Eesti luterlik kirik on võtnud ette suure ja üsnagi raske töö – koostamisel on uus, meie kaasajale vastav kiriku lauluraamat. Mida see tähendab ja miks võiks sellest hoolida ka Eesti laiem avalikkus? Tõsi, kiriku lauluraamat ei ole rahva seas enam nõnda populaarne, et inimesed seda vägisi hauda kaasa võtaks (vt Toomas Paul, „Kirikulaul eesti rahva mentaliteedi mõjutajana“, Sirp 21.12.2001). Pigem teeniks sarnase au ära nutitelefon. Kusagil kollektiivses hingesopis on midagi sellest intiimsest sidemest aga ehk säilinud. Mis võiks olla põhjuseks, et seda taas elavdada?
Hea kirikulaul on kunstitöö, mis võib puudutada sügaval moel inimese eksistentsi. See võib kanda häälestust ja atmosfääri, milles kohtuvad jumalik ja maine. Ei jumalik reaalsus ega inimelu pole lõpuni kirjeldatavad või mõisteliselt avatavad. Usu- ja elukogemused juurduvad aga sügaval ja otsivad sobivat artikulatsiooni. Järgnevas tahangi teha mõned tähelepanekud kirikulaulu kui häälestava, atmosfäärilise sündmuse kohta.
Kirikulaul kui kõla- ja sõnasündmus puudutab meie meelt, häälestades tervet meie olemist. Kuidas seda häälestust mõista? Juba tavalise kõne puhul on olemuslikult tähtis kõla ja toon. Kui kõnel ei oleks tooni, mis meie meelt ja südant häälestab, oleks kõne tervikseost väga raske jälgida ja mõista. Kõla ja toon ei ole seejuures lihtsalt tähendusetud meediumid või materjal, vaid kõne ihuline pool on ise täis omalaadset väljendusjõudu. Kõne õnnestub, kui sõnade semantiline ja tooni meeleline väljendusjõud hästi kokku klapivad.
Muusika pühendub kõlale ja toonile. Selle meelelise elemendi viljelemine toimub tundelise või afektiivse mõju pärast. Oluline on aga näha, et tundelisus või afektiivsus ei ole pelgalt irratsionaalsed ja tähendusetud hoiakud, vaid et neil on tunnetuslik mõõde. Häälestatud mulje sisaldab tunnetust, mis otsib sobivat väljendust, õnnestunud artikulatsiooni. Nii on kunstil oluline side tunnetusega, see võib olla „ei iialgi nähtu tuttavlik tsitaat“ (Adorno).
Igapäevases keelekasutuses me nimetame, korrastame ja valitseme asju. Keeleline ratsionaalsus on mitmeski osas edukas ja kipub end seetõttu absolutiseerima. Häälestatud muljes oleme me aga avatud tähendusele, mida tavapärane keelekasutus ei haara. Mis meile tundes ja häälestuses muljet avaldab ning seal väljendust otsib, võib olla samas olulisem kui mõisteline tähendus. Püüd häälestust avada tuleb hästi esile ka luule puhul. Luule afektiivne-pildiline keel ning meeleline rütm ja kõla püüavad haarata tavapärasest keelest kaugemale. Nii muusika kui luule võivad kunstilise talendi korral algset muljet mõjusalt edasi anda.
Oluline eeldus selle kõige juures on, et meie maailmasolu on alati ja suurel määral häälestunud ja afektiivne. Me ei seisa teadvuse või subjektina kuidagi maailmast eraldi, vaid oleme sellega sügavalt põimunud. Me oleme alati kuidagi häälestatud, maailmale tundeliselt avatud ja sellest mõjutatud. Ihuline taju ja afektiivsus seovad meid olemuslikult meid ümbritseva ja kandva reaalsusega. Viljakas on siinkohal ikka veel Martin Heideggeri analüüs, mille järgi inimese olemist iseloomustab oluliselt „häälestus“ või „leidumus“ (Stimmung, Befindlichkeit). Afektiivse häälestusena võime näha näiteks hirmu ja julgust, nukrust ja rõõmu, armastust ja usaldust. Need ei ole pelgalt subjektiivsed värvingud või tundmused, vaid maailmasolu ja maailmatunnetuse põhilised viisid. Filosoof Hermann Schmitz tõlgendab tundelist häälestust atmosfäärilise tõelisusena, mis meid justkui tuulena haarab ja raputab.
Kirikulaul võib kanda häälestust, milles väljenduvad sügavad maailmasuhted. Samas ja eelkõige on see aga jumaliku reaalsuse väljendus – selle väljendus, kelles me viimselt ja tegelikult „elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:28, vrd Goethe „Prooemion“). Kirikulaulu muusika ja poeesia aitavad ühteaegu lihtsalt ja subtiilselt väljendada inimelu jumalikku häälestatust, meie ihulist, tundelist ja meelelist haaratud-olemist jumalikust reaalsusest. Kirikulaulu atmosfääris võib inimene tunda rõõmu ja rahu, milles kristlik kogemus näeb Jumala enda tuulena ilmuvat Vaimu.
Heidegger osutas Hölderlinile toetudes: „Luuleliselt elab inimene siin maa peal.“ See tähendab, et kõik meie vaev, töö ja saavutus ei ulatu tegelikult inimelu sügavustesse, ei haara asjade tõelist olemust ega „jumalate kohalolu“. Me takerdume iseendasse, oma täitmatusse võimutahtesse. Luuleliselt elamine on aga just selles vaid kingina avanevas kohalolus viibimine. Kirikulaul aitab meil elada luuleliselt. Õnnestunud kirikulaul on atmosfäär ja häälestus, milles avaneb maailm nii oma hädas kui rõõmus – ja Jumal kui maailma saladus. Siis võime me olla justkui Lutheri poolt osutatud lilled ja linnud, kellele evangeelium on kõrisse kirjutatud (WA 29, 551), olgu me siis kristlased või mitte.
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia ja meditsiinieetika järeldoktor, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
Loe lauluraamatu teemal veel:
Thomas-Andreas Põder, Kiriku lauluraamatu olemus ja kavandatava lauluraamatu proovikivid dogmaatika vaatenurgast.
Mart Jaanson, Luterlikest tuumiklauludest.
Eerik Jõks, Küsimused ja valikud EELK uue lauluraamatu koostamisel.
