76% Hesseni liidumaa elanikest leiab, et on hea, et kirikud on olemas. Aga kirikud on hessenlaste jaoks esmajoones ühiskondlikud asutused, „kultuurilised ergutajad“ ja tööandjad, mitte paigad, kuhu inimene läheb, et leida mõtet oma elule. Nii selgub ulatuslikust küsitlusest, mille viis läbi kiriklik sotsiaaluuringute keskus Freiburgis Hesseni Raadio tellimusel. Selleks viidi läbi 500 telefoniintervjuud.
Uurimuse Was glauben die Hessen? („Mida usuvad hessenlased?“) järgi hoolitsevad 80% hessenlastest ise oma elu mõtte eest ja ei vaja selleks kirikut. 40% hessenlastest otsib oma elule mõtet usu läbi inglitesse ja 70% usu läbi imedesse või seletamatutesse nähtustesse. Ainult 24% küsitletutest peab end kristlasteks, kuid 10% rooma-katoliku kirikusse kuulujatest ning 15% evangeelsesse kirikusse kuulujatest peab end ateistideks.
Tulemustest järeldub, et Hessenimaal mõistetakse religiooni millegi täiesti individuaalse ja isiklikuna ja et inimesed panevad endale ise kokku oma usu, kommenteerib uurimuse juht religioonisotsioloog Michael Ebertz. „Hessenlased meisterdavad endale ise oma patchwork-usu, usuvabadus on saanud teoks.“ Kiriku liikmed ei tegele ka misjoniga, lisab Ebertz. Ainult 17% katoliiklastest ja 13% protestantidest on nõus väitega: „Ma katsun võita võimalikult palju inimesi oma religioonile“.
Katke traditsioonis ilmneb eriti kristluses – isegi mitte iga teine küsitletuist ei nõustu väitega, et „Jumal on andnud ennast teada Jeesuses“. Selle väitega polnud nõus ka paljud katoliiklased ja protestandid. Nii mõnegi inimese jaoks ei ole enam atraktiivne olla kirikus, kuna neil puuduvad suured osaduselamused, ütleb Ebertz. Siiski näitab osavõtmine armulauast, et kirikuid peetakse ikka veel sealpoolsuse ekspertideks, maise ja taevase maailma ühendajateks. Ebertzi sõnul pole aga kirikud tänapäeval enam ainsad, kes seda ühendust pakuvad.
Sarnaseid uurimusi on viidud varem läbi ka teistes Saksamaa piirkondades ja tulemused on väga sarnased.
Allikas: Evangelische Pressestelle Kurhessen Waldeck.
Toimetus palus kommentaari ka religiooni- sotsioloog Liina Kilemitilt. Ta vastas meile järgnevalt.
Hessenlaste religioossust puudutava uuringu tulemused on üsna sarnased meie uuringute tulemustega. Näiteks on huvitav, et kui 40% hessenlastest otsib oma elule mõtet läbi usu inglitesse, siis meie vastajatest 48% usub, et inglid aitavad ja kaitsevad meid (andmed Eesti Kirikute Nõukogu 2010. aasta uuringust). Üldisemgi suundumus on üks: üha suurem sõltumatus organiseerunud religioossusest (kirikust) ja selle tõekspidamistest. Järjest enam liigutakse suunas, kus inimesed segavad sünkretistlikke, eri allikatest kokku kogutud elemente, mis on isiklikult läbi kaalutud, (ümber) mõtestatud, ja sulandavad need siis ühtseks „oma usuks“, isiklikuks maailmavaateks. Michael Ebertz nimetab seda patchwork-usuks, kuid sagedamini nimetatakse seda religiooni individualiseerumiseks või privatiseerumiseks.
Mis aga hessenlasi ja meid antud uuringu põhjal eristab, on suhtumine kiriku sotsiaalsesse külge. Kui hessenlaste jaoks on kirik „esmajoones ühiskondlik asutus, tööandja ja kultuuriline ergutaja“, siis meil pole ta kahjuks sedagi. Vähemalt mitte nii-öelda ilmaliku osa jaoks ühiskonnast. Õnneks ei näita uuringud ka sellist otsest kirikuvaenulikkust nagu ajakirjanduse ja internetikommentaaride puhul võiks eeldada, kuid midagi roosilist siin ka pole – okupatsiooniaegne tagakiusamine tõrjus kiriku välja kõigilt neilt elualadelt, kus see vähegi kaasa rääkis.
2010. aasta Eesti Kirikute Nõukogu religiooniuuringu põhjal arvasid küll vastajad, et kiriku roll erinevates ühiskonnaelu valdkondades, eriti sotsiaalvaldkonnas, peaks olema suurem. Kuid ometi kuulub neist vastajatest ise mõnda kogudusse või usuliikumisse vaid 13%. Kes meist oleks aga huvitatud kirikust, millele jääb sisu asemel alles vaid „kultuurilise ergutaja ja sotsiaalasutuse roll“?
Samuti peaks meid tõsiselt mõtlema panema Ebertzi uuringul põhinev väide, mille kohaselt ei ole inimeste jaoks enam atraktiivne kirikus olla, kuna puuduvad suured osaduselamused. See teema vajaks ka meil kindlasti põhjalikku uurimist ja süvenemist.
