Uku Masing kirjutas kord, et „kui vanasti räägiti tuulest, siis räägiti vaimust. Sest ei olnud vahet hinge ega tuule vahel, ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatut rada. Seesinane, kes kuulab tuult ja mõistab tema häält, see mõistab Jumalat“.
Kui tänagi Ülikooli tänaval korraks seisatasin, võis tunda tuult, mis endale ida ja lääne suunalt vaikselt läbipääsu otsis. „Seesinane, kes kuulab tuult, kuulab ka Jumala hingetõmbeid. Ja Jumal räägib temaga, vahel tasakesi, siis valjusti, et inimene mõistaks,“ lisab Masing. Teda oli kuulda.
Et Urmas Petti nii paljudele korda on läinud, näitab see, mida me siin kirikus täna näeme. Et Urmas on nii paljudele südamesse läinud, seda võime siin täna üheskoos tunda – siingi on tunda väikest tuule liikumist, mis küünlaid kipub kustutama. Ta on alati siin ja alati kohal. Nii meie kõikide lugudes temaga kui ka pisemates või suuremates taaskohtumistes temaga. Urmasega.
Kui me räägime Tartu suurusest, siis tulevad tänases päevas ikka huulile uued nutikad tehnoloogiad ja uued avastused ning idufirmad, mis peaksid inimeste elu kergemaks tegema, sageli inimelu ka pikemaks tegema. Paraku ei ole see nii ja paraku ei ole selline elu ja elamine midagi väärt, mis mahub vaid pisikesse telefoni või nutikasse lahendusse. Neis asjades ei ole südant ja me ei kuule eluilmaski neid aparaate ja lahendusi südamest südamesse rääkimas, rääkimata nende käeulatusest ja silmavaatest.
Urmasel olid need samad puudutused aga meie kõigi jaoks olemas. Ka Tartu kui linna jaoks. Seepärast jääb Urmasest ikka teadmine kui teoloogist ja teadlasest, kes oma iseenese nutikuse, tarmukuse, huumorimeele ja maailma kõrgeimal teadusepiiril kõndimisega oma sõpru ja kolleege vaimustas ja innustas. Urmas Petti oli oma teadustöö mõõtmega vägev mõtleja ja kaasamõtleja, kaasarääkija. Ta oli Eesti tunnustatuim ja rahvusvaheliselt tuntud Martin Lutheri teoloogia ja reformatsiooniajaloo uurija. Ka selline tõsiasi on Tartu suurus.
Kellelgi meist ei ole mitut elurada, ka mitte seda viimset teekonda, millele me Urmast täna saadame. On üks ja ainus rada, mille me oma eluajal sisse kõnnime ning millel kõndides ja uusi kõndijaid kohates võime uhked olla, et Urmas on need rajad vägevalt sisse kõndinud, kirjutanud, rääkinud, puudutanud ja laulnud. Need teed on meile alati valla, ka see tee, mis viib Urmas Petti täna Raadile, Vana-Jaani kalmistule.
Urmas saab oma viimse puhkepaiga vahetusse naabrusesse mitmed toredad ja väärikad naabrid. Selle peale nüüd Urmas küll muigaks, sest neiks uuteks naabriteks on eesti kirjamees ja arst Friedrich Robert Faehlmann, kellega ta saab nüüd rääkida heast ja paremast eesti ajast, aga ka meditsiinist; Tartu ülikooli juures 19. sajandil tegutsenud baltisaksa helilooja Johann Friedrich La Trobe, kellega on nüüd tore tema Tartus kirjutatud Stabat Mater’it laulda ja sajandite tagusest Tartu üliõpilaste Akademischer Gesangverein’ist pajatada; ning muidugi Uku Masing, kellega Urmas saab rääkida nii teoloogiast, luulest, idast ja läänest puhuvast tuulest ja mõõtmatust ehatuulemaast, sest
„tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea mitte, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes Vaimust on sündinud“ (Jh 3:8).
Hea Urmas, tänan Sind Su rikka aja ja mõttemaailma eest.
Rahu Sulle.
Urmas Klaas, Tartu linnapea, Urmas Petti matusetalitusel 31.1.2016.
