Viimastel aastatel on ikka ja jälle ette tulnud kaasaegse lääneliku ühiskonnakorralduse kriitikat. Selle kriitika lahutamatuks osaks on saanud relativismi ja sallivuse diktatuuri etteheitmine. Kui ei räägita nii karme sõnu otse kasutades, siis tagasihoidlikumalt naeruvääristatakse läänelikku poliitilist korrektsust. Mulle tundub, et aja jooksul on mitme kirikuliikme ja eriti avalikult esineva kirikuliikme sarnane suhtumine intensiivistunud.
Raske on analüüsida sellise kriitika põhjuseid ja ajendeid – neid on kindlasti palju –, aga küllap mõistame kõik, et mõnikord võib kui mitte kriitika, siis vähemasti iroonia olla õigustatud: tõepoolest võib poliitiline korrektsus omandada äärmuslikke ja uskumatuid vorme. Kohata võib sallivuse pealiskaudseid väärtõlgendusi, mis samastavad sallivust ükskõikse kõikelubavuse ja kindlate veendumuste minetamisega. Aga kui asetada läänelik ühiskonnamudel ajaloolisse perspektiivi, siis on sallivuse jäme kriitika ja naeruvääristamine alatihti arusaamatu või vaidlustatav.
Selleks, et arutleda sallivuse ja sallimatuse või nende vahekorra üle, tuleks esmalt mõelda seda, et absoluutselt sallivat (ega ka relativistlikku) ühiskonda pole olemas. Selline ühiskond ei püsiks kuud aegagi. Seepärast on asju, mida sallivas ühiskonnas ei sallita, ja need on ka konkreetselt sõnastatud: mõnede mõjuvate näidete hulgas tuleb nimetada inimelu kallale kippumist ning sõna- või usuvabaduse piiramist.
Läänelikul sallivuse ideoloogial on aga ka tugevad ja selged ideelised ja ajaloolised juured. Üks selline, kindlalt sügavale mõttemaailma ulatuv juur on kristlik. Evangeeliumist endast, Kristuse kuulutusest ja lunastusest, tuleneb Jumala ja ligimese armastamise põhimõte. Ligimest ilma tema eripärasust sallimata armastada ei ole võimalik. Jumal on maailma loonud tema mitmekesisuses ja kristlik kuulutus eeldabki mitmekesisuse tõsiseltvõtmist. Loomulikult eeldab ligimesearmastus ka ligimese korralekutsumist, näiteks siis, kui ta ei võta eripärasid tõsiselt, aga see just rõhutabki eriliselt kristliku sallivuse iseloomu: kristlik ja ka – õigesti mõistetud – läänelik sallivus on idee poolest tõsine ja vastutustundlik. Vastutustundliku sallivuse juured on lisaks ka kristlikus patuõpetuses, inimese ekslikkuse ja piiratusega arvestamises. Sallivus ei välista, vaid eeldab veendumusi ning nende eest seismist, sisaldab aga ühtlasi läbiva hoiakuna valmidust enesekriitikale ja korrektuurile.
Teine väga mõjuvõimas ajalooline juur ulatub tagasi lääne ühiskonna konfliktiderohkesse ajalukku. Pingete ja kokkupõrgete allikaks on olnud nii tõetaotluste konfliktid kui ka saama- ja võimuhimu, mida saab teostada ainult teiste arvelt, teiste eripärasid ja vabadusi piirates või eirates, ergo, neid mitte sallides. Lääne konfliktiajalugu tipnes Teise maailmasõja holokaustiga. Ja seda tulekski kaasaegses Ida-Euroopa totalitarismijärgses ühiskonnas, kuhu Eesti vaieldamatult kuulub, meelde tuletada: holokaust on sallimatuse absoluutne sümbol, äärmuslikuim võimalik põhimõttelise sallimatuse teostamine. Inimene kui selline, sadu tuhandeid inimesi kui selliseid, kõrvaldati vaid ühe põhimõtte pärast – sest erinevust ei sallitud.
Holokausti šokist pole läänemaailm täiesti toibunud praeguseni. Näen kaasaegse sallivuse ideoloogia taga just selle äratundmist, et pisukese eripära mittetunnustamine, selle mittesallimine, võib nii kergesti ja kiiresti viia hukkamiseni ja lausa massilise hukkamiseni.
Kui naeruvääristame sallivust ja poliitilist korrektsust, siis peame olema valmis ka vastutama, kui keegi meie hulgast ühel päeval tapetakse (kasvõi verbaalselt) mingi lihtsa eripära tõttu. Tuleb lihtsalt korra meelde tuletada, kui palju on juhtunud ja juhtub hukkamist sallimatusest. Meie ühiskond pole kaugeltki nii tugev, et kedagi kividega surnuks ei loobitaks.
Sallimatuse diktatuuri Eestis õnneks pole, aga see on kogu aeg ähvardamas, eriti olukorras, kus mingil põhjusel suletakse end ning keeldutakse maailma ja inimesi tundma õppimast. Loodan südamest, et avaldused „sallivuse diktatuuri“ aadressil annavad tulevikus mõista, et nad on sallivuse paljudest, eriti aga kristlikest ja ajaloolistest juurtest teadlikud, mõistavad jumalikku mitmekesisust ning hukkam(õistm)isõudu.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
