Astronoomid on avastanud palju Päikesesüsteemist väljaspool asuvaid planeete. Seoses sellega räägitakse viimasel ajal teadusringkondades tõsiselt maavälisest elust. 24. augustil 2010. aastal kirjutas SETI (the search for extraterrestrial intelligence) teadlane Seth Shostak ajalehes The Guardian, et maavälised olendid võivad omada tehisintellekti. See on põnev seisukoht: oleme seda meiegi siinsamas oma planeedil pikalt taga ajanud. Näiteks Ray Kurzweig, Hans Moravec jt usuvad, et tehisintellekt on saavutatav, et kunagi ületavad arvutid inimese aju, et me kanname oma teadvuse sisu kompuutrisse ja saame surematuks. Frank Drake aga oletab, et maavälistel olenditel pole kahte silma, nad ei hinga ega sarnane meile väliselt mitte sugugi. Seda mõtet toetab ka Sir Martin Reesi arvamus: maaväliste olendite erisus meist teeb nad meie jaoks koguni kogemusvälisteks. Paleontoloog David Ward aga tõstatab hüpoteesi, et sellised olendid on juba meie hulgas ammugi olemas, nimelt mikroobide kujul, mistõttu nende uurimine on eriti vajalik. Just mikroobide uurimise eesmärgil on vaja mehitatud kosmosereise Kuule ja Marsile. Samas hoiatab kuulus astronoom Stephen Hawking maaväliste olenditega kohtumise eest, kes võivad olla planeedilt, kus ressursid on ammendatud. Nad ehk otsivad uut asustuspaika ja kui avastavad Maa, siis võib meie saatus olla kurb nagu indiaanlaste oma pärast seda, kui Kolumbus avastas Ameerika. Vähemalt ühes on teadlased ühel nõul: ekstraterraanid ehk maavälised olendid võivad olla meist väga erinevad.
Bioloogias kõneldakse üha enam inimesest, keda on võimalik ümber teha täiesti uueks olevuseks. Gregory Stock oma raamatus „Inimeste ümberloomine“ kirjutab, et inimene pole evolutsiooni lõpp-produkt. Me saame nüüd võtta evolutsiooni enda kätte ning geenitehnoloogia ja nanotehnoloogia abil muuta inimese uueks, fundamentaalselt uueks. Ta räägib isegi meist kui viimastest inimestest. Jah, me ei pea kartma astuda Jumala kohale ega kartma inimese viimist uuele astmele. Kloon on naljaasi selle kõrval, see on lihtsalt keha koopia. Muidugi on vastuhääli, mis hoiatavad sekkumast Jumala loomingusse, kuid näiteks haiguste likvideerimine peaks meid ju kõiki rõõmustama, mis sellest, et arstid jäävad töötuks.
Ka Jeesus ütles Johannese evangeeliumis, et teie olete jumalad, nii on kirjutatud raamatutes. Ja Jeesuse imed hakkavad teoks saama. Juba antakse pimedale tagasi nägemine, kurdile kuulmine ja halvatu võib liigutada käsi ja jalgu mõtte jõul. (Muidugi otsitakse juba tükk aega ka võimalust, kuidas mõtte jõul tanke juhtida.) Kahju on neist usklikest, kelle usk toetub vaid Jeesuse imedele. Imesid võime siin maa peal teostada ka meie ise. Teaduses on päevakorral juba näiteks ka nähtamatuks muutumine ja keha teleportimine.
Surematust ihkasid ja ihkavad taoistid, kes püüavad pikendada elu harjutustega ja eliksiiridega. Ka Euroopas otsiti „tarkade kivi“. Aastal 2004 andis Surematuse Instituut välja artiklite kogumiku „Teaduslik võitlus surma vastu“. On teadlasi, kes usuvad võimalust inimelu väga pikaks venitada ja surematuse saavutamist. Sellest unistas ulmekirjanik Arthur Clarke tõsimeeli juba 1964. aastal.
Jah, oleme saamas jumalateks ja ilmselt ootab meid ees pöörane tulevik, kui me ennast ise ei hävita ökokatastroofis või sõja läbi. Muidugi, täiesti uuteks saaksime ikkagi alles siis, kui looksime kunstliku elu täiesti uuel alusel, „geneetilise koodi“, mis ei ole bioloogiline. Ka räägitakse ju praegu multiversumist ja tumedast ainest. See tume aine on saladus, kuid ilmselt see väike osa, mis on nähtav, sõltub vägagi nähtamatust tumedast ainest ja energiast – kuigi me ei tea, mis aine või mis energia see nähtamatu üldse on. Kuid me võime ka oletada, et teisest universumist on tulnud meie juurde olendid, kes on täiesti erinevad, nad on „sündinud“, „loodud“ või „tekkinud“ meile täiesti arusaamatul viisil. Võib-olla pole neil aju, mõtteid ega teadvust, ehk suhtlevad nad omavahel täiesti teisiti, nende eesmärgid ja teod on täiesti erinevad meie omadest. Ja võib-olla on nad nähtamatutena juba meiegi hulgas. Tahavad nad meiega suhelda või mitte? Kõik see on muidugi hüpotees, kuid võimatult salapärane kõiksus võib pakkuda meile üllatusi, millest me undki ei näe, veel vähem suudame ette kujutada ja unistada.
Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.
