Alustan oma kõnet ühe looga. Nimelt pärinen üsna agnostitsistlikust perekonnast ning kui ütlesin oma sugulasele, et pääsesin usundiõpetuse olümpiaadi lõppvooru, siis küsis ta üllatununa, kas kavatsen hakata kirikuõpetajaks.
Lugu ise polnud üllatav. Liis Reier tsiteerib oma magistritöös religiooniõpetajat Toomas Jürgensteini Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumist: „Paljudel inimestel pole päris selge, mida religiooniõpetuse all mõeldakse, ja nad arvavad, et toimub intensiivne mõjutamine“.
Olen tema arvamusega nõus. Ühiskonnas on levinud laiemalt uskumus, et usundiõpetus kujutab endast mingisugust kristlikku mõjutustööd, ent see ei ole kummatigi tõsi. Eesti usundiõpetus on läbinud küll mitu erinevat arenguetappi, ent tänase gümnaasiumi riikliku õppekava järgi on usundiõpetus aine, mille käigus käsitletakse erinevaid religioone ja usulisi liikumisi ning õpitakse tundma religiooni väljendumist kultuuris ning inimese elus ja ühiskonnas. Siiski on tegu valikainega, mida enamik noori ei õpi. On olemas alternatiivaineid (näiteks mütoloogia, mida olen ise õppinud), mille õpetamine aitab küll osaliselt saavutada usundiõpetuse eesmärke, aga minu hinnangul ei pruugi sellest alati piisata.
Tänane noor on kasvanud üles globaliseeruvas maailmas: ta on lapsest peale reisinud välisriikidesse ning tema tutvusringkonnas on erineva kultuurilise, usulise ja rahvusliku taustaga inimesi. Ta on õppinud koolis peamiselt Euroopa-keskset ajalugu ja kirjandust. Tänu sotsiaalmeediale on ta tihti vanematest kiiremini ja paremini kursis USA massitulistamisega ja protestidega Iraanis. Tõenäoliselt hakkab ta tegutsema rahvusvahelisel tööturul või läheb Eestist väljapoole haridust omandama.
Sellel samal globalistist noorel pole sarnaselt mu sugulasele tõenäoliselt aimugi, mida usundiõpetus endast kujutab. Tõenäoliselt on ta mingite religioonidega baastasandil kursis, aga neid rohkem tõlgendada ei oska. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on sõnastanud: „Head teadmised religioonist ja sellest tulenev tolerantsus on hädavajalikud demokraatia teostamiseks. /…/ Religioonide tundmine on lahutamatu osa inimkonna ja tsivilisatsioonide ajaloost, mis seisab lahus mõne konkreetse religiooni uskumisest“ (tsiteeritud Pépin 2009, 10 kaudu).
Leian, et see sõnastus võtab usundiõpetuse eesmärgid ja noorte huviküsimused väga hästi kokku. Usundiõpetus ei peaks toetuma pelgalt ühele religioonile, nagu sada aastat tagasi usuõpetus.
Tänane Eesti ühiskond on väga kirju ja globaliseerunud. Et mõista teisi rahvaid, sh nende loomingut, tuleb mõista nende ajaloolisi religioone. Usundiõpetus peaks noortele õpetama religioonide ühisosa. Kui noored mõistavad, et neil on teiste maailma rahvastega rohkem sarnast kui erinevat, siis väheneb ka diskrimineerimine ja suureneb ühiskondlik tolerantsus.
Usundiõpetus suurendab ühiskondlikku tolerantsust
Praegu pole paljudel inimestel religioonide kokkupuutepunktidest aimugi. Toimub pidev Koraani ja Piibli vastandamine ning näib, nagu elaksime endiselt 14. sajandi Euroopas, mil Dante oma „Infernos“ kirjutas, kuidas Muhamed ketserina põrgus kannatab.
Esitlen kahte maali. Mõlemad on maalitud 16. sajandil ja kujutavad sama lugu. Esimesel kujutatakse Koraani lugu, kus Ibrahim ehk Aabraham peab Jumalale ohverdama oma poja Ismaeli. Teisel maalil kujutatakse Piibli lugu, kus Aabraham peab ohverdama oma poja Iisaki. Kuna islamis on oluline Ismael ja kristluses Iisak, siis on ka loogiline, et kumbki religioon jutustab lähtuvalt oma vaatenurgast lugu veidi erinevalt. Oluline on aga ohverdamise motiiv. Paljudele noortele on see kahe teksti ja maali sarnasus ilmselt üllatav.
Zubdat-al Tawarikh, „Aabraham valmis ohverdama oma poega Ismaeli“ (1583, pühendatud Sultan Murad III-le, allikas: Wikimedia Commons)
Brunswick Monogrammist, „Iisaki ohverdamine“ (16. sajand; allikas: Wikimedia Commons)
Kui kristluse ja islami sarnasused toetuvad suurel määral ajaloolisele ühisosale (mõlemad on abrahamlikud religioonid), siis on sarnasusi ka uskudes, mis ajaloolist tausta ei jaga. Nii Buddha kui ka Jeesus õpetavad, et ei tohi olla seotud maiste rikkuste ega staatusega.
Usundiõpetus aitab noorel olla teadlik nii enda kui ka teiste riikide ühiskondlikust taustast
Üksteise taustast teadlik olemine on vajalik ka riiklikul tasandil. Praegu on läänemaailma jaoks üks ilmekamaid näiteid Hiina. Hiina on paljude lääne inimeste ja riikide jaoks mingisugune mõistetamatu orientalistlik kants, millega suhtlemisel pinged aina kasvavad ning mille maailmavaadet ei ole võimalik hoomata.
Siinkohal tuleb taas mängu puudulik religioosne haridus, kuna tänased Hiina poliitilised otsused põhinevad paljuski konfutsianismil ja taoismil.
Kaug-Idale spetsialiseerunud Patryk Szczotka kirjutab oma artiklis (2022), kuidas 1990. aastatel hakkas Hiina valitsev eliit taaskehtestama konfutsianistlikke lojaalsusele ja pojale keskenduvaid väärtusi. See omakorda aitas kehtestada hierarhilist ja autoritaarset valitsust, kuna Hiina traditsioonilised väärtused rõhutavad eelkõige kogukondlikku hüvangut. Seega nähakse partei teenimist ühiskondliku harmoonia tagamisena ning autoriteedi vastu eksimist peetakse ebamoraalseks.
Religioon aitab mõista kultuurilugu
Tsiteerin taaskord Liis Reieri magistritööd: „Religioon on olnud ja on kõigis ühiskondades inimeste elu ja kultuuri kujundajaid, inspiratsiooniallikas kirjandusele, kunstile ja muusikale. Ilma religioosse hariduseta on maailma kultuuripärandi mõistmine oluliselt raskendatud.“
Lääne kirjandus on kristlusest läbi imbunud. Kristlusest on inspireeritud nii tegevuspaigad kui ka lugudes jutustatav moraal (näiteks saab tuua isegi „Narnia kroonikad“, mille lõvist kuninga prototüüp on Jeesus). Just samal põhjusel pole läänes tõeliselt laialdast edu (võrreldes läänes toodetud sisuga) saavutanud erinevad Hiina fantaasiateosed, näiteks telesarjad ja raamatud. Lääne kultuuriga harjunud tarbija satub niivõrd teistsugusesse kultuuriruumi, mis mitte ainult ei sisalda budistlikku ja taoistlikku mütoloogiat, vaid mille peategelaste väärtused ja loo kulg on nendega sügavalt seotud.
Leian, et usundiõpetus peaks olema õppekavas kohustuslik aine, mis peaks aitama suurendada tolerantsust ühiskonnas ning selgitama erinevaid maailma kultuure ja ühiskondi. Võib vaid loota, et tuleviku noored (ja minu sugulane) mõistavad usundiõpetuse vajalikkust ja ei näe seda vaid kirikuõpetajate ja kristliku maailmavaate pärusmaana.
Viidatud allikad
Szczotka, P. (2022) Influence of Confucianism on the Chinese Political System: A Case of Social Credit System and Socialist Core Values. Institute of New Europe.
Pépin, L. (2009) Teaching about Religions on European School Systems: Policy issues and trends. NEF Initiative on Relifion and Democracy in Europe.
Reier, L. (2009) Piiblimütoloogia kunstis kui võimalus religiooniõpetuse ja kunstiajaloo integratsiooniks. Magistritöö. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut.
Gabriela Turkin
on 2022/23 usundiõpetuse olümpiaadi finalist.
