ISSN 2228-1975

Elust, usust, usuelust – kuuendat korda

Eestlaste usulisi identiteete ja vaimseid praktikaid on viimase kolme kümnendi vältel ühel või teisel viisil mõõdetud üsna paljudes sotsiaal- ning religiooniuuringutes, millest mitmes mõttes üheks olulisimaks võiks pidada küsitluste sarja “Elust, usust ja usuelust”. Antud küsitlus toimus esmakordselt Dr Hans Hanseni initsiatiivil 1995. aastal ning seda on edaspidi korratud iga viie aasta tagant. 2020. aastal leidis Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel aset uuringu kuues voor, mis võimaldab eestimaalaste usuliste vaadete muutusi analüüsida juba 25-aastases perspektiivis. Tänu sedavõrd pikale aegreale, väga laiale teemade valdkonnale ning suurele juhuvalimile (vähemalt 1000 vastajat) on antud andmestik nii Eesti, kui ka rahvusvahelises kontekstis unikaalne ning pakub kõige terviklikumat religioonisotsioloogilist sissevaadet eestimaalaste usulistesse tõekspidamistesse ning nendega seotud muutustesse.

Kui eelnevad kaks küsitlust toimusid näost-näkku intervjuudena, siis antud korral kombineeritult veebi ja postiküsitlusena. Sellest tingituna oli küll uuringu küsimustik varasemast pisut lühem, kuid sisaldas siiski ka mitmeid uusi teemasid, mis seostusid näiteks üleloomulike kogemuste, looduslike pühapaikade, lapsepõlvekodu praktikate, kui ka suhtumisega usundiõpetusse. Lisaks vaadeldi koroonakriisi mõju teenistustel osalemisele ning laiemale huvile vaimsete teemade vastu.

Järgnevalt mõned viimasele uuringule tuginevad esmased tähelepanekud – põhjalikum tulemuste käsitlemine on planeeritud juba 11. novembril Tartu Ülikoolis asetleidval konverentsil Eesti elanike maailmapilt „Elust, usust ja usuelust 2020“ uuringu valguses, mis on kõigile huvilistele avatud (täpsem info on leitav Eesti Kirikute Nõukogu kodulehelt www.ekn.ee).

Varasemad küsitlused on ühelt poolt kinnitanud elanikkonna võrdlemisi suurt reserveeritus institutsionaalse religiooni suhtes, kuid teiselt poolt on kirjeldanud suurenevat huvi vaimsete teemade vastu üldisemalt. Näiteks usu olulisus eluvaldkonnana on viimase kümnendi vältel jõudsalt kasvanud ja värskete tulemuste valguses peab usku oluliseks või väga oluliseks enam kui 40% eestimaalastest.

Vaadeldes viimaste andmete põhjal erinevaid usuga seotud hoiakuid ning arusaamu, võib järeldada, et ligi kolmandikule Eesti elanikele on kristlik usk lähedane, kellest omakorda umbes pooled kuuluvad mõnda kogudusse või usuliikumisse. Seega eksisteerib Eesti ühiskonnas arvestatava suurusega grupp, kes oma väärtusstruktuuri ning usuliste hoiakute põhjal võiksid olla mõne usuliikumise liikmed, kuid hetkel seda ei ole.

Kui vaadelda kogudusse või usuliikumisse kuulumise dünaamikat, siis viimase kümnendi vältel ei ole selles osas väga drastilisi muutusi märgata. Ka elanike üldine hulk, kes möönab, et nad praegu ei kuulu, kuid kunagi on mõnda kogudusse või usuliikumisse kuulunud, on pigem väike. Küll aga on tähelepanuväärne võrdlemisi madal noorte kaasatus – vähem kui kümnendik alla 30-aastastest vastajatest on märkinud, et kuuluvad mõnda kogudusse või usuliikumisse ja seejuures 6% on märkinud, et ei kuulu, kuid varem kuulusid.

Koroonakriisi mõju vaimsetele ja religioossetele praktikatele on ilmselt veel vara hinnata, aga kindlasti on uue nähtusena kanda kinnitanud teenistuste regulaarsed ülekanded. 2020 kevadiste piirangute ajal osales interneti, televisiooni või raadio vahendusel jumalateenistustel vähemalt korra enamus regulaarseid (vähemalt kord kuus) kirikus käijaid ning umbes pooled harvem käijatest. Seejuures jälgis umbes kolmandik mõne teise koguduse ülekandeid (mitte selle, kus nad tavapäraselt käisid).

Lõpetuseks veel üks tulemus, mis puudutab elanikkonna suhtumist usundiõpetusse. Vastajatel paluti hinnata, kas nende arvates võiks maailma usundeid tutvustav usundiõpetus olla Eesti koolides kohustuslik aine või mitte. Selgus, et enam kui 55% eestimaalastest toetaks usundiõpetuse kohustuslikuks muutmist ja sellele oleks vastu alla kolmandiku küsitletutest, mis viitab olulisele toetuse kasvule.

Lisaks peatsele konverentsile, on kõigile huvilistele vabalt kasutatavad ka “Elust, usust ja usuelust” uuringu andmed – nii varasemad, kui ka 2020 aasta omad (www.ekn.ee). Uuringu andmeid on tänaseks teadaolevalt kasutatud pisut enam kui 60 teadus publikatsioonis ning Eesti Kirikute Nõukogu poolt on publitseeritud ka kaks põhjalikku uuringu tulemusi koondavat kogumikku – “Astu alla rahva hulka” (2011) ja “Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo vadis Terra Mariana” (2016).


Laur Lilleoja (1984), PhD (Sotsioloogia), on uuringu Elust, usust ja usuelust 2020 projektijuht ja Eesti Metodisti Kiriku liige.

Soovitatud:

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Arvamused
Jaan Lahe

Mis on jõulude sõnum?

Jõulud on eestlastele väga olulised pühad, kuid milline tähendus on neil pühadel meie inimese jaoks? Keskmine eestlane ei ole traditsioonilises mõttes religioosne ja seepärast ei

Read More »
English