Esiletõstetud lood

Jumala saladus (1Kr 2:7–10)

Vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1Kr 2:7–10)

Suur Reede ja Kristuse Ülestõusmine on meile kõnelnud millestki ennekuulmatust. Jumal, kes on teispool kogu mõistmist ja inimlikku taipu, kelle juures tuhat aastat on kui üks päev, kel pole algust ega otsa, on Jeesuse Kristuse isikus tulnud meie juurde, et aidata meil tulla taas tema juurde. Jumal on saanud inimeseks, et inimesed võiksid saada jumalikustatud, nagu ütles kord kirikuisa Athanasios. Kristlikus kontekstis oleme ehk juba niivõrd harjunud kuulma Jumala inimesekssaamisest, et ei pane selle sõnumi suurust enam alati tähelegi. Kord moslemitega Jumala lihakssaamisest kõneldes tabas see arusaam mind eriti selgelt. Nende jaoks oli see sama suur skandaal, skandalon, nagu omal ajal antiiksetele kreeklastelegi. Kuidas saab kõikvõimas Jumal laskuda nõnda madalale, et tuleb inimesena inimeste juurde, end pealekauba mitte vägevuse ja võimuga ilmutades, vaid hoopis alandudes?

Kuid peatugem ja mõelgem hetkeks, milline oleks Jumal, kes on end jõuga kehtestanud, kes on enda eitamise muutnud võimatuks. Kas nii ei käitu mitte despoodid? Kas just soov jätta inimestele uskumise või mitteuskumise ruumi pole viimselt ka põhjus, miks Jumal ei ole mõõdetav ja loodusseaduste abil tõestatav? Milline oleks õigupoolest see Jumal, kelle olemasolu saaks valemite abil tõestada? Või teisiti – kas need, kes sellist „tõestatavat“ Jumalat ihkavad, ikkagi teavad, mida nad sellega tahavad? Milline on viimselt arusaam Jumalast ehk õigemini tema puudumisest neil, kes kõnelevad ristiusust kui vagast muinasjutust ning lisavad viitega „tõendite“ puudumisele nõudlikult küsimuse: „Näidake siis ette, kus ta on, see teie Jumal?“ Viimasele küsimusele vastates võiks parafraseerida vana legendilaadset lugu ühest kuulsast Eesti teoloogist: kuulan ja imestan neid jumalavastaseid, sest mitte ei saa aru, millise jumala vastu nad võitlevad. Minu Jumal ei istu pilvepiiril ega ole tal pikka halli habet; minu Jumal on ristilöödud ja surnuist üles tõusnud Kristuses ilmsiks saanud. See on Jumal, kes on inimesi nõnda armastanud, et on nende pärast seisnud silmitsi suurima kurjusega, ka nendesamade inimeste kurjusega, selle ometi igavesest ajast igavesti ära võites. See on Jumal, kes ei tasu kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid näitab meile kätte tee tõelise elu juurde; tee, mida saadavad halastus ja arm, eksimuste tunnistamine ja andeksand ning Jumala poolt ikka ja jälle kingitud võimalus uueks alguseks.

Nagu Eelija kohtas kord Jumalat mitte võimsas tuules, maavärisemises ega tules, vaid vaikses, tasases sahinas, nii pole ka Jeesuses Kristuses Jumala tõde  ilmunud mitte trummipõrina ja fanfaarihüüete saatel, vaid varjatult, saladuses. Dietrich Bonhoeffer on kord öelnud, et saladus on meie jaoks õõvastav, kuna see räägib meile teistsuguse reaalsuse olemasolust kui see, millega me harjunud oleme. Elu ilma saladuseta tähendab aga, et me ei tea midagi omaenda elu saladusest, teiste inimeste elude saladusest ega maailma olemasolu saladusest. See tähendab, et me läheme mööda sellest, mida on meis endis, teistes ja maailmas varjatut, jäädes tänu sellele pealiskaudseks.

Saladus ei tähenda aga seda, et me midagi ei tea. Mida lähemale miski meile tuleb, mida paremini me midagi teame, seda saladuslikumaks see meile muutub. Mitte kaugeim inimene pole meie jaoks suurim saladus, vaid just kõige lähedasem. Alles armastuses mõistavad inimesed teineteist ja ometi – mida enam nad üksteist armastavad, seda sügavamalt tunnetavad nad armastuse saladust.

Jeesuses inimeseks saanud Jumal on seesama varjatud ja samas meile ometi nii lähedale tulnud jumalik saladus, mille kohta apostel Paulus ütleb, et seda pole „silm näinud ega kõrv kuulnud“. Pole olemas suuremat saladust sellest, et Jumal meid armastab ja meie teda tohime armastada.

Praegu on Kristuse ülestõusmise aeg, Jumala ilmumise aeg. Ülestõusmisaja piiblitekstid kõnelevad ikka ja jälle ülestõusnud Jeesuse ilmumisest oma jüngritele. Need ilmumised olid alati ootamatud. Nii Emmause poole teel olevate kui Tibeeria rannas kala püüdvate jüngrite jaoks oli kohtumine ülestõusnud Issandaga ootamatu, rääkimata Sauluse kohtumisest Ülestõusnuga, mis muutis ta elu kardinaalselt – kristlaste tagakiusajast Saulusest sai Paulus, suurim kristlik misjonär.

Ülestõusnud Issanda saladuslik ilmumine on jätkunud tänini. Kuna inimesed on erinevad, kohtuvad nad ka Kristuse ja Temas ilmuva jumaliku saladusega erinevalt. Jumal kutsub meid nimepidi – igaüht meist kõnetab Jumala Vaim veidi isemoodi. Ja ometi liidab seesama Vaim meid viimaks ühte, moodustades Temasse uskujatest ühe ihu, mille kõigil liikmetel on täita oma ülesanne ja mille peaks on surmavalla ära võitnud Kristus, kes on sama eile, täna ja igavesti. Aamen.

 

Anne Burghardt (1975) on EELK vikaarõpetaja ning EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppe õppekavajuht.

Print Friendly, PDF & Email
English