Taani filosoof ja teoloog Søren Kierkegaard, kes on tänast Kirik & Teoloogia numbrit inspireerinud, kirjutas oma teoses „Afsluttende uvidenskabelig Efterskrift til de philosophiske Smuler“ („Kokkuvõttev ebateaduslik järelsõna filosoofilistele pudemetele“): „Ilma et mind takistaks miski või mõni ajastu nõudmistest kiirustaks mind tagant, üksnes oma sisemisi impulsse järgides jätkan oma mõtete sõtkumist, kuni minu arvates on tainas hea.“ Praegune number ilmub hilinemisega, aga meie oleme jätkuvalt tänulikud meie lugejatele ja annetajatele nende vankumatu toetuse eest. Toimetuse liikmetele on jõudnud tagasiside mitmelt rindelt, et ajakirja Kirik & Teoloogia vajatakse ja oodatakse. Kirik & Teoloogia jätkab ka edaspidi hea mõtte-leiva pakkumist meie lugejatele, isegi olukorras, mil peab taigna kerkimist ootama.
Eelnevalt mainitud Kierkegaard kirjutas 1846. aastal veel: „Praegusel ajal on kõik poliitika“. Poliitikafilosoof Gillian Rose, kes kommenteeris Kierkegaardi suhet Lutherisse, kirjutas 1992. aastal, et „reformatsioon muutis religiooni poliitikaks“, ja ajastu, milles Kierkegaard elas, „muutis poliitika „religiooniks““. Poliitikateoreetik Carl Schmitt kirjutas oma teose „Poliitiline teoloogia“ (1934) teise väljaande eessõnas, et otsus selle üle, kas midagi on poliitiline või mitte, on juba poliitiline otsus.
Viimane aasta on toonud meie Eesti sekulariseerunud ühiskonnas esile kiriku ja riigi suhete teoloogilis-poliitilised mõõtmed. Kuigi esimesed pinged tekkisid Covid-19 pandeemia ajal, tõi sõja eskaleerumine Ukrainas kiriku ja riigi suhete küsimuse iga Eesti elaniku koju. Küsimused, kas kirik (eriti Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) tegeleb poliitikaga ja peaks levitama poliitilisi avaldusi Moskva toetuseks või sellest distantseerumiseks, kas siseministril on õigus ähvardada metropoliit Jevgenit väljasaatmisega või kas kirik on järjekordne MTÜ ja selle võib riik sulgeda, kõlasid kõikjal avalikus meedias.
Riigikogu valimised rõhutasid taas kord kiriku ja riigi akadeemilise dialoogi tähtsust nii teoloogia kui ka poliitilise teooria seisukohalt. Esitati väiteid, et teatud erakondade poolt hääletamine on nende poliitiliste programmide tõttu patt või et kirik püüab poliitikat mõjutada, kuna Eesti Kirikute Nõukogu president avaldas enne valimisi valimislabürindi. MPEÕK-ki süüdistati poliitikasse sekkumises, kui metropoliit lubas osaleda ja võõrustada ühe poliitilise MTÜ üritust.
Tänases numbris käsitleb Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteaduri Andrey Shishkovi artikkel demokraatliku riigi ja kiriku suhet sekulaarses ühiskonnas. Shishkovi artikli keskne küsimus seisneb selles, mis moodi peaks sellises kontekstis nagu Eesti olema kirik riigist lahus. Kirikust ja riigist ühiskonna ajaloos kõneleb ka Tartu Ülikooli kirikuloo professori Riho Altnurme arvamuslugu. Temaatilist numbrit võtab kokku Orenti Kampuse jutlus sellest, kuidas tänapäeval püsib riik vägivallal ja mis tähendus on kirikus sellise riigi teenimisel.
Tänane Kirik & Teoloogia number pakub lugejale lugemist ja mõtisklemist ka teemanumbri kirjutistest lahus. Avaldame EELK vaimuliku Tauno Tederi kirjutatud arvustuse raamatule „Üheskoos Kirik“ (I osa), mis käsitleb oikumeenilist kirikupoliitikat. Rõõm on avaldada usundiõpetuse olümpiaadi finalisti Gabriela Turkini (Tallinna Prantsuse Lütseum) kõne teemal „100 aastat usuõpetuse referendumist – millist usulist kirjaoskust vajab tänane noor?“ Ning avaldame ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteaduri Robert Bunderi käsitluse selle kohta, mis on evangelikaalsus ja kuidas see eristub fundamentalismist. Artikkel avab teoloogilise diskusiooni evangelikaalsuse uurimise teemal Eestis.
Igor Ahmedov
on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
