Falk Wagner (1939-1998) kuulub 20. sajandi teise poole tähelepanuväärseimate teoloogide hulka (vt lühitutvustust isiku ja peamiste teoste kohta Wagneri artikli lõpus). Ta on evangeelsete teoloogide seas üks pretensioonikamaid ja vastuolulisemaid mõtlejaid, kes sai nii mõistmatuse, terava kriitika ja tõrjumise, kui – ja seda kindlasti kõige enam – mahavaikimise osaliseks. Enneaegselt ja traagiliselt lõppenud elu viimased kümme aastat elas Wagner Austrias, töötades Viini ülikooli luterliku süstemaatilise teoloogia korralise professorina. Kirik & Teoloogia veergudel sobib mainida, et tänane Austria luterliku kiriku piiskop Michael Bünker on meenutanud mulle hea sõnaga Wagneri tõsist ja aktiivset osalust sealses koguduseelus.
Wagneri mõttepärandi keskme ja küllap tuntuima osa moodustavad ühelt poolt tema religiooniuuringud ja -kriitika ning teiselt poolt tema spekulatiivne teoloogia. Need kaks kuuluvad tihedalt kokku. Käesoleva aastal nägi Avatud Eesti Raamatu sarja „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstide“ hulgas eesti keeles ilmavalgust Wagneri tekst „Jumala tõelisus Vaimuna“ (lk 631-641), mis näitlikustab ülihästi tema konstruktiivset teoloogiat. Kirik & Teoloogias avaldatavat teksti „Religioon“ võib lugeda argumendina, mis paljastab ratsionaalse absoluuditeooria hädavajalikkuse (ka religioossete inimeste jaoks).
Wagneri koostatud artiklis „Religioon“ (K&T nr 107/ 27.12.2013), mis ilmus algselt 1988. aastal teatmeteoses Wörterbuch des Christentum („Kristluse sõnaraamat“), leiab kontsentreeritud väljenduse tema tour de force – Was ist Religion? Studien zu ihrem Begriff und Thema in Geschichte und Gegenwart („Mis on religioon? Uurimusi religiooni mõistest ja teemast ajaloos ning tänapäeval“, 1986, 2. väljaanne 1991, ca 600 lk).
Pidades silmas ajalooliste nähtuste tohutut hulka, millega religioonimõistet intuitiivselt seotakse, on Wagner seisukohal, et religiooni defineerimise või mõistmise katse saab õnnestuda üksnes juhul, kui orienteeruda sellele, kuidas konkreetses kultuuriruumis ja ühiskondlikus olukorras on selle mõiste faktiline kasutamine selle algustest kuni tänaseni arenenud. Ta jõuab tulemuseni, et peale Euroopa valgustuses toimunud otsustavat transformatsiooni on religioon modernsel ajastul mõistetav kui „religioosse teadvuse suhe oma alusega“ (tsitaadid pärinevad Wagneri artiklist) ja teoloogia selle teoreetilis-refleksiivse töötlemisena. Sellega on religioon osaline „modernses subjektiivsuskultuuris“, mis orienteerub üksikindiviidi (enese-)teadvusele, ning toetab seda.
Wagner iseloomustab, ühes viidetega vastuoludele ja kitsaskohtadele, peamisi religiooniteaduslikke lähenemisi religioonile, mis annavad „teavet religiooni ebakindla olukorra kohta uusajal“. Ent religiooni „põhiprobleem“ saab nähtavaks alles ühenduses uusaja radikaalse religioonikriitikaga, mis eitab religiooni õigustatust, andes selle tekkele mittereligioosse seletuse. Religioon, mis on uusaja tingimustes keskendunud religioossele teadvusele, ei suuda sellist kriitikat ümber lükata, sest ei saa oma kavatsetud sidet Jumala või absoluudi või tingimatuga artikuleerida teisiti kui religioosse teadvuse eeldusel. Sellega aga on „tingimatuna väidetud alus [], millest religioosne teadvus teab end sõltuvat“, selle teadvuse enda kaudu tingitud. Religiooni väljapääsuta apooria seisneb seega selles, et tingimatu, millega teatakse end suhtes, paistab ühekülgselt sõltuvat religioosse subjektiivsuse „armust“ või „isiklikust otsusest“ ja olevat autonoomse subjektiivsuse produkt.
Ehkki uuemas evangeelses teoloogias täidab, iseäranis Kantist ja Schleiermacherist (vt „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“, nr 1-3) inspireeritult, religioonimõiste baasmõiste funktsiooni, puudub sel argument, mis lükkaks ümber radikaalse religioonikriitika vastuväite. Karl Barth (vt „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“, nr 13, aga ka 15) ja dialektiline teoloogia nõustuvad religioonide pihta suunatud radikaalse religioonikriitikaga, ent eitavad, et see tabab kristlust (ja kristlikku teoloogiat), niivõrd kui see rajaneb ilmutusele (Kristuses). Kuid selline etteantud ilmutusele keskenduv teoloogia jääb sõltuvaks sellele kuuletumise otsusest. Ka religioonitemaatika taastõusmine (interdistsiplinaarse) huvi keskmesse ei tähenda, et religioonikriitika oleks ümber lükatud, vaid pigem selle ignoreerimist ja (religiooni funktsionalistlikke tõlgendustega) varjutamist. Kui aga religiooni tõlgendatakse, tuginedes loomuliku ja sotsiaalkultuurilise elu faktilistele antustele, ei ole religioosse teadvuse protsessid (nii nagu dialektilise teoloogias ilmutuse puhul) transparentsed ja kommunikeeritavad.
Selleks, et muuta kristlikku religiooni, resp. kristlik-religioosse teadvuse sisusid läbipaistvateks ja vahendatavateks, peab teoloogia tegelema nii kristliku religiooni ja üldise religioonimõistega kui religiooni kriitika ja põhjendamisega. See tähendab, et ülesandeks on ratsionaalne-spekulatiivne religioonifilosoofia, mille keskmes ei ole religioosne (jumala)teadvus, vaid absoluut ise. „Kui Jumala olemist religioosse teadvuse jaoks ei tule /…/ mõtelda üksnes sõltuva teise-jaoks-olemisena, vaid ühtlasi iseseisva iseolemisena, siis peab see [Jumala olemine religioosse teadvuse jaoks] tuginema mõttel Jumalast /…/. Üksnes absoluuditeooriale toetuv religioonifilosoofia valdab kriitika ja põhjendamise potentsiaali, et eristada religiooni kehtivust juhuslikest kõrgelt- ja alahindamistest, mis tulenevad ajalooliselt muutuvatest turusituatsioonidest.“
Käesoleva sissejuhatuse eesmärgiks on aidata mõista rikkalikku informatsiooni edastavasse teksti kätketud sisulist argumenti. Seda, milline on Wagneri enda lahendus(-katse) tekstis tõstatatud probleemile, võib lugeda tema artiklist „Jumala tõelisus Vaimuna“ („Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“, nr 35).
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
