Rudolf Gottfried Kallas (10.5.1851–22.4.1913) sündis Saaremaal, Mihkel ja Wilhelmine Kallase esimese pojana. Isa oli Kaarma koguduse köster ja kihelkonna koolmeister. Kallase haridustee algas Saaremaal. Kuressaares õppides tutvus ja sõbrunes ta mh Jakob Hurdaga (1839–1907), kes oli seal kooliõpetajaks, ja kellega ta oli kogu elu tihedalt seotud. 1882 kirjutatud autobiograafilises ülevaates nendib Kallas ise: „Juba oma 9-st aastast, kus saadik ta Kaarma kihelkonna oreli mängija oli, elas tema südame sees ainus mõte ja igapäevane tuline palve, et Jumal tema elu nõnda võtaks, et ta oma vendadele seda nime kuulutada tohiks, mis ta oma kõige suuremaks õnnistuseks arvas. Aga Jumala teed käivad meie nähes mõnikord kõveriti.“ 1868–1871 õppis Kallas elementaarkooli õpetajate seminaris Tartus ning töötas 1871–1875 Tartus algkooliõpetajana. 1876–1878 jätkas Kallas haridusteed Tallinna kubermangugümnaasiumis, omandamaks õigust astuda ülikooli. 1878–1883 õppis Kallas Tartu Ülikoolis teoloogiat, oli ühtlasi nimeka ja originaalse filosoofi Gustav Teichmülleri (1832–1888) lähedane õpilane, kes teda toetas ja õhutas valmistuma akadeemiliseks karjääriks filosoofina.
1884 seati 32-aastane Kallas kirikuõpetajametisse. Järgmised ca 30 aastat kuni oma surmani töötaski Kallas pastorina: esmalt Valgas (1884–1889), siis pea 20000 koguduseliikmega Rõuges (1889–1901) ning viimaks Jakob Hurda järglasena ca 70000 koguduseliikmega Peterburis (1902–1913), kus tal olid toeks kaks abiõpetajat. 1884 toimus aga veel mitu olulist sündmust: Kallas õnnistas sisse Tartu Peetri kiriku, teda kutsuti Otepää kirikusse õnnistama Eesti Üliõpilaste Seltsi sini-must-valget lippu ning ta abiellus Ida Berhoffiga (31.5.1862–18.1.1918). Ajavahemikus 1886–1897 sündis perre kuus last.
Eelkõige oma Tartu-perioodil oli noor Kallas aktiivne seltsitegevuses: Eesti Kirjameeste Seltsis (pidades seal kõnesid pedagoogikast, eesti ajaloost, kultuurist ja rahvaluulest, arvutamise meetoditest jne), Eesti Aleksandrikooli Peakomitees, Vanemuise Seltsis, EÜS-is. Pastoritööle asudes tõmbus ta seltsitegevusest üha enam tagasi, kuid oli seda viljakam, eriti Rõuge ajal, kirjasõnas. Ka oli Kallas Jakob Hurda lähedane kaastööline, osales folkloorikogumisel ning kasutas rahvaluulealaseid teadmisi teoloogilisteski kirjutistes. Peterburi suures koguduses oli aga Kallase pastoraalsete ülesannete hulk nii suur, et kirjatööks enam aega ei jäänud.
Eesti koolimatemaatika ajaloo uurija professor Olaf Prinits hindab Rudolf Kallast silmapaistva metoodiku ja aritmeetika kooliraamatute autorina. Peateoseks on siin 23-aastaselt kirjutatud „Mõistlik rehkendaja“ (1874, ca 350 lk). Kallase matemaatikaalased tööd – metoodikaraamatud ja ülesannetekogud – pärinevadki peamiselt tema 20. eluaastatest, eriti ajast, mil ta töötas ise kooliõpetajana. Prinitsi sõnul väärib aga erilist tähelepanu ka teoloogiatudeng Kallase osalemine matemaatika auhinnatööde konkursil, kus ta oma kirjutisega „Elementaarse arvutamisõpetuse metoodika“ (Die Methodik des elementaren Rechenunterrichts, prinzipiell-systematisch abgeleitet, ilmunud 1889, ca 100 lk) võitis kuldmedali. Prinits kirjutab: „Koolimatemaatikuna on Kallas rajanud autoriteetse aluse aritmeetika õpetamise metoodikale. Ilmeka ja sisurikka tekstiga metoodikaraamatud, ülesannetekogud ja artiklid olid õpilaste huvi kindlustamise ning õpetajameisterlikkuse kasvu teenistuses. /…/ Filosoofilistele alustele rajatud auhinnatöö /…/ on aga kindlasti eeskujuks tänastele kõrgkoolide diplomandidele – matemaatika- või algkooliõpetajaks pürgijatele.“ Nõnda on Kallasel kindel ja oluline koht Eesti koolimatemaatika ajaloos.
Tunnustatud koht on Kallasel ka Eesti psühholoogia ajaloos. Psühholoogiaprofessor akadeemik Jüri Allik on korduvalt tõstnud esile, et Rudolf Kallaselt pärineb esimene eestlase kirjutatud psühholoogia-alane teos. Allik peab Teichmülleri õpilast Kallast esimeseks eestlaseks, kes tegeles psühholoogiaga professionaalsel tasemel. Aastal 1897 avaldas 46-aastane Kallas mahuka psühholoogilis-pedagoogilise monograafia, mis oma alustes orienteerub Teichmülleri personalismile, tolle loogikale ja psühholoogiale: „Mäluõpetuse süsteem. Memoratiivse teooria ja praktika uus esitus rahvapoeesia ja teleoloogilise personalismi alusel“ (System der Gedächtnislehre. Neue Darstellung der memorativen Theorie und Praxis auf Grund der Volkspoesie und des teleologischen Personalismus, ca 530 lk). Teos vaatleb mälu seaduspärasusi ning mnemotehniliste võtete kasutamist eeskätt rahvaluules ja usundiloos, aga ka uusaegses teaduses ja pedagoogikas. Sellest on üksikasjalikuma ülevaate ühes rahvusvahelise uurimise horisondile paigutamisega kirjutanud psühholoog, ajaloolane ja poliitik Andres Herkel, kes rõhutab Kallase originaalsust „kõlamnemoonika ja rütmielementide esiletoomisel nii rahvalaulude kui eepiliste tekstide puhul“ ning nendib, et Kallase „elutöö kõige küpsem vili“ jäi omal ajal teenimatult ilma rahvusvahelise vastukajata, ennetades mitmeid hiljem väljakäidud ja tunnustust leidnud ideid.
Matemaatikaõpikute ja saksakeelse akadeemilise suurmonograafia vahele jääb aga terve rida olulisi eestikeelseid, laiemale lugejaskonnale suunatud vaimulikke ja teoloogilisi kirjutisi. Nimetamist väärivad iseäranis jutlustekogu „Igawene Ewangelium ehk Rõõmusõnum Jeesusest“ (1889, ca 500 lk), „Saaroni Valge Lill Pulmapäevaks. Perekonna-raamat“ (1894, ca 250 lk), mis kätkeb endast toonaseks umbes 1000 paari laulatanud Kallase hõlmavat ja eesti rahvaluulepärimust kreatiivselt rakendavat perekonnateoloogiat, samuti Eestis tegutsemise lõpuperioodilt pärinevad pisut väiksemad hingehoidlik-pastoraalsed teosed „Õlipuulehed ehk 31 rahusõna Jeesuse suust väsinutele“ (1897, ca 130 lk) ja „Suur Reede ehk Paastukannel“ (1901, ca 250 lk).
Oma teoloogilise peateose, mis põimib süstemaatilis-teoloogilist, liturgilist, katehheetilist, hingehoidlikku jne mõõdet, avaldab Kallas 40-aastaselt. See kannab pealkirja „Meie Issanda Jeesuse Kristuse armulaud. Seitse raamatut pühast altari-sakramendist ning lepitaja ohvrisurmast“ (1891, ca 660 lk). Sügavas ja sisurikkas teoses saab armulaud nähtavaks võtmena Jeesuse Kristuse ristisurma päästetähenduse mõistmisel. Teos näitlikustab mh suurepärasel viisil seda, millised on Eesti traditsioonis olnud Suure Reedega seotud mõjukad arusaamad ja praktikad.
Rudolf Kallase surmast möödub sada aastat. On aeg koostada tema tööde bibliograafia. On aeg mõtelda tema valitud kirjutiste – eriti ka vaimulike ja teoloogiliste kirjutiste – uusväljaandele. On aeg käsitleda tema isikut ja pärandit monograafiliselt ja artiklite vormis. Rudolf Kallas ei ole teerajaja mitte ainult koolimatemaatika ja psühholoogia vallas, tema teened ei ole seotud ainult rahvusliku liikumise ning folkloori kogumise ja uurimisega, ta ei kuulu üksnes suurimate eesti jutlustajate ja armastatuimate hingekarjaste hulka, kelle teoseid loeti väga paljudes Eesti kodudes, vaid Kallas on ka eestikeelse usuteaduse tähtsaim eelkäija 19. sajandil.
Olgu nimetatud, et sajandi lõpul kutsuti teda kaks korda praktilise usuteaduse eestikeelseks professoriks, kuid sellega seotud poliitiliste võitluste tõttu Kallas loobus. Otseselt said Kallaselt olulisi impulsse esimene eesti soost teoloogiaprofessor Juhan Kõpp (1874–1970), hilisem Tartu Ülikooli rektor ja EELK piiskop, võrdleva usundiloo ja süstemaatilise teoloogia professor Eduard Tennmann (1878–1936), esimene vaba rahvakiriku piiskop Jakob Kukk (1870–1933), kirikuõpetaja, poliitik ja kirjanik Jaan Lattik (1878–1967) jpt.
Rudolf Kallas on Eesti rahva suur õpetaja. Ta on seda mitmel alal. Kuid kõige olulisemaks pidas ta ise õpetamist Jumala Sõnaga, igavese rõõmusõnumiga Jeesusest, mis kujundab inimeste südant ja meelt. Evangeeliumis on allikas, et rahus elada ja surra. Südamehoiakust sõltub kõik. Ka see, kas inimesel on julgust elada ligimesele hüvanguks ja Jumalale kiituseks.
Kirik & Teoloogia meenutab õpetaja Rudolf Kallast tema 100. surmaaastapäeval ning kutsub üles tutvuma ka tema vaimuliku ja teoloogilise pärandiga.
Lisandusi – kaasaegsed Rudolf Kallasest:
Arst, mitmekülgne haritlane ja kultuuritegelane dr Juhan Luiga (1873–1927) kirjutas Kallase surma puhul (1913) „Päevalehe“ juhtkirjas: „Kallas on kõige vaimukam, kõige universaalsema mõistusega ja sügava mõtteeluga inimene olnud, keda olen juhtunud tabama. Ta on meie ainukene mõtteteadlane, filosoof nii mõttes kui ka oma elus.“ Luiga kõneleb Kallase suurest matemaatilisest andest, rõhutab selle kõrval suuri huvisid ja teadmisi loodusteadustes ning lõpetab: „Päris kirjanduslikust seisukohast peab Kallast enam tähele panema kui seni, tema vaimulikud kirjatööd on tõsise kirjandusliku, esteetilise iluga. R. Kallas oli kirjanik täies mõttes: tal oli kirjanduslik iseloom, tal oli oma algupärane stiil.“ Luiga viitab mh Kallase kahele ütlusele, mida too olevat armastanud korrata: „Matemaatika on mõistuse luule“ ning manitsust noortele: Ärge lugege väga palju, mõtelge enam ja kirjutage.
Jaan Lattik, kes oli Kallase juures Peterburis prooviaastal, kirjutab (1950): „Värskendavalt mõjus mulle, kui ülikoolist tulnule, koostöö ühe suure isiksusega nagu seda oli õpetaja R. Kallas. Teadlane, selle sõna ausamas väljenduses, ent selle juures südamlik ja soe ning lõpmata sõbralik inimene. Ei olnud teaduseharu, mis temale olnuks tundmatu maailm. Mõtteteadusesse ja matemaatikasse ning keemiasse tiris ta kõiki oma abilisi kaasa. Kas tahad või ei taha, aga neid aineid pidid tema juures täiendama. Kui ta oli Võrumaal Rõuge koguduse õpetajaks, kõndis ta nimi ja kuulsus üle kogu eestlaste maa. Oli olnud üks võimsamaid ja kuldsuulisemaid jutlustajaid.“
Juhan Kõpp nendib TÜ praktilise usuteaduse professorina (1927): „Tema jutlused võlusid kuulajaid oma sisurikkuse, elava mõttelennu, kujuka kõneviisi, rahvaliku keele ning hoogsa ja jõurikka ettekande poolest. On küll õigus pidada Kallast siiani parimaks ning silmapaistvamaks eesti jutlustajate hulgas.“
Kirikuõpetaja ja Eesti rahvusliku liikumise olulisemaid juhte Villem Reiman (1861–1917) kirjutab oma „Eesti ajaloos“ (1920): „Vaimulik kirjandus tõusis iseäranis R. Kallas’e sisurikaste ja vaimuvägevate raamatute läbi hoopis kõrgemale järjele. Mitte enam tõlked, mis kange keele ja harimata koore pärast rahvale võõraks jäid, ei toitnud rahva hinge, vaid kirjatööd, mis rahva oma kristlikust vaimust on välja kasvanud ja rahvaliku kõnekuue selga pannud, hakkasid rahva hingest tugevasti kinni.“
Kasutatud kirjandus (lisaks tekstis viidatud Kallase töödele)
Kannik, Helje-Laine. „Rudolf Gottfried Kallas 150“ – Sirp, 1.6.2001.
Allik, Jüri. „Endel Tulving ja mälu“ – E. Tulving, Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, 9–31.
Allik, Jüri. „Mälust psühholoogi pilguga“ – Sirp 33, 2001.
Allik, Jüri. „Psühholoogia [ajalugu Eestis]“ – http://psych.ut.ee/psych/index.cgi?h&ajalugu
Herkel, Andres. „Rudolf Kallas, unustatud mõtleja“ – Akadeemia 9, 2001, 1876–1886.
Luiga, Juhan. „Rudolf Kallas“ – Mäss ja meelehaigus, Eesti mõttelugu 1, Tartu: Ilmamaa, 1995, 600–604.
Prinits, Olaf. „Rudolf Gottfried Kallas koolimatemaatikuna. Lisa: Rudolf Kallase elulugu. Tema enese kirjutatud“ – Akadeemia 4, 1991, 843–862.
Raudsepp, Karl. Rudolf Gottfried Kallas. Tema elu, töö ja selle panus eesti rahvale. Toronto: Oma Press, 1988 (siit teosest pärinevad ära toodud kaasaegsete hinnangud).
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
