Esimene teadaolev õenduse valdkonna teoreetik Florence Nightingale on öelnud, et hooldamine tähendab lisaks ravimitele jms värske õhu, valguse, soojuse, puhtuse ja vaikuse õiget kasutamist patsienti säästval moel (Nightingale 1986, 11). Me teame, et haige vajab rahu ja vaikust, kuid seda võiks ka vaadelda, kui vaikuses enda mõtetega olemist. Mida keerulisema kuluga on haigus, seda enam saab elu mõjutatud. Sellistes olukordades kohtuvad patsient ja tervishoiutöötaja – ühel küsimused, teisel teadmised ja oskused. Tervishoiutöötaja teadmised ja oskused sõltuvad tema haridusest, elu- ja töökogemusest ning temale antud volitustest. Haiguse diagnoosi saanu võib langeda spirituaalsesse kriisi, nagu seda on defineerinud Indrek Linnuste (2019, 55): „Seega, kui kriisi põhjustanud kogemused ja sündmused on seotud isiklike uskumustega, religiooni, religioossete küsimustega, vaimsete praktikatega, maailmatunnetuse, eksistentsiaalsete küsimustega oma identiteedi kohta, egoüleste ja minapiire ületavate kogemustega, saame neid kokkuvõtvalt ja üldistatult nimetada spirituaalseteks kriisideks“.
Tervishoiutöötajate haridus on viimastel aastakümnetel jõudsasti arenenud ja on saavutatud sama tasandi hariduses Euroopaga võrdne tase. Tervishoiu erialade all pean silmas õdesid, ämmaemandaid, tegevus- ja füsioterapeute, farmatseute, optometriste jt tervishoiuvaldkonna töötajaid.
Kui vaadata tervishoiu erialade arengut, siis võime endaga rahul olla. Seda põhjusega, sest töö on kandnud vilja ja meie inimeste eest hoolitsevad erialase kõrgharidusega targad inimesed. Antud artiklis puudutan õenduse mõningaid olulisi põhitõdesid sellest vaatest, kuidas need moodustavad ühisosa inimese religioossete vajadustega. Kuigi käsitlen teemat õenduse vaatenurgast, saab seda üle kanda iga tervishoiuvaldkonna spetsialisti tööelule, ehk sellele, milliseid väärtusi kvaliteetne teenus endas sisaldab või soovitavalt võiks sisaldada.
Tervishoiualases hariduses, sh õdede hariduses, rõhutatakse holistilist inimkäsitust, mis põhineb humanistlikul inimkäsitlusel ja mille järgi inimene on füüsiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja religioosne tervik (Kalkim jt 2016, Rauhala 2005, Rautava-Nurmi jt 2015, 13–14). Tervis jagatakse vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratlusele kolmeks: füüsiline, psüühiline ja sotsiaalne tervis. Füüsiline tervis tähendab keha heaolu. Psüühiline tervis tähendab vaimu / meele heaolu ja enda väärtustamist. Sotsiaalne tervis tähendab toimivaid ja meelepäraseid inimsuhteid. (Huttunen 2015)
Õendustöö eesmärk on tervem inimene ja kogukond ning õendustöö kesksed mõisted juhivad õendustöö tegijaid õendustöö protsessis (Roper jt 1999). Kui tavaliselt oleme harjunud õdedest ehk endistest meditsiiniõdedest mõtlema kui kliiniliste protseduuride tegijatest, siis kaasaegne õendus on märksa keerulisem ja mitmekihilisem, hõlmates endas ka patsiendi pere ja kogukonna, tema tööelu ja palju muud.
Üheks esimeseks õenduse õpikuks Eestis oli Nancy Roperi ja tema kolleegide (Roper jt 1999) koostatud raamat „Õenduse alused“, mis eesti keelde tõlgiti. Maailmale oli raamat juba palju aastaid varem tuttav ja õenduse praktikas kasutusel. Raamatu sisukorrast nähtub, et keskendutakse inimese elamistoimingutele, milleks on: turvalise keskkonna säilitamine, suhtlemine, hingamine, söömine ja joomine, eritamine, isiklik puhtus ja riietumine, kehatemperatuuri kontroll, füüsiline aktiivsus, töötamine ja mängimine, seksuaalsuse väljendamine, magamine ja suremine. Pealiskaudsel lugemisel võib loend tunduda mõtlemapanevalt või isegi kummalisena, kuid õdedel võimaldas see patsientide eest süsteemselt hoolitseda. Religiooni teemat käsitletakse antud õpikus suremise teema all. Lähemal uurimisel saab lugeja tutvuda lühikese kokkuvõttega sellest, kuidas sotsiaalsed kombed on seotud religiooniga ja näiteks laiba ettenähtud viisil hävitamisega. Ära on toodud muhameedlaste, vanausulise juudi ja hindu kogukonna liikmete surmaga seotu. Välja tuuakse autorite poolt ka näide sellest, kuidas Lõuna-Inglismaa õed tundsid religiooniga seotud teadmiste vajakajäämisi ja nende töö toetamiseks koostasid uurijad infolehe, milles selgitati hindu, juudi ja muhameedlaste kogukonna liikmete kultuurilisi ja religioosseid tõekspidamisi (Roper jt 1999, 383).
Kokkuvõtlikult saab öelda, et inimest õendustöös ei käsitleta ainult patsiendi või kliendina, vaid ka inimesena selle laiemas tähenduses. Inimene, kellel on tuvastatud haigus, peaks saama tervishoiusüsteemist igakülgset abi ja nõu, kuidas muutunud olukorraga kohaneda ja toime tulla. Lisaks peaks saama tuge ka haige lähedased, sest pereliikme muutunud vajadused mõjutavad kogu lähikonda.
Õenduse arenedes oli vaja uut ning kaasaegsemat viisi, kuidas õendustööd õpetada ja õppida. Pärast arutelusid langes otsus NANDA kasuks (North America Nursing Diagnosis Association). NANDA kasuks rääkis asjaolu, et tegemist on ainsa tõenduspõhise klassifikaatoriga. See loodi 1982. aastal. Selles toodud diagnoosid on pidevalt uurimistööde teemadeks, mille alusel saavad need vajadusel iga kolme aasta tagant täienduse ja uuenduse. Kuna NANDA klassifikaator on selge ja lihtne ning sarnane Roperi, Logani ja Tierney õendusabimudelile (Roper jt 1999), siis hakkasid kõrgkoolid õe põhiõppes NANDA diagnoose kasutama (Puusepp 2017).
NANDA esimene versioon tõlgiti eesti keelde aastal 2012 ja sellega oli uus õenduse ajastu alanud. Taksonoomias on religioossed vajadused läbi erinevate versioonide olnud kajastatud järgnevalt, näiteks 2012. aasta versioonis kasutati definitsiooni „vähenenud võime toimida usust lähtuvalt ja/või osaleda traditsioonilistes usutalitustes“ (NANDA International 2012, 402). Definitsiooni laiendis määravate tunnustena tuuakse ära raskused järgida ettenähtud religioosseid tõekspidamisi, religioosseid rituaale, toitumistavasid, riietust, palvusi jms. Lisaks muule tuuakse välja näiteks patsiendi emotsionaalne pinge kogudusest eemaloleku tõttu (NANDA International 2012, 402). Viimases, 2022. aasta tõlkes (NANDA International 2022), on esimese versiooni ühe diagnoosiga võrreldes nüüd religioossusega seotud diagnoose juba kolm: vähenenud religioossus, vähenenud religioossuse risk ja valmisolek enamaks religioossuseks (NANDA International 2022, 457–459). Eelnevast saab järeldada, et Eestis on õdedele õpetatud õendust ametlikult kümme aastat, võttes muuhulgas arvesse patsientide religioossusest tulenevaid vajadusi. Selleks on tänaseks olemas kolm eraldi õendusdiagnoosi. Tahan väga loota, et õed seda oma kutsetöös ka kasutavad.
Ilmselt ei leidu Eestis enam ühtegi õde, kes poleks NANDA-st kuulnud, erinev võib olla vaid NANDA õendusabis kasutamine. See sõltub paljuski välistest faktoritest, alates töövaldkonnast ja lõpetades asutusesisese töökorraldusega. (Puusepp 2017)
Kui ametlikule õpetamise ajale lisada NANDA piloteerimise aastad, siis tuleb kokku soliidne õendusdiagnoosidega varustatud vilistlaste arv meie tervishoiusüsteemis. Õendusdiagnoosidest lähtuvaid lõputöid on valminud aastate jooksul kümneid, kuid pealiskaudse otsinguga ei leidunud näiteks Tallinna tervishoiu kõrgkoolis ühtegi lõputööd, mille eesmärk oleks olnud käsitleda diagnoose, mis on seotud patsiendi religioossusega.
Patsiendi heaolu tagavad õendustegevused, mis jaotuvad füüsilisteks, psüühilisteks, sotsiaalseteks ja religioosseteks, ning mis on omavahel tihedalt põimunud. Õendustegevuse olemust juhivad väärtused, inimkäsitlused, õendusprotsess ja õenduse põhimõtted. Õendustöö organisatoorseteks mõjutajateks on tööõhkkond ja organisatsioonikultuur (Ernits 2018, 41). Järgnevalt peatun patsientide religioossetel vajadustel ja sellel, kuidas õendustöös nendega arvestatakse. Tervishoiutöötajad on tänu koolitustele ja praktikatele teadlikud, et erinevate kultuuriliste ja religioossete taustadega inimeste lähenemine enda tervisele võib olla erinev. Nii nagu patsiendi isikuomadused raamivad temale osutatud teenust teatud piirini, mõjutab ka kultuuriline ja religioosne taust ja tõekspidamised.
Religioossus õenduse kontekstis tähendab patsiendi toetamist tema usulistes toimingutes, elu eesmärgist rääkimisel patsiendi väärtushinnanguid ja usulisi tõekspidamisi austavalt, olenemata sellest, millised on õe oma väärtused ja maailmavaade (Flinck 2012, 4–6). Õendusalastes töödes käsitletakse patsientide usuliste vaadetega arvestamist, näiteks toitumisel, samuti on oluline religioossete rituaalide ja palveelu võimaldamine, kui see on eluliselt vajalik.
Rautava-Nurmi jt (2015) õpikus tervishoiutöötajatele on kirjas, et religioossuse all võib mõista osalemist usulistes rituaalides, religiooniga seotud kirjanduse lugemist ja kontakti hoidmist mõttekaaslastega. Lisaks käsitletakse inimese huvi enda eksistentsi vastu ja huvi elu ning elamise vastu. Religioossete vajaduste märkamist peetakse osaks professionaalsusest, kus antakse ruumi patsiendi inimeseks olemise küsimustele, austades tema väärtushinnanguid. Patsientidelt soovitatakse küsida, kas tema ravi ja hoolduse puhul on vaja arvestada usuliste vajadustega. (Rautava-Nurmi jt 2015, 413)
Kahjuks meil Eestis ei ole õendusalaseid uuringuid selle kohta, kas ja kui palju arvestatakse patsientide usuliste vajadustega tervishoiusüsteemis, kuid süsteemi kliendina võin kinnitada, et tervishoiutöötajatel sellisteks teemadeks aega ei ole. Ilmselt on siin ka üheks takistuseks äärmuseni optimeeritud haiglas viibimise aeg, kus tähelepanu on suunatud kliiniliste probleemide lahendamisele ning muuks lihtsalt aega ei ole. Teiseks ei ole meil Eestis ka vastavat töökultuuri.
Kuuppelomäki (2001) kirjeldab usulist tuge erinevate tegevustena, milleks on näiteks kuulamine, kohalolu, heaks kiitev suhtumine, lootuse hoidmine. Tema uuringust selgub, et tervishoiutöötajate hulgas on palju neid, kes ei ole huvitatud patsiente ja nende peresid usuliselt toetama. Lisaks selgub, et õendustöötajatel on usulise toe andmiseks vajalik lisakoolituste läbimine (Kuuppelomäki 2001). Lisakoolitused on kindlasti vajalikud, sest usk ja religioon on teemad, mille käsitlemisel õendustöötaja tavakoolitus piisavat valmidust ei anna.
Religioosseteks väärtusteks peetakse õenduses ligimesearmastust, lootust, pühadust, halastust ja uskumist Jumalasse või kõrgemasse võimu. Igal patsiendil on õigus usule, arvamusele ja kultuurile. (Rautava-Nurmi jt 2015, 414)
Patsientidega töötades on õdedel rida ülesandeid ja kohustusi ning neid tuleb teha nii, et patsientide ning perede kultuuri ja väärtusi toetatakse. Kui kliinilistes küsimustes on soovitusi ja regulatsioone küllaga, siis religioossete ning usuliste tegevuste juhtimiseks neid samaväärselt ei ole. Ammuks see oli, kui õdedele hakati õppeprotsessis rääkima patsientide sotsiaalsetest probleemidest, nüüd ootavad järge usuliste küsimuste teemad.
Religioossete vajadustega kokkupuudet võidakse õendustöös kogeda individuaalselt ja väga intiimselt (Rautava-Nurmi jt 2015). Sellest ka õdede ebakindlus, mis ühelt poolt on tingitud ebapiisavatest teadmistest ja oskustest, teisalt aga võib põhjuseks olla harjumatus ja isegi hirm. Kui õendustöötajale on usulised teemad harjumatud, siis seda keerulisem on teoreetilisi teadmisi praktikas kasutada. Ehk oleks siin abiks praktikal usuliste küsimustega tegelemine.
Kevern (2012) on eristanud neli erinevat vaatenurka, mis kalduvad kõrvale õdede kohustusest pakkuda spirituaalset õendust ja millest igaüks vajab õendusjuhtide poolt erinevat lähenemist:
- Õed, kellel on selge usuline seisukoht ja kes ei ole valmis tegema kompromisse, et patsientidele üldist spirituaalset tuge pakkuda. Need õed on altid tegema usulist kihutustööd, kui kohtavad enda vaadetest erinevaid lähenemisviise.
- Pragmaatilised õed, kes on valmis loobuma enda usulistest veendumustest patsiendi heaolu nimel. Juhtimise vaatest on nende õdede eeliseks usuliste tõekspidamiste väärtustamine ja neile pühendumine. Sellest tulenevalt austavad nad ka patsientide samalaadseid väärtusi.
- Õed, kellele spirituaalse hoolduse pakkumine on loomulik. Nad on vaimsed, kuid on võimelised elama erinevate väärtuste keskel. Juhtide vaatest on nemad need, kes pakuvad suurima osa spirituaalsest hooldusest.
- Õed, kellele usulised traditsioonid ja uskumused ning praktikad ei pruugi olla eriti tuttavad, kuid nad väärtustavad spirituaalsust ja suhtuvad sellesse avatult ja sümpaatiaga. Selle rühma esindajatel ei pruugi olla piisavat enesekindlust spirituaalse toe pakkumiseks, kuid nad on avatud ja neil on võime patsientidega vaimsetel teemadel arutleda. (Kevern 2012, 981–989)
Viimastel aastatel on tervishoiuteenuse kasvava vajaduse juures olnud üheks märksõnaks vaimse tervise probleemide süvenemine. Õdede pädevuses on läbi erinevate võimaluste, sh läbi usulise toe pakkumise mingilgi määral patsientide vaimset tervist edendada või probleeme märgata. Õed märkavad lisaks patsientide füüsilistele probleemidele ka psüühilisi, sotsiaalseid ja religioosseid probleeme, kuigi viimaseid vähem. (Ernits 2018)
Taylor ja kolleegid (Taylor jt 2014) soovitavad juhtidel arutleda, kuidas toetada usklike õdede tööd õigel moel, sest selline ressurss, mis pakub märgatavat lohutust ja aitab tööstressiga toime tulla, ennetab läbipõlemist ja kasvatab tööga rahulolu. Koolitajatel tuleks arendada õenduse valdkonna õppijate teadlikkust sellest, milline ressurss võib olla individuaalne spirituaalsus ja kuidas seda võib töös patsientidega eetiliselt ja ebaeetiliselt kasutada. (Taylor jt 2014, 2612– 2621)
Iseenesest ei ole religioossete vajadustega tegelemiseks lisaaega vajagi, sest enamasti tehakse mitut tegevust koos. Näiteks protseduuri läbi viimisel räägitakse patsiendiga aktiivselt (kui protseduur seda võimaldab) ja vastava ettevalmistusega õde oskab kindlasti vestlust juhtida nii, et patsient või tema lähedased saaksid oma ootustele ja vajadustele lahendusi.
Religioossed õendustegevused võimaldavad patsientidel ka haigena oma usulisi tõekspidamisi järgida. Nagu füüsiliste, psüühiliste ja sotsiaalsete, nii ka religioossete õendustegevuste planeerimist, teostamist ja analüüsi toetavad standardiseeritud mudelid, mille abil on võimalik hinnata tervishoiuteenuse kvaliteeti. Üldistades võib öelda, et õendustegevusi eristada ei ole otstarbekas, kuna nad on omavahel tugevalt seotud ja tihti tehakse neid samaaegselt. (Ernits 2018)
Kokkuvõtteks võib nentida, et inimesed elavad erinevates kultuurilistes ja religioossetes kogukondades, mis nende haigestumisel omavad olulist tähendust. Tervishoiutöötajad kohtuvad inimestega peamiselt probleemsetes olukordades ja lahendused on kergemini leitavad, kui nad tunnevad eri kultuure ja religioone. Lisaks on tervishoiutöötajate õppekavades olemas vastavad teemad ja standardiseeritud õendusdiagnoosid, mida töös kasutada. Jääb üle ainult oodata, et religiooniga seotud diagnoosid võetaks süsteemselt kasutusse ja nii saaksid meie patsiendid veelgi parema tervishoiuteenuse, mis tervist hoiaks ja edendaks. Lisaks julgen arvata, et tervishoiusüsteemis on vajalikud õed, kellel on omandatud vastavad lisaoskused, et patsiente ja kolleege religiooni ning usuga seotud küsimustes toetada ja juhendada ning lahendusi otsida.
Mida oodata tulevikult? Ikka koostööd ja koos tegemist näiteks hingehoidjatega, et tervishoiutöötajate oskusi arendada ja ressurssi paremini kasutada – ikka ja alati inimeste elu heaks. Kasuks tuleksid ühised teadus- ja arendustegevused, alustada võiks üliõpilaste lõputöödest. Veel võiks soovida ühiskoolitusi, seminare või lihtsalt arutelusid õendustöötajate ja religiooni asjatundjate vahel, et mõista paremini inimest ja tema elu, ning nii ühelt poolt edendada tervist ja teiselt poolt ametialaseid oskusi.
Kasutatud allikad
Ernits, Ülle (2018) Viron hoitotyön kehittyminen ja muotoutuminen yhteiskunnallisessa muutoksessa, Tampere: Tampere University Press.
Flinck, Aune (2012) „Hengellisyys hoitotyössä – palvelemista potilaan ehdoilla” – Viesti. Suomen Sairaanhoitajain Kristillinen Seura SSKS ry 1/2012, 4–6.
Huttunen, Jussi (2015) „Mitä on terveys?” – Lääkärikirja Duodecim. Artikkelin tunnus: dlk00903 (031.016) © 2016 Kustannus Oy Duodecim10.11.2015.
Kalkim, Asli / Midilli, Tulay Sagkal / Baysal, Ebru (2016) „An Investigation of the Perceptions and Practices of Nursing Students Regarding Spirituality and Spiritual Care” – Religions 7(8), 101.
Kevern, Peter (2012) „Who can give „spiritual care“? The management of spiritually sensitive interactions between nurses and patients“ – Journal of Nursing Management 20, 981–989.
Kuuppelomäki, Merja (2001) „Hengellisyys hoitotyössä“ – Sairaanhoitaja 6, 28–30.
Linnuste, Indrek (2019) „Religioossed ja spirituaalsed kriisid vaimse tervise valguses“ – Mäetagused 75, 53–76.
NANDA International (2012) NANDA International’i õendusdiagnoosid: definitsioonid ja klassifikatsioon 2012–14, Tartu: Elmatar.
NANDA International (2022) NANDA International’i õendusdiagnoosid: definitsioonid ja klassifikatsioon 2020–23 (12. vlj), Tallinn: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool.
Nightingale, Florence (1987) Sairaanhoidosta, 3. painos, Porvoo, Helsinki: WSOY 1964.
Puusepp, Kristi (2017) „Kümme aastat NANDA-I jälgedes“ – Eesti Õde 1, 28–30.
Rauhala, Lauri (2005) Ihmiskäsitys ihmistyössä. Helsinki: Helsinki University Press.
Rautava-Nurmi, Hanna / Westergård, Airi / Hentto, Tarja jt (2015) Hoitotyön taidot ja toiminnot, Helsinki: Sanoma Pro OY.
Roper, Nancy / Logan, Winifred W. / Tierney, Alison J. (1999) Õenduse alused. Elamise mudelil põhinev õendusmudel. Tartu: Elmatar.
Taylor, Elizabeth J. / Park, Carla Gober / Pfeiffer, Jane Bacon (2014) „Nurse religiosity and spiritual care“ – Journal of Advanced Nursing 70 (11), 2612–2621.
Ülle Ernits
on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor.
