28.-29. jaanuaril 2015 kaitses Saksamaal, Greifswaldi Ernst Moritz Arndti nimelises ülikoolis doktorikraadi Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia õppejõud Thomas-Andreas Põder. Sellega seoses intervjueeris teda ajalehe Eesti Kirik kaastööline Kätlin Liimets.
Kätlin Liimets (KL): Miks valisid doktorikraadi kaitsmiseks välisülikooli ja miks vahetasid 2012. aastal ülikooli?
Thomas-Andreas Põder (T-AP): Teoloogiadoktori kraadi saamise üle 28.-29. jaanuaril 2015 Greifswaldis on mul väga hea meel. See on pika ja mitmetahulise teoloogina kasvamise protsessi oluline vahetähis. Et see toimus nüüd ja mitte näiteks kümme aastat tagasi, on muidugi mõneti ebaharilik ja nõuab ilmselt lähemat kommentaari. Oma roll on siin mitmetel teguritel.
Kui teoloogiaõpinguid alustasin, iseloomustati vastvabanenud Eestit märksõnaga üleminekuühiskond. Normaalse elukäigu takistamine või mahasurumine paljudel elualadel – ka teoloogias – oli äsja lõppenud. Piirid hakkasid aegamisi avanema ka õppimiseks mujal maailmas. Juhtusin olema Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonna esimene tudeng, kel õnnestus leida selleks võimalused juba põhistuudiumi vältel (Sydney Katoliku Instituut, Tübingeni Ülikool).
2001. aastal rõõmustasin, et mu unistuste paik, Tübingeni evangeelne usuteaduskond oli võtnud mind doktorandiks ja maailma üks parimaid süstemaatilisi teolooge, prof Eberhard Jüngel valmis olema juhendajaks. Samas tajusin veel oma ebaküpsust ja ka hariduse puudulikkust. Seda soodustas muidugi asjaolu, et enamasti alustasid Saksa tudengid doktoritöö kirjutamist või läksid pastoraalseminari ligi 30-aastaselt. Olin ise 25 ja ordineeritud juba ka õpetajaks. Tagasi vaadates kujuneski teistkordne Tübingeni periood (2001-2005) eelkõige süvendatud õpinguteks teoloogia ja filosoofia vallas.
Edasi ei olnud võimalik lükata n-ö igapäevasemat avalikku osalemist eestikeelse teoloogilise taju teravdamisel ja teoloogilise mõtte arendamisel. Samuti pidi erinevates vormides vastutuse võtma kirikliku elu ja praktika teoloogilise analüüsimise ja toetamise eest. Sellega alustasin aastal 2000. Avaliku teoloogilise tegevuse varane algus oli tingitud selgelt asjaolust, et „tänu“ okupatsiooniajale oli normaalne põlvkondade järelkasv olnud süstemaatilise teoloogia vallas – distsipliinis, mis küsib kristliku usu ja kiriku õpetuse tähenduse ja tõe kohta – võimatu.
Eestisse tulles alustasin täiskohaga tööd süstemaatilise teoloogia õppejõuna Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Hakkasin lugema kursusi, mis käsitlevad uuema teoloogia ajalugu, sissejuhatust (süstemaatilisse) teoloogiasse, kaasaegse teoloogia mõistmise põhimudeleid, kolmainuõpetust: Jumala kriitikat, õigeksmõistuõpetust: teo-loogikat, usutunnistuskirjade teoloogiat: usu grammatikat, teoloogilist eetikat, värskeimalt ka oikumeenikat. Õpetamine ja suhtlus üliõpilastega on olnud suurepäraseks kooliks. Lisaülesandena (programmijuhina) olen vastutanud bakalaureuse- ja magistriõppe teoloogia õppekavade eest.
Kõigi nende aastate vältel on nii side kirikliku praktikaga kui paralleelne interdistsiplinaarne uurimis- ja mõttetöö mitme erineva teema kallal olnud minu kui süstemaatilise teoloogi enesemõistmise oluliseks inspiratsiooniallikaks. Sama oluliseks, aga ka vaeva- ja aeganõudvaks on olnud varasest tudengipõlvest peale taotlus ehitada sildu eesti-, saksa- ja ingliskeelsete teoloogiaruumide vahel. Olen mõistnud end rõhutatult Eesti teoloogina – teoloogina, kes viljeleb teoloogiat ja täidab teoloogi ülesannet Eesti ühiskonna ja kiriku kontekstis. Vastutustundlik teoloogia on minu jaoks alati kontekstuaalne ehk kohalik. Ühtaegu pean aga kohalikku teoloogiat tõsiseltvõetavaks vaid siis, kui seda viljeldakse avatuses ja suhtluses rahvusvahelise ja oikumeenilise avalikkusega.
Minu avaliku teoloogilise eksistentsi oluliseks osaks on viimasel kümnel aastal olnud seetõttu töö Euroopa tähtsaima evangeelsete kirikute osaduskonna – Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas – nõukogus, aga rõõmu ja tänulikkusega mõtlen tagasi ka tööle Eesti luterliku ja õigeusu kiriku dialoogikomisjonis.
2001. aasta sügisest saadik tegelesin doktoriväitekirjaga seotud uurimistööga üsna järjepidevalt, ehkki ikka ja jälle tuli sisse ka pause. 2012. aasta suvel selgus, et toona 78-aastane Eberhard Jüngel ei saa tervislikel põhjustel enam juhendajaks olla. Prof Heinrich Assel, kellega olin teinud koostööd 2008. aastast, pani ette viia asi tema juures lõpule. Jüngel, kes on audoktorina Greifswaldi usuteaduskonna liige, kiitis vahetuse heaks. Kuna Assel on väitekirja teema osas nii vaimuloolise konteksti kui käsitletava süstemaatilis-teoloogilise problemaatika osas maailma parimaid spetsialiste, oli vahetus tema juurde ka sisuliselt õigustatud. Saksamaal toimub promoveerimine ülikoolis, kus töötab juhendaja (Doktorvater). Greifswaldi teaduskonna dekaan tunnustas avaliku disputatsiooni sissejuhatuses Jüngelit huumoriga aujuhendaja (Ehrendoktorvater) tiitliga.
KL: Koostöö juhendajaga – Sinu kommentaar.
T-AP: Juhendajaid oli mul niisiis kaks. Jüngeliga kohtusin esmakordselt 1996. aasta kevadel TÜ usuteaduskonnas toimunud süstemaatilise teoloogia päevadel (vt „Eberhard Jüngel 80 – laudatio dogmaatika suurmeistrile“, K&T nr 156/ 5.12.2014). Toona tekkis tänaseni kestev kontakt ja ta kutsus mind Tübingeni õppima. 1997-1999 ja 2001-2005 osalesin paljudes tema loengutes ja seminarides. Jüngel nõustus väga harva olema juhendajaks. Seetõttu ei pidanud ta ka doktoriseminare, nagu tegid teised süstemaatika professorid. Ta jättis doktorandile täieliku vabaduse iseseisvaks tööks.
Assel pani heas mõttes surve alla. Umbes 2-3 korda aastas toimus kirjutatu põhjal töö üle vestlus. Kord semestris toimusid kahepäevased süstemaatika doktoriseminarid, kuhu kogunesid doktorandid ja järeldoktorandid nii Saksamaalt kui mujalt. Need andsid hea rütmi ja olid õpetlikuks diskussiooniplatvormiks. Uurimistöö „kultuurikiht“ märkmete ja visandite näol oli kujunenud aastatega nii keeruliseks, et hakkasin 2012. aasta veebruaris uuesti algusest kirjutama (samal ajal tegelesin mh osaliselt veel raamatu „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ koostamisega, vt „Evangeelne teoloogia ja selle põhitekstid“, K&T nr 97/ 18.10.2013) ning 2014 suvel sain 538-leheküljelise (Saksa teoloogiaruumis pigem keskmise mahuga) uurimuse valmis.
KL: Kas töö on pühendusega?
T-AP: Kui uurimus ilmub raamatuna, on see pühendatud mu kallile, 2004. aastal autoõnnetuses hukkunud õele Anne-Maarjale. Lisatavas eesõnas on põhjust ütelda ka tänusõnu. Kuna uurimistöö kestis kaua, oli nii kodu- kui välismaal palju neid, kes oluliselt toetasid. Nimetan siinkohal oma peret: suurepärasest teoloogist abikaasat Kadri Eliisabetti, tema ema Ellet, kes on näinud palju vaeva meie väikeste poegade hoidmisega, oma kalleid vanemaid ja nooremat venda Johann-Christiani, kes kaitses doktoritöö juba ammu ning on olnud inspireerivaks ja asjatundlikuks vestluskaaslaseks läbi aastate. Tänulik olen kolleegidele ja tudengitest kaasvõitlejatele Tartu Ülikooli usuteaduskonnas – eriti dekaan professor dr Riho Altnurmele ja süstemaatilise usuteaduse professorile dr Anne Kullile. Mitmeski mõttes on hindamatu hea sõbra õp dr Tiit Pädami tugi. Oluliste innustajatena nimetan ka peapiiskop dr h.c mult Jaan Kiivit juniori ja dr Alar Laatsi. Samuti olen tänulik Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikmetele, kelle mõistev suhtumine võimaldas keskenduda väitekirja lõpetamisele.
KL: Milles seisnes töö eesmärk, originaalsus ja põhisisu kokkuvõtlikult?
T-AP: Dissertatsioon kannab saksa keelest tõlgitult pealkirja „Solidaarne tolerantsus. Ristiteoloogia ja sotsiaaleetika valgustusjärgne süstemaatiline esmakuju – Alexander von Oettingeni teoloogiline pärand“.
Uurimus kujutab endast niisiis Eesti 19. sajandi ühe mõjukaima teoloogi, Tartu Ülikooli professori Alexander von Oettingeni (1827-1905) mahuka süstemaatilis-teoloogilise pärandi esmakordset tervikinterpretatsiooni. Esitlen seda ühelt poolt originaalse ja algupärase ristiteoloogia tüübina „valgustusjärgsel ajastul“ ning teisalt „sotsiaaleetika“ kui empiiriliselt reflekteeritud eetika esmakujuna.
KL: Millised olid olulisemad uurimistöö tulemused?
T-AP: Uurimus on mitmekihiline ja mitmes mõttes originaalne. Üks retsensentidest kõneles „teedrajavast uurimusest“. Tulemus ajendab mitmes olulises suhtes hindama ümber senist käsitust uuemast vaimuloost, aga viitab ka olulistele impulssidele, mis on väärtuslikud just tänasel päeval. Rõhuasetus on tööl allikatega, kuid see toimub pidevas suhtluses kaasaegse uurimistöö ning tänaste teoloogiliste positsioonide ja väljakutsetega. Silla ehitamise fookuses on tolerantsuse ja solidaarsuse temaatika, mis tihedalt seotuna mängivad Oettingeni teoloogilises mõtlemises keskset rolli.
Ühenduses Eesti teoloogia-, kiriku- ja vaimulooga võib nentida, et uurimus võimaldab saada väga hea ettekujutuse 19. sajandi teisel poolel ja Esimese maailmasõja eel Eesti luterluses laialt levinud teoloogilise mõttelaadi ja vaimsuse iseloomust. Muuseas, kuni tänaseni pärineb ainus päris dogmaatika, mis Eesti luterluse kontekstis kirjutatud, von Oettingeni sulest (ilmus 1897-1902). Kahe maailmasõja vahelises Eestis mõjukaim nn kiriklik-konfessionaalne teoloogiline vool ei teki loomulikult EELK kui „vaba rahvakiriku“ rajamisega, vaid jätkab seda, milline oli eelnenud ajastu mõjukaim ja levinuim teoloogiline hoiak. Selle kõige silmapaistvam konstruktiivne läbi- ja lahtimõtlemine – viisil, mis on parimas mõttes ühtaegu kohalik ja rahvusvaheline – toimub von Oettingeni juures.
KL: Mida see uurimus Sulle endale andis?
T-AP: Uurimus andis võimaluse väga põnevaks osutunud näite najal teravdada teoloogilist taju, õppida paremini mõistma teoloogilise mõtte kujunemise ja struktuuri eripärasid ning harjutada iseseisvat teoloogilist mõtlemist.
See, et uurimus lõppkokkuvõttes väga hästi õnnestus, kinnitas mind akadeemilisel teel jätkama. Mul on hea meel, et tööd lugesid ja andsid oma hinnangu kolm süstemaatilise teoloogia tippspetsialisti (Heinrich Assel, Michael Beintker, Henning Theißen), kes olid taolise töö hindamiseks pädevad nii vaimu- ja teoloogialooliselt kui süstemaatilise probleemikäsituse mõttes. Põhjalikud retsensioonid tunnustasid tehtud tööd kõrgelt nii sisuliselt kui ka keeleliselt. Raamat olevat põnev, argumentatsioonilt veenev ning kirjutatud väga heas ja hästi loetavas stiilis.
Uurimus soovitati esitada avaldamiseks Saksa ühe tunnustatuma rahvusvahelise teaduskirjastuse Vandenhoeck & Ruprecht mainekasse süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia uurimuste sarja. Praegu hindavad dissertatsiooni sarja väljaandjad. Igatahes on uurimusega avanenud täiesti uued võimalused rahvusvaheliseks teadustööks.
KL: Kas dissertatsiooni saab tulevikus ka eestikeelsena lugeda?
T-AP: Tervikuna tõenäoliselt kahjuks mitte, kui just keegi seda tõlkida ei võta. Küll avaldan lühikese kokkuvõtva peatüki töödeldult ajakirjas Kirik & Teoloogia. Ja edaspidi kirjutan töö alusel midagi meie Usuteadlikku Ajakirja.
KL: Kas doktorikraadi kaitsmine Saksamaal ja Eestis Tartu ülikoolis on erinevad?
T-AP: Erinevad küll. Traditsiooniliselt on Saksamaal usuteaduskondades raskuspunkt iseseisva teadusliku uurimuse kirjutamisel. Loengute ja seminaride külastamine pole kohustuslik, ehkki on võimalik. Kui doktoriväitekirjale on koostatud retsensioonid ja antud nende põhjal positiivne hinne, siis tuleb tavaliselt sooritada kas suur doktorieksam kolmes teoloogia põhidistsipliinis või kaitsta oma tööd avalikul disputatsioonil. Greifswaldis ollakse topeltranged selles mõttes, et läbida tuleb nii doktorieksam kui disputatsioon. Kõige eest kokku saab koondhinde. Lootus saada heas teadussarjas avaldatud on ainult väga hea hinde saanud uurimustel.
Intervjuu põhjal on ilmunud Kätlin Liimetsa artikkel „Kutsumus olla teoloog“ 18.02.2014 Eesti Kirikus.
Kätlin Liimets (1973) on EELK Võru praostkonna vikaardiakon ja ajalehe Eesti Kirik kaastööline.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
