Hugo Lepnurme (31.10.1914-15.2.1999) 100. juubeli (vt Hugo Lepnurm 100 – juubeliaasta kava) puhul avaldab Kirik & Teoloogia intervjuu Hugo Lepnurmega aastast 1994, milles küsijaks on muusikateadlane ja pianist Helju Tauk (1930-2005). Intervjuu ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 1994. aasta veebruarinumbris. Täname ajakirja toimetust nõusoleku eest intervjuu uuesti avaldamiseks, et jagada tänastele lugejatele Hugo Lepnurme mälestusi, kogemusi, mõtteid.
Vastab Hugo Lepnurm
1984. aasta oktoobris vastas Hugo Lepnurm siinsamas küsimustele, mis haarasid nii orelit ja orelimängu kui ka noorpõlves, Jaroslavlis loodut, peatusid sõjaeelsel Pariisi aastal ja õhutasid mõnele enesekohasele hinnangule. Tuumakad intervjuud tema elukäigust on ilmunud „Harju Elus“ (30. X 1984) ja elu analüüsivalt „Rahva Hääles“ (31. X 1989, „Küsimuste küsimus“).
1989. aastal oleme meiegi televisiooni vahendusel kohtunud, veebruaris Niguliste kirikus (tollal nõuti kategooriliselt nimetamist „muuseum-kontserdisaaliks“), 75. sünnipäeval (31. X 1989) stuudios, ja meenutanud kontrastseid eluperioode.
Tõsihelge mõtiskeluna kerkib esile infarkti ja südameoperatsiooni järgne jutuajamine haiglas 1989. aasta talvel.
Viimati vestlesime enne tunde Kaarli puiestee oreliklassis 8. detsembril 1993.
Nii põimub vastuseid – mälestusi, mõttekäike, reageeringuid – mitmest ajast. Jutustused olnust oluliselt ei muutu, kuid lisandub mõndagi, mis seni talletamata, Küll aga koonduvad elulised järeldused sisendavaks mõistmiseks, tihenevad vastuseks suurele küsimusele: miks?
Helju Tauk (HT): Sa oled korduvalt rääkinud heast käest, mis sind on toetanud, jõust, mis sind aidanud, suunanud, päästnud …
Hugo Lepnurm (HL): Seda kogen peaaegu iga päev. (Muheldes.) Kui juhtub, et – ei oskagi nimetada –, kui nööbi etteõmblemine läheb kiiresti korda, niit kohe nõelasilma.
Jah, aastad on möödunud täpselt läbi mõeldud, tihti minust enesest sõltumata lavastusena, kus toimivad sündmused ja kuhu vajalikud inimesed sisenevad õigel ajal, et liikumise suunda muuta ja nõnda kogu mu elukäigu üle otsustada.
14. juunil 1941, kui tuldi Kaitseliidu kompaniiülemast isa arreteerima, polnud teda koos mu keskmise vennaga kodus. Siis võeti küüditamisele määratud ema ja noorema vennaga kaasa Tallinnast külla tulnud vanim poeg, kuigi mind nimekirjas ei olnud. Ülekuulamine käis kogu aja, ei antud mahti pakkidagi; seal kiirustamise ähmis ei taibanudki, mida kaasa võtta. Raasikul pandi rongi, logistasime Tartu poole. Tamsalus kutsus mind nooruke leitnant välja ülemuse juurde ja mind võetigi rongist maha, tänu advokaat Eliaseri tütrele, kes oma seisundist hoolimata sõdis minu eest.
HT: Mälestusraamatus „Passita ja pajata“ (tervikuna ilmunud 1985 Lundis) kirjutabki jurist ja ajakirjanik, praegu Rootsis elav Rutt Eliaser „Olin hirmus vihane, ühes jaamas nõudsin ešeloniülemat (rääkisin piisavalt vene keelt), sain talle selgeks teha, et meie vagunisse on eksikombel võetud isa asemel hoopis poeg, kes elas Tallinnas ja oli orelikunstnik. Saatsin temaga ära ka kirja, mis, nagu hiljem selgus, kohe ka edasi toimetati.“
Pillutati laiali lapsepõlvekodu ja pere; poolteise kuu pärast tuli sõda ja sul endalgi idatee jalge alla: mobilisatsioon. 1940 olid jõudnud abielluda, Urve sündis veebruaris 1941.
HL: Isa ja vend said 1944. aasta sügiseni talu pidada. Üldise läände põgenemisega läksid ka nemad esiteks üle Lahe Soome, sealt kohe edasi Rootsi ja vend hiljem Kanadasse. Sellest mina muidugi ei teadnud. Mobilisatsiooni alla kuulusid konservatooriumist Vladimir Alumäe, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Bruno Lukk ja mina. Meil polnud selgust, kas üldse tulebki minna „kodumaad kaitsma“ või kuulume bronni alla. Selgus tuli alles 27. juulil lõuna aegu. Siis läksime kohe kogunemispunkti hipodroomil. Hilisõhtul viidi meid sadamasse, öösel pandi laevadele ja hoiti terve päev ja järgmine öö Tallinna reidil ankrus. Kolme päeva toit oli kästud kaasa võtta, riided olid omad.
HT: Sattusid ilmaasjata Punaarmeesse, aga ehk päästis tagalas olek hiljem vangipõlvest. Läksite teele suure karavaniga?
HL: Meid toimetasid Leningradi tervelt 11 laeva, eesotsas läks jäälõhkuja „Suur Tõll“, mis pukseeris vigastada saanud ristlejat „Kirov“.
HT: Tähenduslik küll, kuidas Tõll Kirovit päästis …
HL: Võrreldes teistega, kus lasti laevu põhja ja sai inimesi hukka, ei käinud meid teisipäeva varahommikust neljapäeva umbes kella neljani, mil me ise Oranienbaumis randusime, tülitamas ükski lennuk.
HT: Kui kauaks läksid? Kas lootusega tulla varsti tagasi?
HL: Mis arvamust sai seal olla, olime valmis kõigeks, sest meie laeva laadungiks olid mürsud. Pärast aeti meie kõrvale teine, vaiksem laev ja mina koos mõne teisega, kes mürsulaadungit olid märganud, kargasin selle peale.
HT: Aga alles jäid need mürsudki.
HL: Leningradis jaotati meid väeosadesse, päeva-poolteise järel läks tee edasi rongiga Sverdlovski raudteel asuvasse Sarapuli ja veel 35 km jalgsi marssides Kambarka linnakese lähedusse (Udmurdi ANSV), kuhu selleks talveks 1100 meest laagrisse asus. Tuli endal ehitada 300 meest mahutavad kasarmutaolised muldonnid – maa sisse, et oleks soojem. Alustasin pottsepa abina, siis pidime aitama ehitada Ukrainast sinna evakueeritud naftabaasi. Lõke põlemas, sulatasime maad, täksisime kangidega.
HT: Tööpataljoni vaevadest ja ohvritest on palju ja rasket räägitud.
HL: Meie olime vististi kõige õnnelikumas olukorras. Naabruses olid kolhoosid ja suurematest linnadest, kuhu oleks toiduaineid müüdud, olime kaugel. Pataljoni ülem oli juhtunud tore mees, sealtkandist naise võtnud armeenlane, kes tundis ümbrust ja muretses toidulisa, nagu lõpnud loomi ja külmanud aedvilja. Muidu saime 800 g leiba töömeestele päevas, supp – ebamäärane hall vedelik, rasvakilekene peal, harva juhtus kellelegi tükike liha –, kartulit ja putrusid. Aga portsjon vähenes päev-päevalt. Nii et oli suur õnn, kui oktoobri keskel sain kööki tööle – ninaesist ja sooja.
Olime kõik kerge suveriidega, seepärast pandi 28 meest, rätsepaid, kohaliku sõjakomissariaadi juurde meile mundreid õmblema. See brigaad õmbleski vatikuued ja püksid 1100 mehele. Aga kätte sai neid 560!
HT: Siis pidite kandma ühed kuube ja teised pükse?
HL: Ühed jäid lihtsalt ilma ja olelesid nari peal kasarmus, 400-grammise leivanormiga.
HT: Kes te üldse olite ametlikult? Sõdurileiba sul maitsta ei tulnudki.
HL: Küsisime oma ülemuste käest kah, et kas oleme punaarmeelased või vangid. Ega keegi ei vastanud. Traataeda ümber ei olnud, võis vabalt liikuda, ja Kama jõe ääres võis mööda metsa hulkuda, ka umbes 6 km kaugusel asuva Kambarka turul käia.
HT: Prantsuse keele said suhu Prantsusmaal, kuidas tuli vene keel?
HL: Visalt ja pikkamööda, sest elasime, eestlased koos – Emesaks, Ivalo, Kõrver ja Kõrvits – ja hoidsime ühte.
1942. aasta kevadel kutsusid Lauter ja Semper kunstiinimesed Jaroslavli, seal olime päris oma kollektiivis. Mõni, nagu Arro, jõudis sinna hiljem, Variste viimasena veel 1943. aasta suvel.
HT: Orelit seal muidugi polnud?
HL: Kui ma 25. märtsil kohale jõudsin, oli sümfooniaorkester juba koos (juhatas esialgu E. Kapp, hiljem R. Matsov) ja kuna Eestis olin timpaniga tutvust teinud, pandi mind kohe katelde taha. Ja jälle, just nagu minu jaoks saabus Moskvast Kaarel Ird, kes hakkas kohe rääkima, et mis sul Jaroslavlis teha, Moskvas konservatoorium poolenisti evakueeritud, orelid vabad ja professor Goedickesega esinduses kokku lepitud, saad peagi passi ja toidunormi, söökla on üle keskmise.
Jaanipäeva paiku jõudsingi Moskvasse ja harjutasin ühtejärge kolm kuud, andsin ka esimese kontserdi Moskvas (5. IX 1942). Matsov oli endise Jürgensoni kirjastuse arhiivist välja tuhninud noote, mida sai kontserdikavas kasutada. Mina jäingi pendeldama Moskva-Jaroslavli vahet.
Sain õhutust ka loomistööks, seda küll n-ö ühiskondliku tellimusena. Aga sellest on varem juttu olnud.
Rahulikumaid perioode minu jaoks oli 1943. aasta suvi Jaroslavlis, sai omaette olla, lugeda. Aga siin elasin ka üle suure vapustuse. Olime Gustav Ernesaksaga algusest peale koos olnud, siin juhtusime eraldi ruumidesse elama, tema maja teise otsa. Närvid olid ju niikuinii üle pingutatud ja paar Saksa lennukite pommirünnakut viis ta täiesti endast välja, kujutluste meelevalda, nii et ühel päeval oli ta üleni krambis, näost tulipunane ja arvas end piinlevat nulli ja lõpmatuse vahel. Kartsin ta surma ja palusin kogu hingest ta pärast.
HT: Ka Artur Vahter oma Ernesaksa-monograafias (1959) puudutab seda rasket aega Ernesaksa elus: „Väsitavate kontsertreiside ning pingelise töö tagajärjel Jaroslavlis, mida sageli häirisid fašistlike lennukite pommirünnakud, haigestus Emesaks raskelt 1943. juunikuul. Pool aastat oli helilooja Moskva haiglas, eemal armastatud kooridest ning jõuetu heliloominguliseks tegevuseks. Haiglast võis ta lahkuda alles 1944. a jaanuaris, mil ta asus uuesti kunstisõdurite ridadesse.“
Kuidas oli seal eesti vanade traditsioonidega, kas või jõuludega? Kas mehed pidasid neid meeles, kuidas üldse oldi eestlane edasi? Siis polnud küll veel uut, nõukogulikku hümni.
HL: Pacius käis sõjaväes hümnina edasi. Niipalju kui kuulnud olen, püüdsid üksikud mehed väeosades jõulusid tähistada, esinduses ja kunstiansamblites mindi neist võrdlemisi vaikselt mööda. 1943. aasta lõpul, kui Eesti Raadio juba tagalas töötas, korraldas tolleaegne raadiokomitee esimees Paul Uusmann tõepoolest mingisuguse jõulusaate ja kutsus mind Jaroslavlist Moskvasse jõulukoraale mängima.
HT: Sa mängisidki! Raadios!
HL: Mängisin „Ma tulen taevast ülevalt“ ja paari tükki veel.
HT: Ja talle päris meeldis?
HL: Kuidas seda nüüd öelda. Igatahes ühe koraali mängimise ajal sosistas ta mulle kõrva, et „meil on ikka proletaarsed jõulud“ ja et muusikas peaks „midagi ägedamat“ olema.
HT: Ju oleks pidanud kiiremini taevast laskuma.
Viimaks 1944, varasügisel tagasi Eestisse!
HL: Eestimaale tulek on jällegi üks niisugune asi, nagu kõigel mu elus on olnud heatahtlik käsi mängus. Abikaasa, kellest lootsin, et ta läks tütrega Võrumaale oma kodukohta, oligi seal. Kuna Võrumaa vabastati sakslastest juba mõni nädal varem, siis Leningradis, kuhu nüüd osa Jaroslavli ansamblitest oli kolinud, moodustati kontserdibrigaad (Arder, Rebane, Tammur, Toom) sinnakanti saatmiseks ja Paul Rummo, ennegi sõbrateenet osutanud kaaslane, arvas mind koosseisu klaverisaatjaks. Septembri alguses jõudsin kodumaale, kohtusin siin viimaks perega, oma 3-aastase tütrega, ja puhkasin veidi naise kodus. 25. septembril 1944 tuli mul anda kontsert Võru kirikus, kus paari lauluga tegi kaasa ka parajasti seal viibinud, oma kodukohas Vastseliinas elav Elsa Maasik.
Alguses peatusime „Kandle“ ruumides. Siis tuli teade: Tallinna!
HT: Kui nüüd sinupoolne pere jälle koos ja Tallinnas, siis peaksime peatuma ka vanemate ning vendade saatusel.
HL: Esimene kontakt Siberisse saadetud vennaga oli jälle üks kummalisi juhuseid või kokkulangevusi. 1942. aasta lõpul tehti meid seal teenelisteks kunstnikeks, mille kohta ilmus ka teade Moskvas uuesti ilmuma hakanud „Rahva Hääle“ kas mitte päris esimeses numbris. Ju see sattus kaugele venna kätte. Teiselt poolt käis suvel üks meie valitsusaparaadi tegelasi Siberis küüditatute juures ja ütles mulle poolsalaja mu venna asupaiga. Kirjutasime vennaga teineteisest sõltumatult vastamisi, kirjad jõudsid umbes ühel ajal pärale. Sain teada, et ema oli juba terve aasta surnud, 1942. aasta mais. Vend aga, osav ja hakkaja, tegi kolhoosis puu- ja plekksepatõöd, rabas ka kaevanduses.
HT: Nii algas korrapärane kirjavahetus ida poole. Kohtumiseni kulus veel aega?
HL: Oleksin üritanud ka Siberisse sõita, aga arvestasin, et raha kulub palju, parem saata postiga sinna abiks. Pärast kuulsin, et sellest polevat kasu tulnud, sest kohalike varustamisel jäetud vend vähema peale, kuna arvatud, et tal niikuinii tugi olemas.
Heatahtlik Paul Rummo sai meie pere saatusest jutuajamisi kuulda ja soovitas mul saata Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Kalinini nimele palvekiri, et vend pole otseselt süüdi. Tulemusena vend tõesti vabastati 1944. aasta lõpul ja ta võis uue aasta esimestel päevadel juba üle koduraja astuda. Tema peab nüüd meie kodutalu, minulegi rõõmuks, puhkuseks ja tööks.
HT: Aga lääne poole kadunud omaksed?
HL: Alles 1956 Rootsiga kirjavahetust alustanud, kuulsin, et isa oli seal 1952. aastal surnud, vend aga siirdunud 1948. aasta lõpul Kanadasse, kus ta likvideerib praegu oma paaditööstust. Esimese kohtumiseni jõudsime 1973, 32 aasta pärast.
HT: Võinuks arvata, et nüüd, sõda lõppenud ja tagasi Eestis, algab rahulik töö ja pereelu. Vist ebameeldivaimad ohud ja hingepiinad alles olid kallale kargamas.
HL: Julgeolekukomitee (KGB) kummitas juba Leningradis, võib-olla igaüht. Esimene kord kutsuti mind suurde hotelli kohtuma ei tea kellega, varjatud ülekuulamisele. Kavalalt kõneldes, et hea, et ma ei jäänud sakslaste alla ja et see kõik olevat kirikule kasuks tulnud, nuhiti meie valitsuse meeste kohta: kuulaku ma, kas neid võib üldse vabasse Eestisse lubada. See jutt jäi sinnapaika.
1945. aasta kevadest üritati tungivalt aastapäevad, taheti rakendada päriselt. Kutsuti erakorteritesse, kus taheti andmeid inimeste (nagu Ernesaksa) kohta. Ega ma kellegi pihta midagi öelnud. See kõik oli suurim vapustus minu elus, see määris, äratas hirmu ja umbusaldust.
Usulises psühholoogias on inimestel hetk, mil tunned end lõpuni patusena, päris hukkamõistetuna ja oled täis põlgust senise elu ja mõtlemise vastu. Olin just saanud enesele Piibli (mu isiklik väike Piibel oli isa ja vennaga rännanud välismaale) ja mind tabasid prohvet Jeremia hukkamõist ja kaebed (2. peatükk).
Salm 33: „Kui hästi sa oskad otsida armastust! Seepärast sa oledki harjunud kurjaga oma kommetes.“
Tundsin: olen pidanud head vahekorda kommunistidega ja nad on minust pidanud lugu, nad on oma kurjal teel tõepoolest võinud minust õppida.
Salm 34: „Su pihkudest leitakse ka vaeste süütumate verd.“
Et andsin nõusoleku kaasa aidata NKVD tööle, küll olin siis ka kaassüüdlane nende veristes tegudes.
Salm 36: „Miks oled nii väga kõikuv, vahetades teed?“
Olen seesmiselt astunud kommunistide sõiduvette, mõeldes, et üksmeelses seltskonnas, selles eesti nõukogulikus eliidis, milles liikusin, oleks vastuoludeta elu ju tore. Aga see oli kaugel mu noorpõlve kristlikust ideaalist.
Sain kui puuga pähe ja tundsin, et olen Siberisse saatmist väärt. Hakkasin ootama seda kibedat otsust. Kui seda lähikuudel ei tulnud, küsisin, milles on siis ometi asi? Sain vastuse prohvet Jesaja 55. peatuki 11. salmist:
„Mu sõna ei pea tulema tühjalt tagasi, vaid tegema, mis mu meele pärast, ja korda saatma, mispärast ma seda olin läkitanud.“
See oli minule märguanne.
Lõpuks läks suur vaev üle. Saime omaette korteri, sündis teine tütar, olime rõõmsad, et nüüd saab hakata rahus elama.
Ei, uus kutse! Hakake kirikuõpetajaid jälgima. – Ma ei saa seda teha! – Saadeti vihaselt minema. Paari nädala pärast kutse Pagari tänavale. Enam polnud mul hirmu minna. Major või alampolkovnik paistis olevat mõistlikum mees, sellega sai rahulikumalt rääkida. Miks te siis ei taha meiega koostööd teha? Ma ei saa valetada (muheldes), ei saa kuradiga koostööd teha! Hakkas naerma, et kas meie oleme siis kõik kuradid või? Kuradid mitte, aga teie tegevus.
Selles kõiges oli palju formaalset, neil olid oma ettekirjutused, et kes Eestisse tagalast tulnud, peavad olema tugeva kontrolli all. Nagu pärast olen aru saanud, võtsid nad paljusid asju nii, et temp oleks tehtud ja linnuke kirjas.
Arvan, et Eugen Kapp aitas kaasa, et mind rohkem ei kiusatud; ta ise vihjas. Ka Alumäe oli inimene.
HT: Sa olid omalaadselt vastuoluline kuju: ühelt poolt tagalast tulnud, tunnustatud ja laialt üle Liidu gastroleeriv kunstnik, professor, keda ei austatud mitte üksi tudengite hulgas, vaid ka kõrgemalt poolt. Millal tulid tööl otsesed kokkupõrked ja kuidas?
HL: Too võim ei ole kunagi päris ühene olnud ja kodanlike natsionalistide tagakiusamise aastatel ei osutunud minagi – sektant – kõlblikuks konservatooriumi õppejõuna töötama. 1950 tuli see maja kaheksaks aastaks maha jätta.
Vastuhakk salajasele võimule põhjustas seda, et mind jäeti ilma tunnustusest, mida said tagalas töötanud kolleegid: medal „Vapra töö eest Isamaasõjas“ tuli mulle poolteiseaastase hilinemisega.
Kui olin juba konservatooriumist vallandatud, aga kunstnikuna kodus ja eriti Leningradis, kus aeti oma asju iseseisvalt, tunnustatud, valmis nähtavasti plaan mind silmapiirilt kõrvaldada. Anti märku teenelise kunstniku aunimetuse äravõtmisest, ja 1951. sügisel oligi jutt mu arreteerimisest, mis kummalisel kombel jäi teostamata. Linnas levivate kuulduste eelõhtul palvetas mu väike kuueaastane Virve: „Taevaisa, pane meie ukse ette ingel mõõgaga, et röövlid ei saaks sisse!“
Majanduslikult oli muidugi mingit kindlat sissetulekut vaja, sest ka esinemisvõimalusi polnud, peale Leningradi muidugi. Kui siis 1951. aasta kevadel vabanes Tapal organisti koht, kandideerisin sinna ja töötasin tervelt üheksa ja pool aastat. (1961. pidin sealt ära tulema – tulumaks käis üle jõu.)
HT: Nii sai sinust viimaks köster! Tuleb meelde, kuidas olid lapsepõlves kehvapoolse tervisega ja kodus arvati, et nõrgukesest töömeest ei saa, aga ehk tubli köster ometi.
HL: Jah, olen seal mitmed surnud matnud, isegi paar last ristinud ja õpetaja äraolekul jumalateenistust pidanud.
1950. aastail igalt poolt väljavisatuna ei järgnenud mul mingit kriisi. See läks rahulikult mööda. Mõnikord oli mure, mida parajasti süüa teha, aga siis tuli õigel ajal abi kah. Kitsas oli muidugi. Lapsed said isa-ema vanadest riietest palituid. Aga see ei rõhunud. Kui ühel küüditatud mehel jäi neli last maha, võtsime ühe endale, sest emal oli võimatu kõiki pidada. Ja just kui ta meile tuli, võitsime riigilaenu obligatsiooniga 5000 rubla. Küllap nii palju ta peale kuluski.
HT: Pikka aega oled sa töötanud Usuteaduse Instituudis?
HL: Kui õigesti mäletan, alustas see konsistooriumi juures tegevust 1946. aastal. Varsti pärast mu Tapale tööleminekut taheti mind sinna õpetama. Kuigi 1958 kutsuti küll konservatooriumi õppejõuks tagasi, tuli mul sellesama instituudi pärast teist korda ise 1964. aastal lahkuda – professor Alumäe käskis valida. „Hallita siis!“ kuulsin oma valiku kohta. Sain kohe Rapla kirikusse organistiks. Seal on hea orel, viimane, mis eesti ajal ehitati, olin selle kokkupanemise juures. Kui vangilaagris kahjustatud tervisega Alfred Karindi haigestus (1967), oli talle kooripartituuri mängimise tundidesse ajutist asendajat vaja. Asusin jälle konservatooriumi tööle.
HT: Ja oled seal tänaseni!
HL: Kahju, et olen olnud liiga andunud töö huvidele ja kohustustele ja jätnud perekonna eest hoolitsemise unustusse – seda kahetsen tõsiselt. Perevaevad lasusid ikka rohkem abikaasa õlul. Tal avastati 1976. aasta alguses vähk, mis viis ta 1979. sügisel hauda. Järgmisel aastal abiellusin uuesti.
Kui nüüd senist elukäiku jälgides mõtelda, et kõik see, mis minuga on juhtunud, on rida õnnelikke juhuseid või mingisugune „vedamine“, siis niisugune mõte oleks mulle endale ja lugejale lihtsalt alandav. Olen noorest saadik õppinud tundma isiklikku Jumalat ja Piiblit, ma ei saa kuidagi mööda minna sellest, et siin on olnud Kõigekõrgema käsi mängus. Ma ei ole oma vaateid kunagi varjanud ega salanud, päris selge, et millalgi pidi see viima kokkupõrkeni ateistliku võimuga. Vastuseis ainult kõvendas mu veendumusi, andis neile jõu. Inimesel endal ei ole oma loomu poolest võimalik olla usklik selle sõna otseses mõttes, vaid see peab tulema ülevalt.
Lapsepõlves asus kirik meist kaugel, kirikus käidi esimesel jõulupühal. Pühapäeva hommikuti luges isa trükis ilmunud jutlusi (Eisenilt, Hurdalt jne) ja palvetasime koos. Hiljem vaatasime Piibli pilte, lugesime, aga ainult see ei pea elus vastu, tean seda omast käest. Isiklik kontakt, lahtimurre pimeduse jõust – see peab tulema!
Terve maakera olukord sarnaneb Vana Testamendi prohvetite kuulutustega, inimkond ise on asjad nii kaugele viinud. „Kes usub minusse, peab elama, kes ei usu, peab hukka mõistetama.“
HT: Ja sina suudad oma palju lugenud ja hästi treenitud mõistuse asetada ohvriannina Jumala jalgade ette ja sirutuda hinges ülespoole.
HL: Sel hetkel, kui ma otsin ja palun, peab minus usk sündima, igaühel isemoodi. Üldist retsepti ma ei oska anda.
HT: Kus on sinu elujõu, energia allikas? Olla eaka mehena nii teguvõimas, rõõmus, avatud ja töövarmas.
HL: Jah, need allikad on väljaspool inimest, väljaspool meie planeeti, võib-olla tervet süsteemi, aga need allikad on ka väga reaalsed ja kui inimesel on usk sellesse, mida piiblisõna ütleb, siis need jõud võivad inimesse tulla ja toimima hakata. Kui usku ei ole, lihtsat, lapselikku, võiks öelda isegi rumalat usku, siis saab inimene nendega liiga vähesel määral kontakti või ei saa üldse. Jumala jõud otsib iga inimest – kes saab aru, kes ei saa. Inimese elus peab olema üks murrang – minul oli see „tänu“ KGB-le, muidu ma poleks hakanud ennast ülekohtusena tundma.
Inimene on jumalikku päritolu, teadku ta seda või ei, olgu või selle vastu. Saatanlik jõud on tahtnud ennast valitsejaks ülendada ja tahab ka inimesele sisendada, et oled ise tark, oled ise peremees ja otsustad, mis hea, mis halb, võid ise oma elu juhtida. Nii sündis see esimese inimpaariga ja selle tagajärjel sai loomulik ühendus Jumala jõududega läbi lõigatud. Selle taassõlmimiseks ongi Kristus saadetud meid lunastama. Väljaspool mõistust olevat uskumist on kaua peetud rumalaks, viimaks on hakatud tunnustama ka mõistusest üle olevaks. Peab küll ütlema Harald Põllu, praosti ja Piibli tõlkija (1938) sõnadega, nagu tema meil kodukandi piiblitundi pidades ütles: „Mõistus pidagu lõuad!“ Isa ikka kaalus pärast seda, et kuidas saab nii olla, inimesel ju on mõistus. Aga just lapseliku usu kaudu saab inimene taastada esialgse sideme kõiksusega, ja ta süda saab rahu. Küll mitte alati kohe, vaid järk-järgult oma tundeid ja mõtteid sellesse mahutades, ise aina väiksemaks kadudes. Kui jõulurahust räägitakse, siis minu meelest vaid sellest.
Minul polnud tööpataljonis Piiblit kaasas, sõbral oli. Olen alati küsinud Piiblilt. Piibel pole moraalikoodeks, vaid jõuvali, uue elu allikas. Mõistusele Piiblist arusaamine ei allu, kuid on teisigi mõistmisviise – kaemuslikud osutuvad tugevamaks. Meile antud kümnest käsust seitse määravad üldinimliku moraali alused, kolm esimest pöörduvad Nähtamatu poole. Olles neist mööda vaadanud, ei tule me ka ülejäänutega toime – tagajärjed ongi näha. Tunnetame seletamatut allutavat jõudu, kurjuse kütkes oleme aheldatud aina sügavamasse vanglasse. Oleme kogenud, kui kohutavaks võib kasvada pimedus, kuis saab inimest panna vastu tahtmist tegutsema. Sa muutud sõrmedeks Kurja käel.
Kuid puutunud kokku samuti väljastpoolt inimesse tungiva Headuse vabastava jõuga, oled sunnitud pidevalt valima ja otsustama. Kurjuse jõud surub tugevamalt, Headus avaldab end vaikselt, tagasihoidlikult; ta on lihtne, variantideta, ta pole nii huvitav.
Piiblisõna kinnitab: sulle on andeksandmine olemas, sa saad kuuluda looduse harmooniasse õiges rahus ja tasakaalus.
HT: Sa oled kord öelnud, et võib-olla oleks pidanud vähem mängima ja rohkem rääkima. Kui sind kuulan, pean nõustuma äsja öelduga. Mängitakse ju ikka.
Mõne aasta eest elasid läbi raske südameataki, seejärel tuli otsustada, kas minna operatsioonile. Kas on inimesel niisuguses olukorras oma seisundi kontrollimise, valimise jõudu?
HL: Kui töö juures konservatooriumis hakkas halb, südant pigistas kui raudvitsaga, tekkis küsimus, et nüüd vahest kutsub Ta mind ära. Siis kuulsin, kuidas mulle selgesti öeldi: sa ei sure!
Arstide küsimusele, kas olen riskantse operatsiooniga nõus, vastasin: kui see lubab edasielamist, siis oma abikaasa jaoks peaksin edasi elama. Abikaasa hakkas nimelt 1989. suvest peale kaotama mälu ja iseseisvat otsustusvõimet.
Operatsioon õnnestus. Ütlen tänu targale ja hea vaistuga professor Sullingule, kes juhatas arstide brigaadi, ja mu edasielamist on senini olnud väga vaja. Abikaasa on praegu invaliid, kes ei saa liikuda, ilma toeta istuda ega omal jõul süüa. Pean suureks õnneks, et võin armast inimest pidevalt aidata.
Kõige juures on ülevalt antud jõudu ka pedagoogitööks ja sellega leivateenimiseks. See teeb meeled tänulikuks Taevase Isa vastu.
HT: Sa oled mõndagi teinud: teine, täiendatud väljaanne oreliraamatust ja möödunud suvel kirjutatud „Memuaarid“ on samuti esimeseks lugemiseks koos.
HL: Kui Lepa Sumera kevadel mälestused ametlikult tellis, asusin kohe tööle.
HT: Olid sul varasemad märkmed?
HL: 1977 olin kirja pannud välismaise muusikaõpingute aja, ainult liiga palju üksikasju, seda kärpisin. 1939. aasta ülestõusmispühade ajal tegin 400-kilomeetrise jalgrattamatka mööda Normandiat, selle märkisin kohe üles. Seal oli ka üks suurejooneline paraad: 20 aastat maailmasõja lõpust.
HT: Hõlmavad „Memuaarid“ eeskätt su oma elu ja sündmusi või ka teisi inimesi ja mälestusi neist?
HL: Võrdlemisi vähe, peamiselt neist, kellega olin otsekontaktis.
HT: Mida arvad väikesest puhkuseküsimusest intermeediumiks: millised heliloojad on sulle lähedasemad?
HL: Muidugi Johann Sebastian. Siis Mozart ehk, Beethovenist kah mööda ei pääse; Berliozi „Fantastiline sümfoonia“ on üks toredamaid teoseid.
HT: Tänapäeval topitakse seda koolis sunniviisil, sellega armastus lõpebki. Arvaksin, et peategelasest Kunstnik peaks sulle loomult kauge tunduma.
HL: See lugu on nii hästi tehtud! Suurepäraselt orkestreeritud, muusikas kõik nii loomulikult voolav, samas väga pingeline.
HT: Eesti muusika mängimine on olnud oluline osa su elu missioonist. Aga mida armastad eesti sümfoonilisest loomingust?
HL: Tubina Teist, Legendaarset ehk. Artur Kapi Esimesel pole ka viga. Need tulevad meelde.
HT: Kuidas on lugu Arvo Pärdiga?
HL: Pärdi vaimsus on midagi erakordset, mida teistel pole. Needki on asjad, mida lõpuni välja öelda ei saa; kuulamisel tekitab see aukartust. Võib vaid tunnustada, kui andekalt see muusika on kirjutatud.
HT: Kas võiksid viidata mõnele suurele hetkele oma elus?
HL: Jah, mu esimene „Estonia“ kontsert 1937. aastal. Selles mõttes, et olin leidnud Peeter Süda kogust Widori Viienda sümfoonia noodi. Õppisin selgeks ja see muusika hakkas mulle nii meeldima, et tundsin – ma ei või seda endale pidada, seda tuleb rahvale pakkuda, see on niivõrd ilus. Muidugi, utoopiline ettevõtmine kontserdisaali ja majandusega. Sõbrad õpetasid, läks korda: rahvast oli, sai kulud tasa ja oli väike ulejääkki. Ometi polnud eesmärgiks ennast näidata, süda oli puhas – ilu jagamise pärast. Tagantjärele on hea meel.
Ja 1957. sügisel kaks kontserti Leningradis ja Moskvas. Hästi ette valmistatud ja heas meeleolus, õnnestusid tipp-topp. Rohkem ei tea öelda, on ju igat moodi mängitud.
HT: Sina teed kontserte, tubli ja töökas, nagu kord oled, asjalikult, mitte romantilises väljenduses?
HL: Seda ei saa kuskilt võtta. Ja ilma tööta ei tule mitte midagi. Nii palju tuleb, kui on sisse harjutatud, ja ka siis läheb suurem või väiksem protsent esinemisel kaduma.
HT: Millised raamatud on sulle mõju avaldanud, kas loed palju?
HL: Üldiselt loen vähe ja väga pikkamööda. Meelde on jäänud Victor Hugo, juba kooliajast peale. Eesti kirjandusest kõige rohkem Juhan Liiv ja viimasel ajal Jaan Kross, ajaloolised romaanid muidugi. Vene kirjandusest Gogol.
HT: Mis sulle Krossi loomingust on huvipakkuvaim?
HL: „Kolme katku vahel“.
HT: Sa oled ju Russowi kroonikaga ka tuttav.
HL: Olen küll, jah. Ka Meri poolfantastiline „Hõbevalge“ avaldas suurt mõju. Veel tulevad meelde Feuchtwangeri ajaloolised romaanid.
HT: Kui ütled, et loed aegamööda, kas see tähendab, et sul on palju tegemist ja pole aega raamatut ette võtta?
HL: Ma lihtsalt tahaksin süveneda ja kiiresti ei jõua kõike läbi seedida.
HT: Nii et sa ei loe järjest, vaid peatudes, nii-öelda tagasi kerides.
HL: Eriti Albert Schweitzeriga olen püüdnud põhjalikult kaasa mõelda. Esimesena lugesin 1936 „Saksa ja prantsuse orelikunsti“, suurt Bachi biograafiat lugesin pärast sõda põhjalikumalt. „Kultuur ja eetika“, seda lugesin 50. aastate alguses, (kerge pilkega) kui rohkem aega oli.
HT: Aga n-ö ilulevat ilukirjandust?
HL: Vähe, juhuslikult ja poolest saadik. Ega ma tõtt-öelda polegi saanud võimalust. Võib-olla vanemat klassikalist kirjandust. Hiljuti näiteks Turgenevi jutustusi. Omal ajal ei suutnud seedida „Kuritegu ja karistust“, nüüd lugesin.
