26. veebruaril suri Saksa teoloog ja endine Greifswaldi Ülikooli süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja Bernd Hildebrandt, keda sidusid head sõprussuhted ka Eestiga.
Hildebrandt alustas oma akadeemilist teed Berliini Humboldti Ülikoolis ja kutsuti sealt Greifswaldi Ülikooli usuteaduskonda, kus ta töötas süstemaatilise teoloogia professorina pea 30 aastat. Oma doktoritöö kirjutas ta surma ja patu teemal, habilitatsiooniväitekiri oli pühendatud Karl Barthi teoloogiale, keskendudes nn loomuliku teoloogia ja jumalatunnetuse problemaatikale. Oma pika ametiaja vältel Greifswaldi Ülikoolis sidus ta ärksal ja mõjusal moel akadeemilist uurimistööd ja kiriklikku praktikat, inspireerides mitmeid põlvkondi tulevasi kirikuõpetajaid. Ta aitas seejuures arendada ka ideoloogiakriitilist mõtlemist, et vastu seista toonase Saksa Demokraatliku Vabariigi ehk saksapäraselt DDR-i jätkuvatele püüetele kirikut ja usku oma huvides ära kasutada ja survestada.
Peale DDR-i lagunemist oli Hildebrandtil dekaanina (1990-1996) oluline roll toonase „teoloogilise sektsiooni“ ümberkujundamisel teoloogiafakulteediks. Hildebrandti veendumus oli, et teoloogiat ja kirikut tuleb näha viljastavas ja kriitilises seotuses ja vastasmõjus. See väljendus ka tema jätkuvas kiriklikus töös ja panuses. Aastatel 1992 kuni 2012 oli ta Pommeri Evangeelse Kiriku kirikuvalitsuse ja kirikukogu liige ning aastatel 2012-2013 erinevate kirikute ühinemisel tekkinud Põhjakiriku nn esialgse kirikuvalitsuse liige. Ühinemisprotsessis seisis ta jõuliselt selle eest, et endise Pommeri Evangeelse Kiriku seisukohti mõistetaks ja arvesse võetaks.
Just Hildebrandtil oli ka võtmeroll selles, et Põhjakiriku usutunnistuskirjade hulka arvati Barmeni Teoloogiline Seletus. Aastal 1997 sai tema initsiatiivil alguse koostöö ja vahetusprogramm Tübingeni kuulsa üliõpilaskodu ja õppekesksusega (Evangelisches Stift Tübingen). Hildebrandti suurt panust teoloogilisse ja kiriklikusse töösse jääb meenutama ka tema 65. sünnipäevaks väljaantud pühendusteos „Ootamatu teoloogia“ (Unerwartete Theologie, toim. Tilman Beyrich, Münster 2005), milles tema õpilased ja akadeemilised kaasteelised arutlevad dialoogis juubilariga usu tegelikkust muutva jõu üle.
Bernd Hildebrandt andis oma panuse ka Eesti teoloogia ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna arengusse, viibides 1996/7. aasta sügissemestril külalisprofessorina Tartus. Tema eetika ja fundamentaalteoloogia loengutes sai alguse ka käesoleva järelhüüde autori pikk sõprussuhe professor Hildebrandtiga. Õppides tema kutsel ja vahendusel 1997. aasta suvesemestril Greifswaldis, olin ühtlasi ka tema tudengist assistent. Meie toonased arutelud süstemaatilise teoloogia ja filosoofia üle jätkusid ka hiljem, olgu siis kirja teel või kohtumistel tema Greifswaldi kodus.
Professor Hildebrandt oli teoloogiliselt aktiivne ka peale emeriteerumist aastal 2005, pidades arvukalt ettekandeid, tegeledes klassikaliste tekstidega ja jälgides tähelepanelikult uuemaid teoloogilisi arutelusid. Nii võttis ta veel talvesemestril 2019/2020 koos noorte tudengitega osa vanakreeka tekstide lugemiskursusest.
Kõik, kes professor Hildebrandti tundsid, jäävad teda mäletama kui äärmiselt osavõtlikku ja sõbralikku õpetlast ja õppejõudu, keda iseloomustas katkematu kirg teoloogilise mõtte suhtes.
