
Magnificat – tõlge ja seletus (1521), 3. osa
Teine Jumala tegu: vaimse kõrkuse hävitamine TA ON NÄIDANUD OMA KÄSIVARRE VÄGEVUST JA HÄVITANUD NEED, KES ON KÕRGID OMA SÜDAME MEELES Ärgu lasku keegi end
Teine Jumala tegu: vaimse kõrkuse hävitamine TA ON NÄIDANUD OMA KÄSIVARRE VÄGEVUST JA HÄVITANUD NEED, KES ON KÕRGID OMA SÜDAME MEELES Ärgu lasku keegi end
SEST TA ON VAADANUD OMA TEENIJANNA TÜHISUSE PEALE. SEEPÄRAST KIIDAVAD MIND ÕNDSAKS KÕIK INIMLAPSED Sõnakesest humilitas on mõned siin teinud „alandlikkuse“, nagu oleks neitsi Maarja
Tõlkija saatesõna: Magnificati seletust[1] peetakse Lutheri piiblikommentaaride seas selle kauniduse tõttu omamoodi pärliks. Maarja kiidulaul oli toona igapäevane palvetekst ning seega osales Luther oma tõlgendusega
Artikli esimese osa jätkuks olgu lühidalt kokku võetud eelnevalt kirjeldatud rabi Mordekai Josep Leineri õpetus. Seda on kõige parem visandada kahe piiblitsitaadi abil, mida rabi
Juutlikus traditsioonis on vähe neid, kes on julgenud väita või on veendunud selles, et „kõik on Taevaste kätes“ – seda rõhuasetusega sõnal kõik. Just nii väidab rabi Mordekai Josep Leiner. Rabi Leiner ning
Soomekeelse teenistuskorra kehtestamine 19. sajandil 19. sajandi vältel kasutas sedasama luterluse eelisasendit Ingerimaal edukalt ära ka Soome suurvürstiriigi evangeelne luterlik kirik, kes alustas Ingerimaa piiskopkonna
Ingerimaal, hilisemas Peterburi kubermangus sajandite vältel aset leidnud konfessionaalseid arenguid ja rahvastikuprotsesse iseloomustavad multietnilisus, polükonfessionaalsus ning sotsiaalne, kultuuriline või isegi religioosne fusieerumine e segunemine. Kujunenud
Sissejuhatuseks mõni sõna religioonide ja rahvusluse suhtest. Suured maailmausundid (nagu kristlus, islam või budism oma erinevates vormides) reeglina ületavad rahvuste piire. Tõsise araablasest moslemi jaoks
Eestis elanud Heimar Ilvest (1914-2002) teatakse väljaspool muusikaringkondi üpris vähe. Ta oli helilooja ja muusikaajaloo õppejõud, kes komponeeris muude heliteoste kõrval kuus sümfooniat ja pidas
Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti (NCL) kujunemisest Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (NC) on teaduslik nimetus usutunnistusele, mida kasutatakse paljude teiste hulgas ainsana alates 6. sajandist pKr tänaseni nii
Avaldatud materjalide õigused kuuluvad toimetusele ja autoritele. Ajakirja ja toimetuse kohta vt siit; kontakt: toimetus[ät]kjt.ee
© 2011-2024 K&T.