Esiletõstetud lood

Jutlus paastuaja neljandaks pühapäevaks (Jh 6:24–35)

„Kui rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?“ Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.“ Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.“ Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.“ Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!“ Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ (Jh 6:24–35)

Paari nädala eest oli mul ühel jumalateenistusel tõeliselt vapustav elamus; või selguse ja äratundmise hetk, mil tuttavad sõnad ja liigutused avavad ennast uuesti. Olin just murdnud armulaualeiva pooleks ja hoidsin pooli käes; teises käes oli karikas ja ma tõstsin nad mõlemad üles, et kutsuda kogudust armulauale. Olen teinud seda mitusada korda. Aga see kord oli eriline: jälle avastasin, mida ma õigupoolest teen ja ütlen. Vaata, see on Jumala Tall – ja mul silme ees on murtud leib. Ma taipasin: see on Jeesus Kristus, keda murtakse kogu maailma eest. Ta annab ennast ise – ta annab ennast ikka ja jälle inimestele murda. Ma teadsin: armulaualeib on Kristuse ihu. Nii ma jutlustan, õpetan ja usun. Kuid tol pühapäeval murtud leiba silmitsedes oli see otsekui ilmutus. Hoian käes Jeesust Kristust, keda murtakse maailma elu eest. Ta on siin. Ta annab ennast ikka ja jälle meile leida. Pean tunnistama – see oli tõeliselt vapustav silmapilk, oleksin peaaegu nutma hakanud…

Aquino Thomas on kirjutanud mitu armulauaga seotud hümni. Hümni Sacris solemnis eelviimane salm on ilmselt kõikidele tuntud Panis angelicus. Seda on viisistanud palju tuntud heliloojaid, kuid mulle endale on vast kõige südamelähedasem César Francki teos. Arvan, et viimati kuulsin seda elavas esituses 2004. a märtsikuus. Jan Viigisalu, praegune Harju-Madise koguduse juhatuse esimees, laulis seda minu kihlusel Keila kirikus.

Panis angelicus fit panis hominum,
dat panis caelicus figuris terminum.
O res mirabilis: manducat Dominum
pauper, servus et humilis.

Minu proosatõlge ei anna küll edasi püha Thomase ladina keele ilu ja sügavust, kuid selle salmi mõte on umbes selline:

Inglite leivast saab inimeste leib,
taevane leib lõpetab vihjed tõelisele.
Oh imelist asja: vaene, teenija
ja alandlik söövad Issandat.

Kuid siiski: inglite leivast saab inimeste leib, vaeste, sulaste ja alandlike leib.

Aquino Thomas haarab nende sõnadega endasse kogu tänase jumalateenistuse. Nii Vana Testamendi lugemise kõrberännakust ja taevamannast (2Ms 16:11–19, 31, 35) kui ka Jeesuse vestluse rahvahulgaga sellestsamast teekonnast (Jh 6:24–35). Iisraeli kõrberännak on saanud nii kogu inimese elu võrdpildiks või eeltähenduseks. Nagu Iisraeli suguharud rändasid Siinai kõrbes Tõotatud Maa poole, nii rändab inimene taevariigi suunas. Ta on sarnaselt Iisraeli lastele läbinud oma Kõrkjamere, s.t ta on ristitud, ta rändab nüüd vaba inimesena edasi. Vana Testament jutustab, kuidas Jumal toitis inimesi sel teekonnal mannaga, imelise kõrbeleivaga, mis nägi välja nagu koriandri seeme ja maitses nagu mesikook (2Ms 16:31). Hiljem nimetatakse seda inglite leivaks. Ps 78:23–25 loeme: „Jumal andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja. Inimene sõi inglite leiba“. Siit on püha Thomas saanud inspiratsiooni oma hümniks inglite leivast.

See inglite leib saab inimeste leivaks täiesti erilisel moel Jeesuses Kristuses. See pole enam tavaline toit. Jeesus ütleb kõrberännakulooga seoses (Jh 6:48–50): „Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks“. Nagu manna laskus kord koos hommikukastega kõrbepinnale (2Ms 16:13–14), nii tuleb tõeline eluleib Jeesuses taevast alla. Veel enam: „Leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest“ (Jh 6:51). Kui tuleb Jeesus, siis ei ole vaja enam eeltähendusi ega vihjeid. Tõeline leib on siin.

Tänagi on siin altaril leib ja vein: leib, tehtud Poolas tavalisest nisujahust, ja vein, pressitud Hispaanias tavalistest viinamarjadest. Kuid armulauaosaduses on need meile Jeesuse Kristuse ihu ja veri, vaese, teenija ja alandliku leib. Leib ja vein on Jeesus Kristus ise, keda murtakse kogu maailma elu eest. Just seda ma tol pühapäeval kuidagi eriliselt selgelt kogesin. Et see ongi nii, nagu ta ise on tõotanud: „Võtke, sööge, see on minu ihu! Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“ (Mt 26:27–28.) Nagu meiegi seda tõotust armulauapalves pühapäevast pühapäeva kordame ja tunnistame. Jeesus Kristus on siin, selles murtud leivas, selles karikasse valatud veinis. See on tõeline usu saladus. Ta on siin, et anda maailmale elu, et inimene ei peaks enam iialgi tundma nälga ja janu tõelise ja igavese järele.

Olen kindel, et armulaud peaks koguduseliikmete jaoks olema sama loomulik kui hingamine või söömine-joomine, nälja kustutamine taevase leivaga sama hädavajalik kui maise toidu vastuvõtmine. Et inimene jaksaks rännata oma kõrbeteed taevariigi poole. Et ta ei rändaks seda teed üksi. Paulus kirjutab Iisraeli minevikule viidates: „Nad kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus“ (1Kr 10:3–4). Esiisad elasid eeltähenduste ja viidete maailmas, meie elame tegelikkuse ja tõe maailmas. Jeesus Kristus on tõeline eluleib, mis on tulnud taevast alla nagu kaste koiduhämaruses. Tema on vaeste, sulaste ja alandlike leib.

Head sõbrad, kord küsis üks noormees minult: „Kas Jeesus oli olemas?“ Tõepoolest, ta oli olemas, kui rääkida temast kui igast teisest ajaloolisest isikust, nagu Sokratesest, Platonist, Aleksander Suurest või keiser Tiberiusest, kelle olemasolu ei seata kunagi kahtluse alla. Kuigi Sokratese kohta on teada palju vähem kui Jeesuse kohta. Tõepoolest, Jeesus oli olemas. Ja Jeesus on olemas. Ta ei ole tavaline ajalooline isik, kelle põrm on ammu tuulde lennanud. Jeesus on olemas täiesti erilisel moel. Ja teda on ikka ja jälle võimalik leida, temaga kohtuda. Ka täna siin ja kõikjal, kus iial kuulutatakse tema surma ja tunnistatakse tema ülestõusmist.

Armulaud muudab Jeesuse ligiolu kogetavaks kõigi viie meelega. Tänagi näeme valget leiba ja punavat veini, tunneme keelel nende maitset ja ninas nende lõhna, huultel leiva ja veini puudutust. Kuuleme Jeesuse enda tõotussõnu. Ja viimaks, kuuendaks: usume südamega, et see leib ja see vein on Jeesuse Kristuse enda ihu ja veri, Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. See on vapustav hetk, vapustav äratundmine, mida igatseda kogu nädala ja mille jõuga kogu nädala elada. Panis angelicus fit panis hominum. Inglite leivast saab inimeste leib.

Aamen!

Jutlus on peetud 3. aprillil 2011 Harju-Madisel.

Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni sekretär.

Print Friendly, PDF & Email
English