Esiletõstetud lood

Jutlus vana-aastaõhtuks (Rm 8:31b-39)

„Kui Jumal on meie poolt, kes siis võib olla meie vastu? Tema, kes enese Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, – kuidas Ta ei peaks siis oma Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb! Kes võib meid surma mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, – pigemini, üles äratati, – kes on Jumala paremal käel, kes ka palun meie eest! Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või kimbutamine või jälitamine või nälg või alastiolek või oht või mõõk? Nagu on kirjutatud: Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.

Kuid selles kõiges me saame täie võidu Tema kaudu, kes meid on armastanud. Ma olen ju veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused, ei tulevad, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:31b–39)

On aastalõpp – aeg, kus vaadatakse tagasi, tehakse kokkuvõtteid, peetakse arvet, kas oma tegevusega jäädi kasumisse või kahjumisse. Kuigi aastalõpp ei ole kristlik püha, mis mingitki moodi meie õndsuslooga seotud oleks, siis ometi paneb aastate tsükliline korduvus, vana lõpp ja uue ringi algus meidki nõnda aru pidama. Ja kui juba pidada, siis parem ikka Jumala ees. Me astume üle tingliku lävepaku ja selleski olukorras tahame omale toeks ja tugipunktiks võtta Jumala Sõna, et see aitaks meil keskeneda ning mõtestada nii toimunut kui eesseisvat.

Vana-aastaõhtu tuletab meelde, et aeg voolab ära, ka isiklikult meie igaühe käsutusse antud aeg. Päevad pudenevad nagu liivaterad mängiva lapse sõrmede vahelt. Ja bilanssi tehes küsime me iseendilt: milline on mu seis selle aasta lõpus? Mida olen ma teinud selle minu käsutusse antud ajaga, nende seljataha jäänud 365 päevaga? Mis oli head, mis halba? Ja mis sellest kõigest püsima jääb?

Küllap on nii mõndagi korda läinud, ja seda head tahaksime järgmisel aastal alal hoida. Ikka leiab põhjust tänuks – olgu selleks siis tänu peres kasvavate laste või lapselaste eest, uus ja parem – või siis vana, aga püsiv – töökoht, õnnestunud eksamid või taandunud haigus.

Küllap on aga sedagi, mida hea meelega selja taha jätaksime, mis miinusmärgina meie bilanssi mõjutavad: mõni katkenud inimsuhe, mida enam parandada ei saa, või tulemusteta jäänud ravi, elu alkohoolikust pereliikme kõrval või kaotatud töökoht – ja ei mingit muutust silmapiiril.

Või lihtsalt käestlastud võimalused, liiga vähe aega, valdav tüdimus ning napilt rõõmu ja lusti – need kõik jätavad hinge rahulolematuse tunde. Kas ma suudan uuel aastal midagi teisiti, paremini teha? Või läheb asi aasta-aastalt hullemaks? Mis seisab ees?

Paulus on veendunud, et ükskõik, mis ka ees ei seisaks, mitte miski ei suuda lahutada meid Jumala armastusest. Ja ta paneb meie mõtted liikuma ühes teises suunas. Mitte see pole määrav, millise hinnangu meie ise möödunule anname ja kuidas me sellesse suhtume; küsida tasub hoopis seda, kuidas suhtub meisse Jumal.

Paulus kujutab inimest seismas Jumala kohtu ees. Tema vastu astub välja terve hulk süüdistajaid, ning neil on, mida inimese vastu lagedale tuua. Ja nad ei valeta mitte. Meie võlad tuuakse lagedale: meie kurjad ja hoolimatud sõnad ning ütlemata jäänud hea, omakasupüüdlikud teod ja armastamata jäänud armastus, jäärapäiselt elluviidud otsused, lepituseks sirutamata jäänud käsi – kõik need olukorrad seisavad meie ees ja süüdistavad meid. Kohtualune on ilmselgelt süüdi. Ja me ise võime ennast hirmsat moodi süüdi tunda, süüdistada ennast kuni meeleheiteni. Kuid mis tähtsust sellel on, näib Paulus ütlevat. Ei maailm, ei saatan, ei ma ise saa viimses kohtus ennast mõista ei õigeks ega hukka. Üks on, kes meie üle kohut mõistab, ja see on Jumal. Tema aga pole meie vastu. Hämmastav – Tema on meie poolt, nii väga meie poolt, et Ta ei pidanud paljuks loobuda isegi oma Pojast Jeesusest Kristusest. Kõik süüdistused lükatakse kõrvale, sest see, keda süüdistatakse, on Jumala poolt välja valitud õndsakssaamiseks, ja kogu tema süü on Kolgatal, Kristuse ristil ära kantud. Jumal, kes on Kohtunik ja armastav Isa ühtlasi, vaatab su peale ja näeb sind õigena Kristuse pärast – sind, kes sa oma lootuse Tema peale paned ning Tema tiibade all varju otsid. Nõnda ei saa patt sind enam Jumalast lahutada, sest ta on kaotanud oma jõu, oma astla, millega sind hävitada. Ta on Kristuses tühjaks tehtud.

Mis saab aga muudest ohtudest meie ümber? Paulus kõneleb umbteedest, väljapääsmatuna näivatest olukordadest, mille keskel end leiame; ta kõneleb ka vaesusest ja viletsusest, koguni alastiolekust, näljast, tagakiusamisest ja mõõgast. Nii esimestel sajanditel kui ka viimastel on kristlasi taga kiusatud; varjatud vaenu või salvamist võib tunda saada ka tänases usuvabaduse lippu lehvitavas Eestis. Jah, Paulus ei lase meil hetkekski petta end eksiarvamusega, nagu võiks kristlane lennelda muretult õielt õiele, või nagu tagaks ristimine kaitse kõigi hädade eest. Kristlasel tuleb kannatada. Ei mõista mina öelda, kas tal tuleb kannatada vähem või rohkem kui sellel, kes veel kristlane pole, aga selge on see, et kristlane saab kanda oma kannatusi sootuks teisiti. Ta teab seda, et kannatades on tal osa Kristuse kannatustega. Ja vastupidi öeldes: Kristus kannatas ristil neidsamu minu ja sinu kannatusi. Selle sama Rooma kirja kaheksandas peatükis ütleb Paulus, et Jumala lastena oleme me Kristuse kaaspärijad ning meile saab osaks seesama, mis Talle. Nii nagu me Temaga koos kannatame, nii saame me Temaga osa ka taevalikust rõõmust.

On lõpmata oluline teada, et kannatusedki ei saa meid lahutada Kristuse armastusest. Just neis on Jumal eriliselt ligi, nii nagu ema- või isasüda on eriliselt ligi siis, kui lapsel valus on. Ta annab rahu, mis on üle mõistuse. Ta kannab meid läbi, ja mitte niisama, vaid – Pauluse sõnadega väljendudes – „Selles kõiges saame me täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.“ Väljavalimine Jumala poolt jääb kehtima, ning see võit, millest siin kirjutatakse, tähendab algtekstis tõepoolest triumfi, ülivõimsat võitu. See tähendab võitu, mis saab jagu surmastki.

Surm on meie viimne vaenlane, surma saame tunda me nagunii, olgu usklikud või uskmatud. Surm lahutab meid kõigist ja kõigest, ainult Jumala armastusest mitte, sest Kristus on surma ära võitnud.

Ent võib-olla saab lahutavaks vaheseinaks surma asemel hoopis elu? Sest mitte alati pole hädaohud need, mis meid Jumalast eemale viivad, vaid hoopis heaolu. Meid võivad hukutada ka edu ja kordaminekud, ning ahvatlus vallutada üha uusi ja uusi tippe.

Nii mõnigi usub tähtede mõju ja seisu ning näeb mitmetes elu laastanud tegurites saatuse karmi, vältimatut kätt. Arvatakse, et just neist asjust kõneleb Paulus, kui ta tollase universumi mõistmise kohaselt räägib kõrgusest ja sügavusest. Ent ta on otsani veendunud, et meie elu ei määra tähtede seis ega mingi ebamäärane ja tume jõud, vaid üksnes Jumala isaarmastus. Juuksekarvagi ei lange meie peast ilma Tema teadmata, ütleb Jeesus. Ja kui me langeme, siis on sügavaimgi langemine ometi langemine Jumala peopesasse, Tema isasülle.

Me ei tea, mida toob meile uus aasta – kas kulgeme vaikselt voolavates vetes või seisab ees palju võitlemist. Me ei tea, kellele meie seast antakse ka järgmisel aastalõpul koos olla ning 2013. aastale vastu minna, ja kes meist laulab siis ehk juba taevases kooris. Ärgu tekitagu see ega mingi muu mõte meis ängistust ega halvavat hirmu. Meil on Jeesus, kelle armastusest ei saa meid lahutada ükski vägi. Tema ütleb meile: „Ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest“ (Jh 10:28).

Ning jäägu selle aasta viimastel tundidel ning läbi kogu uue aasta meie kõrvu kõlama Vana Testamendi 23. laul:

„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudu.

Haljastel aasadel ta karjatab mind,

karastavatele vetele juhatab mind,

kosutab seal mu hinge;

juhib mind õigetel jälgedel

oma nime pärast.

Kui ma ka kõnniksin

pimedas orus,

ei karda ma kurja,

sest sina oled minuga,

su karjasekepp ja su sau,

need lohutavad mind.

Sa katad mu ette laua

mu vastaste silma all,

sa võiad mu pea õliga,

mu karikas on pilgeni täis.

Lause headus ja heldus järgivad mind

kõik mu elupäevad

ja ma jään Issanda kotta

oma päevade lõpuni.“

Aamen.

 

Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English