Milline on ideaalpilt kristlase ja riigi suhetest kristlikust vaatenurgast? „Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 25:5, nagu ka Mt 22:21 ja Mk 12:17). Kristlasel on kohustusi riigi ees, makse tuleb maksta. Samas tundub see lause pigem osava vastusena provotseerivale küsimusele, olulise ja vähemolulise eristusena, mitte kui tugev vundament käsitlusele kiriku ja riigi suhetest. Või tuleks Jeesusest aru saada nii, et võimu peaks keisrile jätma? Õpetus kahest mõõgast (Lk 22:38) kui kahe – ilmaliku ja vaimuliku – võimu sümbolitest, on veelgi allegoorilisem.
Kristlased ja kirikud on Kristuse õpetust järgides läinud kaugemale, ehitanud ühte või teist mudelit suhetes riigiga – tihti lihtsalt paratamatust järgides. Keeruline on austada ja tunnustada riiki, mis sind taga kiusab, aga sellegagi on kristlikul moel hakkama saadud. Keisri kuju on olnud kui Jumala võrdpilt või peegeldus maa peal – seda küll juba siis, kui tagakiusamine taandunud ja vaja kohaneda riigiga, mis kristlasi toetab ja püüab isegi kristlikku õpetust korraldada, nagu keisrid kirikukogusid kokku kutsudes seda tegid. Tagakiusatud katakombikirik (ilmselt on kannatused liialdatult kirjeldatud) ja riigikirik tunduvad üsnagi erinevad ja keskaegne või hilisem pöördumine varase kiriku ideaalide poole tähendab loobumist riigi toetusest. Ideaalne võib näida keskaegne üritus Euroopas luua kiriku kontrolli all, Roomast juhitav riikide süsteem, mis kannaks kristlikke ideaale ja looks omal viisil Jumala riiki maa peal. Selles liinis isegi kaugemale jõuavad protestandid – Calvini Genfis, anabaptistide Münsteris või Cromwelli Inglismaal. Teokraatia kui ideaallahendus samastab kiriku ilmaliku võimuaparaadiga ja kasutab kõiki tema vahendeid, ka vägivaldseid.
Martin Luther toob ahistava paavstivõimu vastu vastukaaluks maaisanda, kes peab kirikut hoidma. Ja olgu ta vahel ka kiriku suhtes hooletu (kristlased võivad teda muidugi manitseda hoolsam olema), ikka peaks just temale toetuma, sest kiriku ülemaailmne organisatsioon on ebakindlam. Isegi keiser on parem: „Anna meie armsale isandale keisrile õnne ja edu tema vaenlaste vastu, anna talle tarkust ja mõistust, nii et ta oma maist riiki rahulikult ja õndsalt valitseks“ (Martin Luther, „Lihtne viis palvetada, heale sõbrale“ [1535], Kirik & Teoloogia, 8.7.2016). Selline lähenemine toob Lutherit järgivatele kirikutele kaasa küllalt suure lojaalsuse ilmalikule võimule ka neis paigus, kus riigivõim kirikut ei soosi või uutes tagakiusamistes proovile paneb. Samuti püüab luterlik kirik toetuda riigivõimule kristlikku ühiskonnakorraldust kehtestades, juba luterliku ortodoksia ajast alates, mil riigid teisi arusaamu (ka varast pietismi) rangelt tõrjuda aitasid.
Roomakatoliiklus distantseerub edaspidi ilmalikust riigist isegi rohkem kui protestantlus. Paavstiriigi kaotamine annab paavstidele võimaluse kehtestada vaimulikku ja moraalset võimu suuremas ulatuses kui eales varem. Näivalt tervikliku läänekiriku purunemine väiksemateks kildudeks toob kaasa tärkavate rahvusriikide üritused ka katoliiklikes maades rahvuskiriku (gallikanism Prantsusmaal) või isegi valgustatud rahvuskiriku poole liikuda (josephinism Austrias).
Õigeusk justkui taandub müstikasse ja jätab ilmaliku võimu ilmalike valitsejate kätte, seejuures tundub, et sellest liigagi palju osa saades. Kiriku enda tugev keskvõim tundub asetavat riigist sõltumatumasse positsiooni roomakatoliku kiriku, mis ka vaenulikus keskkonnas suudab toetuda riigist väljaspool asuvale keskusele. Siiski pole olnud võimatu kirikutel ellu jääda ja sajandeid tegutseda ka riigivõimu vaenulikkuse tingimustes – nii kristlased islami võimu all kui kakure kirishitan välismaailmale suletud Jaapanis.
Suhe ilmaliku võimuga kujundab kristlust, omad mõjud on nii ühel kui teisel mudelil. Tagakiusatud kirikus tekib küsimus, et kas need, kes järele andsid ja usku salgasid (Peetruse eeskujul), on ikka tõelised kristlased. Sama võib küsida nende kohta, kes niimoodi küsivad (donatistid). Kristlust tunnustanud ja tagakiusamised lõpetanud riigiga koostööd tegev kirik taunis donatiste.
Põranda alt välja tulles ei pruugi kristlus enam sarnaneda avalikult ja ühiskonnaga kooskõlas muutunud kristlusega, see võib olla sünkretistlik, nagu juhtus juba mainitud Jaapani kristlusega. Kui palju ka ei võiks idealiseerida tagakiusatud kristlust, on avaliku kristluse hüveks võimalus olla mitte lihtsalt ühiskonnast mõjutuste saaja, vaid ühiskonna kujundaja. Totalitaarses ühiskonnas, kus püütakse kontrollida ka kirikuid, ei pruugi see olla lihtne.
Omamoodi erijuhtum on see, kui kirik esindab kultuuriliselt või isegi poliitiliselt mõnda teist ühiskonda kui seda, milles ta tegutseb. Mitu sajandit pärast reformatsiooni ei usaldatud katoliiklasi Suurbritannias, kuivõrd paavstid ei tunnistanud inglise kuningat. Leppimine tuli aegamööda. Misjonäride loodud kirikutest, mis kandsid endas Euroopa kultuuri ja koloniaalimpeeriumite pärandit, arenesid sõltumatud kirikud Aafrikas. Endise Vene impeeriumi ääremaadel võib näha sarnaseid protsesse õigeusu kirikutes. Siin võib kirikute valik olla erinevate kultuuriruumide vahel, mitte enam ainult riikidega seotud – aga ikkagi on tegemist enda rolli valimisega ühiskonnas, kus elatakse.
Riho Altnurme
on Tartu Ülikooli Kirikuloo professor.
