- ja muid jutte lugenud, see on kohanud pöördumist “aus härra” ja “armuline proua” – või vastupidi. Taluinimest peeti millegipärast autuks. Niisuguse suhtumise lähemaid juuri võiks otsida vanast rüütlikultuurist.

Loomulikult võiks tagasi minna ka loomise varasemas järgus oleva ürgkarjani, sest kahtlemata olid need omadused, millest nüüd juttu teen, instinkti tasemel olemas juba siis, ent taoliste asjade üle mõtlema ja neid arusaamadeks vormima hakkasid inimesed hiljem.

Niisiis – autu talumees ja õilis rüütel. Õilsus väljendus kõige muu hulgas ka näiteks selles, et rüütel kannupoisiga ei võidelnud, sest see alandanuks teda. Miks? Sest kannupoisil oli vähem oskusi ja võib-olla ka kehvem relvastus. Maailma ajaloos on olnud aegu, mil tugevad on mõistnud omakohut – kaitsnud nõrgemat ja mänginud ausat mängu. Sellest jutustavad näiteks kuningas Arturi müüdid. Talupoja elu oli niigi raske, ta oli nõrk ja vaene, ja kui ta tugevamaga vastamisi sattudes veidi ebaausaid võtteid tarvitas, siis ei peetud seda nii taunimisväärseks üleastumiseks (vrd loom on loom) nagu rüütli puhul, ehkki karistused võisid olla (ilusasti öeldes) ebaproportsionaalsed, kui halastus meelest läks. Aga üldiselt olid viisakus, ausus, õiglus ja halastus tugevate privileegid. Ehkki inimlik meel ei võimaldanud neid väärtusi lõpuni mõista – millest siis muidu talupoegade alamaks arvamine –, aktsepteeriti neid ometi.

Muidugi tuleb möönda, et kõne all oleva ajastu inimesed olid kristlasteks kasvatatud. Nii heasti-kurjasti, kui see kasvatus kellegi puhul mõjule pääses, kuid Jeesuse õpetus ülemaksolemisest avaldas kindlasti oma mõju. “Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle… Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid … nii, nagu Inimese Poeg … et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest.” (Mt 20:25 jj)

Maine inimene ei saa soterioloogilises mõttes lunastaja olla, ent ülemana vastutab ta teiste heakäekäigu eest. Kui Paulus kirjutab Rooma kogudusele (13:1jj), et valitsemas olevaile võimudele tuleb alistuda, siis ta ka kirjeldab seda võimu: “Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. … Ta ei kanna mõõka asjata, ta on Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. (Seepärast te maksate ka makse!)”

Kui paganad lähenevad vabisedes Jumalale, siis just seepärast, et andestus ja halastus on Jumala vägevuse mõõdupuu. Eksivad need, kes arvavad, et teise põse ette pööramine või märterlus väljendavad nõrkust. Selle tegelik sõnum on võrreldav vastasmängijale edumaa andmisega: sa astud vastu kellelegi, keda sa jõuga ei kõiguta. Siit paistab õieti välja Jumala suurus. Tõesti, kes oleks keelanud Jeesust ristilt maha astumast ja/või endale taevaseid väehulki appi kutsumast? Ometi Ta ei teinud seda, sest Tal oli tahe inimkond lunastada. Hoolimata kõigest. Meie, kes me praegusel rahuajal elame, kohkume mõnikord ega saa und, kui kuuleme uudiseid kõigest sellest, mida inimesed üksteise kallal korda saadavad. Jumal näeb ja kuuleb seda kogu aeg. Ma ei taha mõelda, mida Tema isasüda tunneb, aga Ta on inimesele vaba tahte andnud ega võta oma andi tagasi, hoolimata sellest, kuidas inimesed mõnda osa oma jumalanäolisusest kasutavad. Kui minu käest ühel või teisel puhul küsitakse, miks Jumal “kõike seda” lubab, siis ma küsin vastu: mida sa teed, kui su lapsed õues kaklevad? Aga kui sa avastad, et su laps on kuriteo toime pannud? Ja mida sa teed, kui su teismeline viskab pea kuklasse ja teatab, et ta ei taha enam su laps olla (otsustab elada omapäi metsas keset viljakat maad, nagu Miika ütleb)? Hea küll, meil on seadused ja politsei, kelle vastutuseks on antud ebameeldivustega tegelemine. Aga mida sinu süda teeb?

Kas naine unustab oma lapsukese
ega halasta oma ihuvilja peale?
Ja kui nad ka unustaksid,
ei unusta mina sind mitte. (Jes 49:15)

Iga inimene on Jumalale kallis, ka siis, kui ta on sõnakuulmatu või oma Isa hoopis maha salgab. Jumal võttis Jeesuses Kristuses enda kanda vastutuse oma laste lolluste eest. Ta on ustav ja peab oma tõotusi.

 

Merike Kütt (1968) on EELK õpetaja, Eesti Kaitsejõudude Põhja kaitseringkonna kaplan, kapten.

Print Friendly, PDF & Email
English