Täna on mitme Eestis tegutseva kiriku päevakorral kõrgkooli pidamise küsimus. Vähemasti nende juhid ja arvamusliidrid on pidanud viimase aasta jooksul väga erinevates kogudes ja erinevatel põhjustel kõnelema teoloogilist kõrgharidust andva institutsiooni rollist ja olemasolu vajalikkusest. Seoses muudatustega kõrghariduspoliitikas ja vastavates normatiivides läbisid kõik Eesti kõrgkoolid aastatel 2009–2011 üleminekuhindamise, sh ka n-ö kirikute koolid. Laias laastus oli tulemus igati ootuspärane: Eestis toimivatest õppekavadest oli nõuetele vastavaid 73%, osaliselt vastavaid 20% ja mittevastavaid 7% (http://ekka.archimedes.ee/files/YH_est_2012.pdf). Niisiis, kogu Eesti kõrgharidusruum on suhteliselt mõistlikus seisus. Selles raamistikus võivad end näha ka kirikute rakenduskõrgkoolid, hoolimata faktist, et nende õppekavad langesid põhiliselt viidatud 20% hulka. Kuna üleminekuhindamise aruanded ja tulemused kooliti on kõigile kättesaadavad ja avalikud (vt http://ekka.archimedes.ee/et), siis võib nimetada, et õppetöö kvaliteedi osas ei tõstetud esile süsteemseid puudusi. Valdava enamuse teoloogia õppekavade õppetöö kvaliteeti erakõrgkoolides hinnati nõuetele vastavaks. Probleemid kerkisid esile eelkõige ressursside ja jätkusuutlikkusega. Hindajate jaoks ei olnud mõistetav väike üliõpilaste arv ja kesine rahastamine, mis ei taga piisaval hulgal arendustegevusi. Mõneti võib isegi öelda, et hindajad olid suhteliselt paindlikud ja leebed, negatiivsed hinnangud anti juhul, kui tegemist oli juba väga suurte ja isegi fundamentaalsete probleemidega institutsiooni või õppekava toimimises.
Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) kinnitatud normid kõrgkoolidele sunnivad kirikute juhtkondi kaaluma erinevaid võimalikke arenguid teoloogilise kõrghariduse edasisel arendamisel. Iseenesest ei ole EKKA nõuded midagi keerulist, tuleb vaid tagada organisatsiooni juhtimise, õppetegevuse, teadus- ja arendustegevuse kvaliteet ja jätkusuutlikkus ning ühiskonna teenimine. Kui nüüd viimasega ei ole kirikute koolidel üldises võtmes probleeme, siis esimese kolme puhul ei ole enam lihtne tõenduspõhiselt näidata teiste rakenduskõrgkoolidega võrdsetel alustel võrreldavaid tulemusi. Mitte et see oleks võimatu, kuid „normide“ täitmine võib osutuda komplitseerituks. Niisiis, kuidas edasi?
Mitmes eelnevas arvamuses ajakirja Kirik ja Teoloogia veergudel (U. Nõmmik, M. Tankler) on juba nimetatud kiriklike kõrgkoolide ressursside probleemi. Eelkõige puudutab see inimjõu poolt, sest raha on isegi lihtsam juurde leida kui inimesi. Tõepoolest, kuivõrd on näiteks Eesti tingimustes võimalik ja vajalikki koolitada iga konfessiooni jaoks erinevate teoloogia distsipliinide erialaspetsialiste ja õppejõude? Kui vaadata aga tagasi ajalukku, siis mingil seletamatul põhjusel tõid ühiskondlikud arengud umbes 20–25 aastat tagasi esile üsna palju konfessioonide erinevate valdkondade teolooge. Tookord olid kirikud õnnelikud ja neid, nagu ühiskondagi, iseloomustas julge tulevikuvaade ning optimism. Praegu tundub, et oleme oma kujuteldava õnnelikkusekõvera alumises otsas. Ka vaimulike kohtumistel räägime pigem raskustest hoonete ülalpidamisel, kiriku liikmeskonna vähenemisest, ühiskonna madalast eetilisusest jne selmet näeksime endi ees terendavaid lootusrikkaid võimalusi. Seepärast tundub mulle, et meid ümbritseb taas stagnatsioon. Juba Pühakirjas esitatud „tõelise vanasõna“ pestud emise (tagasi)pöördumisest porisse püherdama (2Pt 2:22) täideminemist võivad näiteks sotsiaalpedagoogid ja -töötajad kogeda toimetulekuprobleemidega inimeste tagasilangemisel oma endisesse olukorda pärast lühikest abiperioodi. Tundub, et ka tänane ühiskond on mitmes mõttes liikunud tagasi iseseisvuse-eelsesse aega, mille näideteks võib tuua nii autoritaarsuse kasvu kui institutsionaalse kristluse vastaseid tundeid ja väljendusi. Sageli paistab, et tänapäevased arengud nii üleilmastunud ühiskonna enesemõistmise, mitmete tehniliste saavutuste kui ka info- ja kommunikatsioonivahendite ning meedia valdkonnas pole vabastanud inimesi (Eesti ühiskonna näitel) möödanikust pärinevaist mõttemallidest. Vaimustus ja optimism on kadunud, nostalgilist minevikuihalust on nii mõnigi kodanik vestlustes lausa avalikult väljendanud. Meenub vaimuliku ja kiriku- ning ühiskonnategelase Joosep Tammo 1993. aastal ühel konverentsil kirjeldatud ilmutuslik nägemus kaunist aiast. Seal olid kõik puud ja põõsad väga lopsakate lehtedega, kuid kui nägija aias pikemalt jalutas, osutusid lehed rohelisteks rahatähtedeks. Siis tõusid maast mardikad ja röövikud ning lehtedest jäid järele ainult rootsud. Nägemus nägemuseks, kuid ilmselt võiksime ka täna kaaluda, millist rolli laseme kujundlikult öeldes „dollaritel“ meie arengutes ja suhetes mängida. Suhteliselt kergesti kooldume, ilmselt küll tahtmatult, ühiskondliku surve all. Nii mulle tundubki, et me pigem kipume jaatama ka konfessionaalse teoloogilise kõrghariduse (taas)kadumist ja varasema olukorra taastumist. Tõsi, tänane päev on vormiliselt siiski hoopis midagi muud, kui iseseisvuse-eelne aeg, kuid kas ka vaimselt?
Eestis toimub väga elav kirikutevaheline koostöö, diskuteeritakse ühiskonna valupunktide üle ja esitatakse oma seisukohti näiteks kõlbluse, moraali ja perekonna teemadel. Lisaks toimub väga tihe omavaheline teoloogiline diskussioon, samuti erinevates küsimustes. Osalemine teoloogilistes aruteludes eeldab vastavat pädevust. Küsimus on nüüd selles, kuidas kirikud loovad võimalusi „oma“ teoloogide esilekerkimiseks? Näiteks Piibli tõlkimise protsess eeldab siiski väga spetsiifilist kompetentsi ja siin on oluline, et eri konfessioonide piibliteadlased kujundavad üheskoos eesti keelele ja meelele kohast tõlget. Või sakramentide teema – ka selles diskussioonis osalemine eeldab teoloogilt selget ja süsteemset konfessionaalse keele mõttevarjundite tundmist.
Me elame pluralistlikus maailmas ning tundub, et erinevate teoloogiliste identiteetide kujundamine ja tugevdamine konfessiooniti toetab ümbritseva maailma paremat mõistmist. Ma ei näe, et kirikute ühine erakõrgkool võimaldaks eelmainitud aspektidel vajalikul määral toimida. Konfessionaalne teoloogiline (era)kõrgharidus on vajalik iga kiriku ja koguduse jätkusuutlikuks arenguks.
Kuidas siis edasi liikuda? Mul on hea meel, et ma üksikisikuna ei tea vastust. Küll aga oskan ma nimetada vajadusi, millest peaksime lähtuma teoloogilise kõrghariduse edasiste arengute vastutustundlikul suunamisel. Esiteks juba eespool nimetatud konfessionaalse identiteediga seotud vajadustering, kuhu kuulub ka kirikute arenguks vajaliku teoloogilise refleksiooni keskkonna loomine ja hoidmine haridusasutuste näol. Teiseks kogudused ja ühiskond, mis väärivad ja vajavad teoloogilise kõrgharidusega vaimulikke. Kolmandaks, igasugune haridussüsteem peab nii akadeemilise kui praktilise suletuse vältimiseks tagama enesearengu. Pidades neid kolme valdkonda silmas, võivad kõrgharidust andva(te) institutsiooni(de) juriidilise vormi lahendused osutuda juba lihtsalt vahendiks nende vajaduste täitmise saavutamiseks.
Arvan, et ei ole olemas „õiget aega“ kirikute kõrgkoolide võimaliku õppealase ühistegevuse alustamisel. Lähtudes Kõrgema Usuteaduslikus Seminari esimese rektori dr Peeter Roosimaa mälestustest, oli tal juba 1989. aastal ühe Eestis tegutseva kiriku juhiga kokkulepe ühise kooli loomiseks. Kui öelda, et „õige aeg läks mööda“, siis tundub see olevat justkui meile sümptomaatiline. Samas peame olema väga teadlikud meid ümbritsevatest (tulevikulistest) vajadustest ning suutma neile adekvaatselt reageerida. Paistab, et nüüdseks on otsustamise järg jõudnud konfessionaalsete kõrgkoolide pidajate kätte, kes peavad ütlema, millist ja millises vormis teoloogilist kõrgharidust me vajame.
Margus Kask (1972), MA (haridusteadus), on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Jõgeva Baptistikoguduse pastor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.
