Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja Eeva Eedeni rohuaiast välja. Seal seisid küll kaks inimest kõrvuti, kuid siiski üksi, hüljatuina, teispool paradiisi väravaid. Nad pidid ise enda eest seisma, valu tunda saama, palehigis tööd tegema ja kõike seda teadmises, et varem või hiljem ootab neid ees põrmuks saamine.

Norra kirjanik Herbjørg Wassmo ütleb oma romaanis „Hääletu ruum“, et üksindus ei ole kunagi nii totaalne kui pärast seda, kui inimene on unelmat näinud.

Me elame samuti teispool paradiisi väravaid. Meie jaoks on need väravadki nii kaugel, et me aeg-ajalt kahtleme nende olemasolus ja oma unelmate tõelisuses. Kuhu meil minna? Kellele on meid vaja? Aga kas pole üksinduse ja üksilduse mõisted seotud just võõrandumisega Jumalast?

Öeldakse, et üksindus on kaasaja haigus, mis hakkas laiemalt levima koos linnastumise, individualismi ja tehnika võidukäiguga. Teise inimese jaoks lihtsalt ei ole enam aega, Jumalast rääkimata, sest vaja on tööd teha ja kursis olla kõige maailmas toimuvaga ning maailma kursis hoida enda elus toimuvaga. Inimesi võib olla me ümber, me võime nendega suhelda, kuid kas see säästab meid üksindusest? Ei, üksinduse paradoks on see, et mida rohkem on maailmas inimesi ja suhtluskanaleid, seda rohkem on ka üksindust.

Üksinduse ja üksilduse mõisteid on püütud liigitata nii, et üksindus on pigem füüsiline ja üksildus pigem vaimne nähtus. Üksik inimene võib olla õnnelik, ta võib armastada ja tunda end armastatuna ja samas vabana. Aeg-ajalt vajab iga inimene aega üksiolemiseks. Üksildus on aga reeglina seotud melanhooliaga, ahastusega. Üksildust võib tunda ka kesk suuri rahvahulki ja lakkamatut sõnadevoolu. Üksindusetunne teise inimese kõrval võib olla intensiivsemgi kui päris üksi olles.

Üks võimsamaid üksindusehüüde kõlab Jeesuse suust ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Piibliuurija Claus Westermann ütleb, et seda Jeesuse ütlust võiks tõlgendada mitte „miks küll nii pidi minema“, vaid „mille jaoks sa mind maha jätsid!“. Siis lõppeks lause hüüumärgiga ning tähenduseks oleks mitte ahastus vaid ülistus: „Jumal, kui võimas Sa oled!“

Kui Jeesus ütleb ristil Psalmi 22 esimesed read, tuleb pühakirja tundvatele kuulajatele meelde kogu Psalm, mis ei ole tervikuna meeleheitlik. Kaebusele järgneb usaldus. Jeesus teab, et lahendus ei pea olema see, et kannatus lõpeb ära, vaid et nii tema, kui see kes talle järgneb, leiab kannatustes Jumala, tunneb ka kesk oma vaeva ja mahajäetust Jumala lähedust.

Miks ikkagi ei ole Piiblis juttu üksindusest? Siin on küll vahel kõneks, kuidas Jumal jätab oma rahva üürikeseks hetkeks, aga Ta ei hülga teda kunagi päriselt. Sama kehtib ka üksikisiku kohta. Pühakiri räägib inimese ahastusest, aga ta kannab siiski suurt sõnumit Jumala armust, mis on suurem kui inimese ahastus. See, et inimene ei näe Jumalat, ei tähenda, et Jumal ei näe inimest. Kui keegi arvab end olevat varjatud Jumala eest, siis sarnaneb ta pea liiva alla pistnud jaanalinnule.

Siiski, teades ette inimese võõrandumist Jumalast ütles Issand juba inimese loomisel: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.“ Aadam sai enda kõrvale Eeva, Aabrahamile anti tõotus, et temal saab olema järeltulijaid nagu tähti taevas, Moosesel oli juhtida terve rahvas, Jeesust ümbritsesid tema jüngrid.

Ameerikas oli keegi paarkümmend aastat tagasi pannud ajalehte kuulutuse: „Helistage numbril … Kuulan teid 5.00 $ eest pool tundi ilma vahele segamata.“ Väidetavalt oli ka helistajaid olnud ning idee autor oli korraliku summa teeninud. Eks tänapäeval pakuvad kõikvõimalikud suhtlusportaalid sama võimalust päris tasuta ja neidki kasutatakse usinasti. Ei tea muidugi, kui palju see inimeste üksinduse kohta ütleb … Ent miks on nii mõnedki hullumeelsed ja enesetapjad riputanud oma viimsed sõnad just virtuaalsele, avalikule teadetahvlile? Sest neil pole kedagi, keda nad usaldaks? Kedagi, kes kuuleks nende inimeste üksinduse hääletut karjet.

Inimesel ei ole tõesti hea üksi olla. Hea on, kui meil on keegi, kellele usaldame oma mured. Hea on, kui saame ise olla kellegi usaldusisikuks. Kõige parem on aga teadmine, et Jumal ei jäta meid maha. Teda võime usaldada ka pärast paradiisi väravate sulgumist, igaüks oma risti kandes, valu tundes ja palehigis tööd tehes. Tema lähedust võime tunda ka kesk selle maailma üksindust. Vana Testamendi Laulik ütleb: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu“ (Ps 139:5,6).

 

Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English