18. juulil suri ootamatult üks kaasaja tuntumaid ja viljakamaid rooma-katoliku moraaliteolooge Eberhard Schockenhoff.
Schockenhoff õppis teoloogiat Tübingenis ja Roomas ning oli moraaliteoloogia professor esiti Regensburgi Ülikoolis ja alates 1994. aastast Freiburgi Ülikoolis. Oma doktoritöö kirjutas ta maineka moraaliteoloogi Alfons Aueri juhendamisel. Preestriks pühitseti ta 1978. aastal Roomas.
Eberhard Schockenhoff oli äärmiselt produktiivne, kirjutades ligi 20 monograafiat, rohkelt teaduslikke artikleid ja populaarteaduslikke kommentaare. Tema tööd bioeetika vallas tunnustati laiemalt ka üle teoloogia piiride. Nii oli ta aastaid Saksamaa eetikanõukogu liige ja eesistuja (2001–2016) ning osales aktiivselt ühiskondlikus arutelus näiteks eutanaasia, abordi, preimplantatsioonidiagnostika ja embrüonaalsete tüvirakkude uurimise üle. Seejuures käsitles ta ühtlasi süvitsi moraaliteoloogia alusküsimusi nagu inimväärikus, loomuõiguse probleem, vabadus ja südametunnistus. Tema oluliste raamatute hulgas on näiteks „Vabaduse teoloogia“ (2007) ja „Elu eetika“ (2013).
Schockenhoff oli aktiivne arvukates akadeemilistes ja kiriklikes ülesannetes. Nii osales ta näiteks Luterliku Maailmaliidu ja rooma-katoliku kiriku dialoogikomisjonis (1995–2005), oli Zeitschrift für medizinische Ethik väljaandja (alates 2001), Heidelbergi Teaduste Akadeemia liige (alates 2009) ja Katoliku Akadeemilise Välismaalasteteenistuse president (alates 2016).
Schockenhoff oli professor, keda iseloomustas nii visionäärlik energia ja jõud kui ka analüütiline teravus. Ta astus oma akadeemilises ja kiriklikus töös välja avatud, vabaduse ja südametunnistuse eest seisva ning inimesele ja tema elutegelikkusele suunatud teoloogia ja eetika eest. Ka kiriklikus töös rõhutas ta rooma-katoliku (moraali)teoloogia, sh ka seksuaaleetika uuenemise vajadust, olles samas süvitsi seotud kirikliku traditsiooniga. Lisaks akadeemilisele tööle eetikaeksperdi ja teadlasena oli Schockenhoff ka hinnatud hingehoidja ja preester.
Eberhard Schockenhoff mõjutas viljakate debattide ja arvukate raamatute ja artiklite kaudu mitme aastakümne vältel nii katoliku moraaliteoloogiat kui ka evangeelset eetikat, nii oma kodukirikut kui ka ühiskondlikke arenguid. Ta innustas arvukalt lugejaid ja õpilasi ning aitas mõelda järele elu raskete küsimuste üle. Selle eest on põhjust olla südamest tänulik.
