Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Perikoobi tekst
Mõnes käsikirjas seisavad eplēsthēsan ’said täis’ asemel eplērōthēsan ’täitusid’ ja synetelesthēsan ’lõppesid’. See võib olla Mt 7:28 ja Lk 4:13 mõju. Samuti seisab kolmes käsikirjas „teda“ asemel „laps(uke)“. Ka on üks käsikiri kasutanud „kutsuti“ asemel sõna „nimetati“.
2. Struktuur
Ilus kreeka lause sisaldab kahte pöördsõna, mõlemaid passiivis, üht partitsiipi ja kaht infinitiivi. Lauseehitus näitab kaht elegantset akusatiivi ühendamist infinitiiviga. Ilus on veel see, kuidas ümberlõikamine kui pidulik kohtumine pere ja sugulaste ringis kombineeritakse ühe kohtumisega veel enne rasedaksjäämist, kui ingel tuli vaatama Maarjat. Lause on osake Luuka eelnevatest meisterlikest kirjeldustest.
Luukas kirjeldab Maarja elu sellise sisseelamisega, nagu oleks tal meeles omaenda naise mõtted ja tunded raseduse ajal. Ka on tal siin sügav teoloogiline ja kalendriline (mitte sugugi astroloogiline, millele kaldub Matteus) vaatepunkt: nimelt jagatakse aasta neljaks (pööripäevaks) vastavalt Eliisabeti ja Maarja raseduse kulule. Asja teoloogiline mõte on näidata prohveti ja Jumala Poja ilmaletulekut kõrvuti, samuti seda, et nende vahel oli kooskõla juba enne sündimist.
3. Kontekst
Jutustuse kulu seisukohalt võib see olla sahteltehnika näide, sest lause salmis 21 kuulub kokku lõiguga 2:1–7. Siia on vahele toodud karjaste teema, näitamaks, et juba Jeesuse elu esimesed seitse päeva olid Jumala ilmumise ajaks. Jeesus polnud veel ümbergi lõigatud, kui sai juba Jumala Pojana ilmsiks. Matteusel vastab sellele idamaa tarkade külaskäik. Luukal on teine samasugune tähelepanek Jeesuse lapsepõlvest veel 2:46, kus Jeesus ei olnud veel kolmeteistkümneaastanegi, kui juba istus templis õpetajate seas, kuulas ja küsis.
Sahteltehnika hea näide on veel lõigud Mk 5:21–24 ja 5:35–43, milliste vahele on lisatud hoopis omaette lugu.
4. Kirjanduslooline kontekst
On oletatud mingit Jeesuse perekonna allikat, mis sisaldas ka lapsepõlvelugusid. Sellise allika kasuks räägiks see, et nii Luuka kui Matteuse lapsepõlvelood ei pärine Markusest ega Q-allikast, kuid nende sarnasuseaste on kaudselt võrreldav. Nimelt teeb Jeesus mõlemas lootena-lapsena läbi teatud käigud. Ja seda ei muuda see, et Matteus räägib kogu aeg Joosepist, Luukas aga Maarjast. Siiski võib kahelda allika olemasolus ning käsitleda teksti Vana Testamendi, kristliku kuulutuse ja evangeeliumi autori loomingu raames. Allika enda olemasolu võib olla uusaegse inimese kujutlus ning mitte vastata oludele antiigis.
5. Ajalooline kontekst
Pole kahtlust, et autor võis olla keegi muu kui Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu autor.
Poistele ja tüdrukutele pandi nimesid erinevalt. Tüdrukule nime pannes mõeldi millelegi ilusale ümbritsevast elust. Poisile nime pannes oli esikohal Jumala osa tema elus. Nii sisaldub ka Jeesuse nimes „päästmine“, ehkki absoluutsena, mitte teofoorselt ehk seotuna täiendavalt Jumala tähistuse või Jahve nimega (vrd nime „Jesaja“). Matteus selgitab 1:21 nime valikut: „Tema päästab oma rahva nende pattudest.“
Jeesus lõigati ümber, kuid enne veel oli ta Jumala Poeg. Ümberlõikamine oli ühest küljest lepingule allumise tegu, selle laiendatud tähendus tuleb välja ka kultusliku puhtuse taotlusest, 2Ms 12:43–50, mis räägib, et orje ja võõraid on vaja ümber lõigata selleks, et nad võiksid süüa paasat koos perekonnaga. Ümberlõikamine on lepingu märk, mis üksikteona kaalub üles kõik Toora 613 käsku ja keeldu. Qumrani kirjutistes tõlgendati Aabrahami ümberlõikamist kui lepingu sõlmimist.
Ümberlõikamine ei olnud Jeesuse ajal veel nii püsiva mõjuga operatsioon nagu Mišna ajal, näiteks oli võimalik eesnahka taastada. Eesnaha taastamise peale mõtlesid rikkad ja ajaga kaasas käivad mehed siis, kui tahtsid näidata end gümnaasiumis või palestras, olla nagu kreeklased. Juutluse kindlustudes ja eraldudes muudest usunditest määratleti ka täpsem lõikejoon, et vältida taastamise võimalust.
Ümberlõikamine just kaheksandal päeval võib tähendada eraldamist teistest rahvastest, kellel tuli ette pidulikke, paljude poiste ümberlõikamisi ühekorraga. Näiteks 23. sajandil eKr ütleb keegi templile kingituse teinud mees tänapäeva Naga ed-Derist Kesk-Egiptuses, et võlgneb tänu oma edukuse eest ümberlõikamisele, mille ta võttis ette koos 120 teise mehega.
Tekst sisaldab mõistet „viljastuma“, kreeka keeles syllambanomai ’(kokku) võetud saama’. Juba Septuagintas on selle sõnaga sageli tõlgitud heebrea sõna „rasestuma“. Asja tähtsus tekstis on sama: „enne veel“. Jeesus oli saanud nime mitte ainult enne sündi, nagu on võimalik mõelda meie ultraheli ajastul juba ette poiss- või tütarlapse nimele, vaid juba enne viljastumist.
Antiikaja inimesed ei mõistnud veel viljastumist päris nii nagu meie. Loote arengu algus oli seotud antiigis mõttega, et laps tekib mehe seemnest. Veel ammu enne sündimist elavad kõik tulevased sugupõlved esiisa sees, puusade piirkonnas (Hb 7:5, 10). Külvates seemne naise „emaihusse“ (kr koilia [mētros], kui väljendada end Piibli keeles), hakkab see seal kasvama. Sellest „seemnest“ pärineb ka tänapäeva keeles teadusliku väärtuse kaotanud igandsõna „sperma“, mis rangelt võttes ei ole seeme. Koilia seevastu ei ole oma tähendust sedavõrd kaotanud.
Kust siis tulevad lapsed? Kahtlus senises teoorias (ja kogu teooriate raamistikus, nt ka Aristotelese elu iseenesliku tekke teoorias) tekkis William Harveyl (1578–1657), kes arvas, et iga elusolendi alguses peab olema muna. Ta ei suutnud seda küll katseliselt ega vaatlusega tõestada, tema järeldus oli pigem loogika vallast – enne iga kana peab ju olema muna. Tänapäevani kehtivate teaduslike järeldusteni jõudis meie kandi mees Karl Ernst von Baer (1792–1876), näidates selgelt, et nii Piibli syllambanomai kui ka W. Harvey muna ideed vastavad tegelikkusele.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi esimene paralleel on Johannese ümberlõikamise kirjeldus Lk 1:59. Seda seletab paremini veel Ap 7:8, kus Luuka autor ise tõlgendab 1Ms 17:12. Paulus mainib seda Fl 3:5.
Paralleeliks rasedaksjäämisele ja Jeesuse nimele on Lk 1:31 (siit edasi Js 7:14; Mt 1:21–23). Lapsepõlvelugude kohta üldiselt on Luuka jaoks olulisemateks paralleelideks veel Saamueli (1Sm 2–3) ja Simsoni (1Sm 13) lapsepõlve kirjeldused.
7. Tõlgendusloolised märkused
Esimese jaanuari evangeelium keskendub 2019. aastal Jeesuse ümberlõikamisele ja nimepanekule vastavalt juudi tavadele. Alles uusajal hakati 1. jaanuaril tähistama kalendriaasta algust. Nii on jumalateenistust ette valmistades võimalik valida, kas keskenduda rohkem Jeesuse nimepanekule või uue aasta algusele (vt liturgilisi märkusi).
Jeesusele panevad nime Joosep ja Maarja, aga ingel andis selle talle juba enne sündi (Mt 1:21; Lk 1:31). Tänapäeval, mil lastele soovitakse sageli panna ekstravagantseid nimesid, et nad selgemini „massist“ eristuksid ja meelde jääksid, on üldiselt unustanud see, et paljudes kultuurides (kristlik kultuur kaasa arvatud) on nimedel olnud tähendus. Jeesusele pandud nimi on omalaadne Jumala tegevusprogramm, tema nimes on ette välja öeldud see, mis on Jeesuse maailma tulemise mõte – päästmine.
Kui Johannesele nime panemine oli keeruline, siis perikoobis näidatakse seda lihtsana, kõigile oli selge, mida ütles ingel Maarjale ja et Maarjal olid ingli mõtted südames. Ka kunstis on motiivi kasutatud, nt ühel Tallinna Püha Vaimu kiriku maalil istub Maarja oma koduse raamaturiiuli all. Riiulis on tema teadmised ingli käest.
Nimi annab identiteedi. Teatud puhkudel on kombeks elu pöördelistel hetkedel võtta (lasta panna) endale uus nimi. Avalikkusele on laiemalt tuntud see, et paavst valib endale ametisse asudes uue nime. Praegune paavst on teada andnud, et tema valik – Franciscus – lähtub tuntud Assisi pühakust ja peab väljendama tema ideaale. Samuti saavad õigeusu kiriku mungad ja nunnad endale uue nime.
Nime teadasaamine tähendab meelevalla saamist nimetatu üle. Teda saab kutsuda, tema poole pöörduda jne. Julius Lips nimetab raamatus „Asjade algusest“ mõne Aafrika põlisrahva tava anda lapsele täisealiseks saades uus nimi ja kommet varjata lapseeas lapse tõelist nime ja kasutada avalikkuse ees hüüdnime. Seda selleks, et kurjad jõud ei saaks meelevalda kaitsetu lapse üle.
Vana-Egiptuse mütoloogiast on teada lugu päikesejumal Rast ja maost: kuri jumalanna saadab mürkmao päikesejumalat nõelama; jumal on suremas ja jumalanna lubab ta terveks ravida ainult sel juhul, kui jumal avaldab talle oma varjatud nime. Sarnane motiiv esineb ka saksa päritolu muistendis kurjast haldjast Rumpelstilzchenist – tema nime teadasaamine annab võimu tema üle.
Teatud nimemaagia esineb (ilmselt alateadlikult) paljude kaasaja inimeste keelepruugis, kui välditakse näiteks vähihaiguse või surma otse nimetamist ja kasutatakse eufemisme „kuri haigus“, „raske haigus“, „lahkuma“, „uinuma“.
Ümberlõikamise temaatika kerkib aeg-ajalt ajakirjanduses esile seoses usuvabaduse küsimusega. Kas vanematel on õigus „sundida“ oma lapsele peale religiooni, mida ta täiskasvanuna võib-olla ei valikski? Siiski ei olnud Jeesuse perekonnal seda küsimust; Jeesust kasvatati omaaegse kultuuri tavade kohaselt. Selle kohta on evangeeliumides rida viiteid: lisaks sellele, et ta ümber lõigati, pühitses ta tõenäoliselt bar-mitsvád (Lk 2:41–50), ta oskas lugeda ja jutlustada (Lk 4:16–21), kirjutada (Jh 8:6); ta tundis puusepatööd (Mk 6:3).
Huvitavasse seosesse seab Jeesuse ümberlõikamise apokrüüfne araabia lapsepõlveevangeelium. Selles jutustatakse, et Jeesus lõigati ümber koopas ning vana juudi naine võttis eesnaha ning pani selle alabasternõusse, milles oli vana nardisalv. Naise poeg oli rohukaupmees ning naine ütles talle: „Vaata, et sa ei müü seda alabasternõu isegi 300 teenari eest!“ See oli sama alabasternõu, mille ostis patune naine, kes võidis selle salviga Jeesuse jalgu ning kuivatas neid oma juustega.
Kristuse ümberlõikamise kujutamine muutus kunstis laialt levinuks alates 10. sajandist. Alguses moodustas stseen osa suuremast maalitsüklist, alates renessansist hakati seda kujutama ka iseseisvalt näiteks altarimaalidel. Üks vanimaid ümberlõikamist kujutavaid miniatuure leidub Basileios II menoloogionis (bütsantsi käsikiri, umbes 979–984). Jeesus on koos Maarja ja Joosepiga kujutatud seal mingi suure hoone (templi) ees, neile läheneb preester noaga.
Jeesuse-aegse praktika kohaselt oli ümberlõikaja tavaliselt isa. Klosterneuburgi kloostrist pärineval ehisplaadil tegutseb noaga Joosep. Hiljem paigutati ümberlõikamise stseen suurde hoonesse, mis pidi kujutama templit, kuigi ümberlõikamised seal kunagi ei toimunud.
Kuna ümberlõikamisel valati esmakordselt Jeesuse verd, hakati seda mõistma viitena eelseisvatele kannatustele või lausa esimese kannatusstseenina.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Uusaastapäeva jumalateenistust on põhimõtteliselt võimalik kujundada kahel erineval viisil. Esiteks olgu siin toodud uue aasta alguse jumalateenistuse koraalid ja palved nii Käsiraamatu kui Agenda järgi. See jumalateenistus keskendub ennekõike aasta alguse temaatikale.
Alguslaul: 39.
Päeva laul: 45.
Jutluselaul: 46.
Ettevalmistuslaul: 48.
Lõpulaul: 302.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 69, nr 4/ Agenda, lk 86, nr 2.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 10 (jõuluaeg II)/ Agenda, lk 87–88.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (jõulupühad, jõuluaeg).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 69, nr 2/ Agenda, lk 89.
Teisena olgu toodud 1. jaanuari kui Jeesuse nimepäeva jumalateenistuse proprium. Koraalide ja palvete valikul on keskendutud Jeesuse ümberlõikamise ja nimepaneku temaatikale, kuna Agendas vastav proprium otseselt puudub, on Agenda puhul kasutatud jõulupühade materjali.
Alguslaul: 31.
Päeva laul: 45.
Jutluselaul: 50.
Ettevalmistuslaul: 4.
Lõpulaul: 42.
Algussalmid: Agenda, lk 58, nr 2.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 68, nr 3/ Agenda, lk 81, nr 2.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 10 (jõuluaeg II)/ Agenda, lk 83–85.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (jõulupühad, jõuluaeg).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 69, nr 1/ Agenda, lk 85.
9. Muud soovitused
Alates 19. sajandi lõpust on eesti luterliku kiriku liturgias 1. jaanuar omandanud üha enam uusaastapäeva tähenduse ning Jeesuse nimepäev (ümberlõikamise päev) on jäänud tahaplaanile. Üle-eelmises ja eelmises lauluraamatus leidus ümberlõikamisele pühendatud Paul Gerhardti koraal „Miks sind nõnda vaevatakse“. Koraal mõtestab ümberlõikamist eelpoolmainitud võtmes – see on esimene samm kannatusteel.
Uus Lauluraamat (nr 160) paigutab selle küll aastavahetuse laulude hulka, kuid viimasele kohale ning lisab märkuse, et koraal on Jeesuse ümberlõikamisest.
1. Miks sind nõnda vaevatakse
Ümberlõikamises veel?
Käsu alla sunnitakse
Isa püha Poega seal?
Ega käsk ei valitse
Sinu üle, Jeesus Krist!
Pole su peal Isa viha,
Ehk küll oled meie liha.
2. Enda pärast sa ei kannud
Seda koormat ometi,
Mis su peale seda pannud,
See on meie patu süü.
Meie viletsate peal’
Halastas su helde meel,
Meie vaeste rasket võlga
Tahtsid võtta oma selga.
3. Rõõmustage, võlalised!
Rõõmustagu igamees!
Rõõmustage, murelised!
Sest et helde vahemees
Täna hakkab tasuma
Meie võlga armuga,
Isaga meid lepitama,
Riigi lasteks valmistama.
4. Oh kes jõuab ära tunda
Seda armu sügavust?
Küllalt see eest tänu anda
Rõõmsast südamest ja suust?
Sind ma kiidan, Jeesus Krist,
Oma heldet abimeest,
Maa peal auta sa ja vaevas,
Suure väe ja auga taevas.
(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
