Harri Reinu kirjutatud ja kujundatud raamatuid saab kätte võtta, lugeda ja imetleda. Harri Reinust kui pikaajalisest EELK Usuteaduse Instituudi raamatukoguhoidjast (1976–1991) ja hilisemast raamatukogu juhatajast (1992–1997) on vähe kirjutatud ning nii on viimane aeg mälestusi kirja panna.
Läksin Harri Reinu juurde raamatukokku värske Usuteaduse Instituudi üliõpilasena esimesteks eksamiteks raamatuid laenama ja arvasin leidvat katalooge või süstematiseeritud kogu. Ent ta küsis hoopis, mis teema mind huvitab ja millistes võõrkeeltes loen, kas saksa, prantsuse, rootsi või soome keeles. Kuuldes, et vaid inglise keeles, muutus ta murelikuks. Saksa keeles olevat sobivat kirjandust küll, kuid ingliskeelsete raamatute leidmine võtvat aega. Kui raamatukoguhoidja hämaratesse tagumistesse ruumidesse kadus, siis oli mul aega silmitseda raamatukogu eestuba. Raamatuid oli riiulitel, laudadel ja toolidel, osa virnu oli põrandal. Ajakirju oli laotud ühe kõikuva riiuli toeks. Ometi jättis see kõik mingi salapärase süsteemi alusel korrastatud mulje. Tollal pidasin seda laoks, ent hiljem raamatukogu külastades nägin, kui osavalt raamatukoguhoidja leidis ka sealt vajaliku trükise ja tasapisi mõistsin, et selline ongi Usuteaduse Instituudi raamatukogu. Kogu kirjavara oli selles süstematiseeritud, ent esmapilgul ainult raamatukoguhoidjale teada oleval viisil.
Mõni aeg hiljem Harri Reinule kirikuloo eksamit tegema minnes selgus, et Usuteaduse Instituudi raamatukogu on ulatuslikum kui need mõned ruumid tollal Kiriku tänaval asunud konsistooriumi majas. Kuigi eksami aeg oli kokku lepitud, oli raamatukogu uksel teade, et ta oli läinud toomkiriku torni raamatuid tooma ja tulevat varsti tagasi. Millal on varsti? Ent kui palju raamatuid kühmus bibliotekaar tornist ikka tuua jaksab. Jäin ootama, oli särava päikese ja tugeva tuulega jahe varakevadine päev. Kui Harri Rein lõpuks saabus, olin läbi külmunud. Hoolitsevalt pani ta mind raamatukogu sooja ahju vastu istuma ja ootas kannatlikult, kuni olin nii palju kosunud, et rääkida suutsin. Eksami lõpuks olin ootamise unustanud. See, nagu kõik temale tehtud eksamid, kestis mitu tundi, ahi oli soe ning eksamineerija tähelepanelik ja heatahtlik kuulaja.
Toomkiriku võlvidepealsetes ruumides asunud instituudi raamatukogu hoidlas säilis tänapäeva lugejatele suur hulk väärtuslikku teoloogilist kirjandust. Bibliotekaar tundis neid kogusid hästi ja tegi need ka uurijatele kättesaadavaks. 1990ndatel jõudsid seal hoitud raamatud instituudi uude majja Pühavaimu tänaval ja Tartu ülikooli raamatukokku. Nimelt säilitati toomkirikus osa 1940ndatel aastatel Tartu ülikooli raamatukogust päästetud teoloogilisest kirjandusest. 1990ndate lõpus tagastas instituut ülikooli raamatukogule selle templit kandnud trükised. Nii on põhjust Harri Reinule kui raamatukoguhoidjale tänulik olla mitte ainult luterlikul kirikul, vaid ka Tartu Ülikoolil.
Raamatukoguhoidjana tean seda, mida üliõpilasena aimasin: Harri Rein oli suurepärane raamatukoguhoidja. Ta oli lugejate suhtes lõpmata kannatlik ja mõistis targalt soovitada lugemist lisaks sellele kirjandusele, mida temalt küsida osati. Ent ta oli ka hea süstematiseerija. Ta tegi palju instituudi teatmestu korrastamiseks, koostas mitmesuguseid katalooge ja kartoteeke. Juba tema ajal püüti täpsemalt kirjeldada ka üht väärtuslikemat osa instituudi raamatukogust, nimelt 1819. aastal asutatud Kirikuõpetajate Raamatukogu fondi. Ta alustas bibliograafiatöö ja artiklite kirjeldamisega, näiteks koostas kartoteegi erinevais kogumikes ilmunud võõrkeelsete jutluste kohta nende aluseks olevate kirjakohtade järgi.
Seda lugu kirjutades meenus veel üks seik. Kui läksin esimest korda Toompeale vanasse konsistooriumi majja kindla sooviga usuteadust õppima hakata, siis eksisin uksega ja olin ootamatult loengusaali asemel raamatuid täis madalas toas. Keegi väga lahke vaatega mees võttis mind vastu ja viis õigesse ruumi. Hiljem sain teada, et teejuhiks oli Harri Rein.
Silja Härm (1969) on Tartu Ülikooli raamatukogu referent, usuteaduskonna doktorant ja EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud.
