Kallid leinajad! Urmase pere!
Väga valus on tänane päev Tartu Ülikooli usuteaduskonnale. Alles kuus aastat tagasi jätsime siinsamas hüvasti unustamatu kolleegi Pille Valguga, kes lahkus Urmasest veel nooremana. Urmas jutustas sel päeval nõnda helgelt, et südamed said kergeks ja hinge tuli leppimine.
Täna peame tunnistama, et Urmasega oleme jäänud ilma ühest oma vaimsest tugisambast, teoloogist, mõtlejast, õpetajast. Kui palju on täna siia kogunenud Urmase õpilasi!
Eesti puhul on luterliku teoloogia tundmine see, mis määrab. See on vundament, printsiip, vähemalt üks kõige põhilisematest alustest. Seda asjaolu ei saa muuta, sest ei saa muuta viimast viitsada aastat Eesti ajaloos – kuigi seda saab võib-olla unustada. See on midagi, mida peab igal juhul usuteaduskonnas õpetama ja uurima – ning Urmas oli parim Martin Lutheri pärandi tundja Eestis. Tema teadmisi ei vajanud ainult teoloogid, vaid ka filosoofid, ajaloolased, filoloogid, muusikaloolased jt. Ta oli ikka ja jälle kedagi konsulteerimas. Piisas tema olemasolust usuteaduskonnas, et oleks teadmine: see kõige põhilisem on meil olemas, usuteaduskond toimib, nii nagu seda Eesti ühiskonnas vajatakse.
Üksnes tänu Urmasele sai teoks võimas köide Lutheri „Valitud tööd“, üle 800 lehekülje, esimene mahukam Lutheri eesti tõlgete väljaanne üldse, raamat, millel on 500-aastane mõõde. On uhke, et see valmis ülikooli peahoone katuse all, kolmandal korrusel, kus on usuteaduskonna tööruumid.
Urmas kujundas suurel määral ise endale laia ja süstemaatilise teoloogilise hariduse, temast sai parimaid teoloogia ajaloo tundjaid üldse. Just tema on juhendanud meie teaduskonna teoloogiliselt kõige keerukamad väitekirjad, mis on nõudnud raskete keelte ja allikate tundmist, olgu teema keskaeg või uusaeg. Oma haardega kattis ta mitme professuuri kohused.
Aga Jumalast antud jutlustaja, nagu ta oli, tegude inimene, ehtne, julge, sirgeselgne, ei kõnelenud ta ise oma tegude suurusest, isegi sellest mitte, milliseid pingutusi nõudis Jaani kiriku taastamine. Oma loomingulise jõu ja anded, kirjanduslikud, muusikalised, suunas ta Jumala ja koguduse teenimisse, päev päeva järel, aasta aasta järel. Ja selle asemel, et Lutheri õpetusest kõnelda kui abstraktsest õpetusest, teostas Urmas seda oma jutlustes. Ta näitas loomingulisel moel, kuidas Luther elustas kirjatähte: kerge meele, vabade assotsiatsioonidega, olemata milleski kinni, värskusega, mis sünnib eruditsioonist, hinge põlemisega. Kui ilus ja elus oli see päev, kui Jaani kirik kümme aastat tagasi uuesti sisse pühitseti, meie XXI sajandi ime, Tartu väike Notre-Dame!
Istusime Urmasega kuusteist aastat usuteaduskonnas külg külje kõrval (sõna otseses mõttes, sest usuteaduskonna ruumid on väga väikesed), alates päevast, mil ta Baselist doktorikraadiga tagasi jõudis. Tavaliselt me lihtsalt vaikisime ning tegime tööd ja tööd. Inimhääle võimalusi kasutasime juhul, kui oli äkitselt vaja edasi jutustada mõni anekdoot, mõni elamus kirjandusest või muusikast. Urmase kunstihuvid olid väga avarad. Vahel ei rääkinud me kuu aega muud kui „tere“ ja „head aega“. See vaikus oli mõtterikas ja inspireeriv, kerge meelega ja hele, sest Urmas kirjutas igal hommikul vähemalt tund aega jutlust, mõeldes pühapäevale. See kandub edasi ja nii tundub täna mullegi, et viimased kuusteist aastat olen mõtisklenud põhiliselt pühapäevast – ja see on midagi kõige paremat, see hoiab, see ongi „üks kindel linn ja varjupaik“.
Me täname Urmast kõige selle eest! Soovime, et Urmase lähedased ja kogudus tunneksid seda hoitust alati!
Domine, in gratia tua da fideli servo tuo pacem et vitam aeternam!
Marju Lepajõe, Tartu Ülikooli usuteaduskonna nimel, Urmas Petti matusetalitusel 31.1.2016.
