Küsimuse all on luterlus, mis ta on ja kuidas seda mõista 21. sajandil – maailmas, Euroopas, Eestis, koolis, koguduses, isiklikult. Mõistmiseni saab jõuda mitut teed pidi. Alustada võib uuritava mõiste etümoloogiast, päritolust ja definitsioonist. Luther ise ütleb oma 1521. aastast pärinevas hoiatuses „Kõigile kristlastele, et hoiduda mässust ja skandaalidest“ niimoodi: „Kõigepealt palun, et minu nime ei mainitaks ja et te ei nimetaks ennast luterlasteks, vaid kristlasteks. Kes on Luther? Õpetus pole ju minu oma. Mina pole ju risti löödud kellegi eest.“ (Martin Luther, Werke. Kritische Gesamtausgabe. Schriften, 8. [Hrsg. von J.K.F. Knaake et al.]. Weimar H. Böhlaus, 1883, 685).
Teisisõnu, kui me hakkame rääkima luterlusest, siis me oleme juba õhukesel jääl, sest Luther ise leidis, et me peaksime olema eelkõige kristlased. Ometigi on meil tänapäeval lausa Luterlik Maailmaliit, mille presidendiks on praegu eestlane ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane Anne Burghardt. See liit ühendab üle saja luterliku kiriku, nende hulgas on ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Kuidas seda pinget Martin Lutheri soovi ja meie praeguse tegelikkuse vahel siis ületada?
Üks võimalus oleks aru saada luterlusest kui teatud hoiakust kristluse mõistmisel. Ei üritanud ju Luther kuidagi luua midagi uut, vaid hoopis pöörduda tagasi varasema arusaama juurde. See tähendab, et õpetuse, elu ja teenimise ainsate alustena tuleb mõista Vana ja Uut Testamenti. Selliselt on 16. sajandi alguses Martin Lutheri üleskutse hästi vastavuses oma ajastu vaimuga, kus lipukirjaks sai allikate juurde tagasi pöördumine, loobumine hilisemast kommentaarist ja edasiarendusest, täpselt samamoodi nagu tegid seda teised humanistid, Rotterdami Erasmus ja Thomas More. Renessanss oli ju uus algus. Aga mitte selline algus, kus lapsest peale peaks hakkama kõike uuesti õppima, vaid pigem platonistlik anamnees, see tähendab meeldetuletamine. Platon, kelle filosoofiat Luther väga hindas, mõistis igasugust õppimist meeldetuletamisena. Tema järgi ei olnud tõeline õppimine millegi uue teadasaamine, vaid selle meenutamine, mida me juba teadsime, aga olime vahepeal ära unustanud. Üldiselt aitab Martin Lutheri seisukohtade mõistmisele paljuski kaasa Platoni filosoofia mõistmine, isegi sedavõrd, et mõned Lutheri kaasaegsed kriitikud on nimetanud, et Lutheri järgi on kirik kuidagi sarnane platoonilisele ideele.
Humanistlik hüüdlause „pöördugem tagasi allikate juurde“ ehk ad fontes tähendab kristlikus mõttes muidugi pühakirja ja Jeesus Kristuse juurde tagasi pöördumist ja algse sõnumi meelde tuletamist. Sellisel viisil vaadates tähendab Lutheri kriitika katoliku kiriku aadressil kriitikat kahjuliku „äraunustamise“ ja allikatega mitte põhjendatavate uuenduste suhtes. Sellise kriitika baasil on muidugi arusaadav, miks Luther ei tahaks, et räägitakse luterlastest, sest seegi oleks ju uuendus.
Niiviisi saab kõigepealt mõista luterlust meeldetuletusena. See tähendaks, et luterlane olla tähendab olla meeldetuletaja. See sobiks ka kristlase sünonüümiks väga hästi, sest eks kutsunud Kristuski armulaua seadmissõnades meid üles teda meelde tuletama – Uus Testament kasutab siin kreekakeelset sõna anamnees.
Kes kunagi midagi on unustanud, see teab, et meeldetuletamine ei ole päris lihtne protsess. Mõne asja unustame nii ära, et tee mis tahad, ikka ei tule meelde. On olemas teatud viisid, kuidas meeldetuletamist hõlbustada, näiteks vaadata kalendrisse, teha asja peale mõeldes taskurätikusse sõlm, minna mõttes tagasi sellesse kohta, kus asi meeles oli. Neid võimalusi on veel terve hulk.
Kuueteistkümnenda sajandi reformatsioon oligi teoloogiline meeldetuletamine ning tagasipöördumine sellesse kohta, kus asi veel viimati meeles oli. On vaja vaadata allikatesse.
Meeldetuletamine aga ei ole ühekordne protsess ning juba õige kiiresti saadi aru, et reformatsioon peab olema pidev. Tegelikult püsib meil miski meeles vaid siis, kui me seda pidevalt kordame. Harjume meelespeetavaga ära nagu oma nime või koduse aadressiga. Teame, et kordamine on tarkuse ema. Õpitud keel läheb meelest, kui me seda ei kasuta; me unustame selle inimese nime, keda me tihti ei kohta. Ladina keeles sõnastati see arusaam juba varsti pärast reformatsiooni hüüdlausena: ecclesia semper reformanda est. Kirikut peab pidevalt reformeerima.
Ega siis ainult keskajal uuendusi sisse viidud ega unustatud ära Kristuse sõnumit. See unustamine on pidev ja hakkas kohe ka reformatsioonijärgset kirikut vaevama. See vaevab meid, see vaevab ka tulevasi põlvi.
Niiviisi saab luterlust mõista vajadusena pidevalt kirikut reformeerida ehk pidevalt meelde tuletada. Nii nagu käiakse pühapäeviti kirikus, aasta ringi, et ei läheks meelest Kristuse kuulutus, tuleb ka kirikut kogu aeg reformeerida, aasta ringi, et kirikul ei läheks Kristuse kuulutus meelest ära. Sest kirik kui organisatsioon on samamoodi ekslik nagu inimesed, kellest see koosneb. Unustamine on osa meie ekslikust loomusest, võib öelda, et pattulanguse tagajärg.
Õnneks on meil abivahendid, kuidas meelde tuletada. Abivahendiks on siin kõigepealt muidugi Pühakiri ja siis kõik reformaatorid, need põrisevad parmud, kes ei lase meil mugavalt unustuses viibida, kes häirivad meid ärkvele nagu tegid seda Iisraeli prohvetid, nagu tegi Sokrates ateenlastele, nagu tegi Martin Luther katoliku kirikule.
Mida aga meelde tuletada? Ka siin aitab Luther meid edasi. Ta tuletab meile meelde, et Pühakirjas öeldakse mitmel pool, et õigeksmõistmine toimub usu, mitte tegude kaudu, ladinakeelse väljendina sola fide. See põhimõte väljendub nii Vanas kui Uues Testamendis. Sellele on kirjutanud seletusi nii Luther kui lugematu hulk teisi teolooge. Nad on nüansseerinud, laiendanud, isegi vastu vaielnud, sest see tundub ühest küljest liiga lihtne, teisest küljest liiga radikaalne. Kuhu jäävad seadused, kuhu jääb ligimesearmastus, kuhu jääb vagadus, head kombed, kuulekus ülematele, truudus abikaasale, mõõdukus, kainus? Meeldetuletajad on meile öelnud, et neist ei ole õigeksmõistmisel kasu, samas kahju ka mitte. Need kuuluvad suuresti vahepealsete asjade hulka, ilmalike asjade hulka. Jumalik asi on aga vaid üks – korrates Kalle Kasemaa mitu korda rõhutatud sõnastust –, Jumal on olemas ja ta soovib inimesele head. See tähendabki uskumist, Jumala usaldamist.
Aga mida siin meelde tuletada? Eks ikka seda, et see lause on keskne, kõik muu on ebaoluline. Kui püüda mõtestada Lutherist lähtuvat hoiakut, siis võiks isegi öelda, et kõige muu esiletõstmine, kõigele muule toetumine, selle rõhutamine, selle najal manitsemine ja nii edasi, see kõik on kahjulik uuendus. See ei tähenda, et need asjad iseenesest oleksid kahjulikud, aga need muutuvad selleks, kui saavad takistuseks kesksele kuulutusele.
Niisiis võib, kolmandaks, mõista luterlust keskse kuulutuse meeldetuletajana ja kõiki neid, kes meelde tuletavad, kuulutavad, luterlastena. See tähendab, et apostlid olid luterlased, Augustinus oli luterlane, Friedrich Schleiermacher oli luterlane. Mis siis et vormiliselt mitte ükski nendest seda ei olnud.
Lühidalt: luterlus on esiteks tagasipöördumine allikate juurde, teiseks nende mõistmine kesksest sõnumist lähtuvalt, kolmandaks selle teatavaks tegemine ja kuulutamine.
Neid põhikomponente ei tohiks üksteisest lahutada ning need peaksid toimima koos. Ükski nendest ei toimi eraldi kuigi hästi. Segadust oleks rohkem kui kasu. Näilisest lihtsusest hoolimata on tegemist mitmes mõttes üsna radikaalsete nõudmistega.
Allikate tundmine ei tähenda mitte lihtsalt mingi ajaloolise teksti lugemist, vaid selle lugemise võimaldamiseks kõigepealt vajalike ajalooliste, filoloogiliste, sotsioloogiliste, filosoofiliste, isegi geograafiliste oskuste, lühidalt mõttelooliste oskuste omandamist. See tähendab tunnistamist, et allikad ei ole tühiasi, vaid et neid tuleb võtta tõsiselt. See tähendab allikate mõista püüdmist, nii nagu seda võisid mõista need, kellele sõnum edastati, keda kõnetati. Allikates ei fikseeritud seadust, vaid sõnum.
Keskse sõnumi mõistmine tähendab isegi skeptilist lahtihaakimist seadustest, tavadest, kommetest. Selline kahtlemine ei ole kerge ülesanne, palju lihtsam on võtta kergeusklikult oma ajastu tõekspidamisi loomulikuna ja paratamatuna, või hakata isegi esile tõstma mingi teise ajastu kombeid ja tavasid.
Keskse sõnumi meelde tuletamine ja teatavaks tegemine nõuab julgust minna vastuollu võibolla oma ajaga, võibolla möödunud aegadega. Tasub siiski Lutheri kombel meenutada, et kristlane peaks hoiduma sealjuures mässust ja skandaalidest, andma keisrile, mis keisri oma, ja Jumalale, mis Jumala oma.
Kui neid põhimõtteid katsuda järgida, siis olemegi luterlased.
Ettekanne on peetud Tartu luterliku Peetri kooli 10. aastapäeva tähistamisel.
Meelis Friedenthal
on Tartu Ülikooli mõtteloo kaasprofessor ja Tartu Ülikooli Raamatukogu Teaduskeskuse Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor.
