Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/10: suur neljapäev (Lk 22:14–22)


Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1.–2. Perikoobi tekst ja struktuur

Kogu tekst kuulub laiemasse perikoopi Lk 22:1–23, mis jutustab Jeesuse kannatusloo. Kitsamalt saab siinse perikoobi struktuuri kirjeldada nii:

  • Salm 14 – kuulub nii eelneva teksti kui ka järgneva teksti juurde; see kinnitab veelkord Jeesuse prohvetlikku kõnet, mida Jeesus ütles ja jüngrid nägid, et nii ka sündis.
  • Salmid 15–20 – sakramendi seadmise sõnad ja nende tähendus.
  • Salmid 21–22 – viide äraandjale ja eesseisvatele sündmustele.

3. Kontekst

Luuka evangeeliumi uurimises eristatakse Jeesuse kannatuse seletamist (Lk 9:18–19:27) ning Jeesuse kuningaks olemise ja tulevase kirkuse teemat Jumala riigis (Lk 19:28–23:56). Antud perikoop kajastab just kuninga ja kirkuse teemat.

Luukas kasutab salmis 14 mõistet „apostel“, mis asetab kogu perikoobi kiriklikku konteksti ja viitab sellele, et tekst on kirjutatud koguduses, kus jüngritest said apostlid. Söömaaega, mida kirjeldatakse, ei seota ainult liturgiaga, vaid sellele antakse ka sügavam teoloogiline tähendus. Mõiste „tund“ kasutamisega viidatakse paasa juutlikule tähendusele.

4. Kirjanduslooline kontekst

Luuka evangeeliumi teksti käsitlevad kommenteerijad kirjanduslikult integreeritud tekstina. See on justkui ajalooline monograafiaga, mis moodustab terviku Apostlite tegude raamatuga. Luukas esitleb Jeesuse elu ajalooliste epohhidena. Sealjuures on oluline mõista, kuidas kirjutab algkogudus oma ajalugu ja kuidas sõnastab (mõtestab) ta Jeesuse loo kaudu erinevaid sündmusi, andes neile laiema konteksti (nt algkoguduse armulaud, Juuda tegu jne).

Kogu kannatuslugu ja ristisurma käsitletakse kui teed kirkuse poole. Luukas räägib Jeesuse lugu õndsusloolisest perspektiivist, s.t kogu sündmus kirjeldab seda, kuidas Jumal tegutseb ja kuidas algkogudus on seda kogenud.

Salmid 15–18 räägivad Jeesusest, neid tuleb mõista biograafiliselt, suunaga Jumala riigi tulekule. Salmid 19–20 annavad edasi liturgilise traditsiooni, mille kohta leiame kinnituse ka Pauluselt 1Kr 11:24–25.

Luuka evangeeliumi kirjutaja on tundmatu tegelane. Alles aastal 180 pKr nimetab Irenaeus Lyonist, et Pauluse saatja Luukas on evangeeliumi autor. Irenaeuse arvates viitab sellele Apostlite tegude raamatus kasutatav väljend „meie“, mida kasutab sageli ka kolmanda evangeelium autor (vrd ka tõika, et nii Luuka evangeeliumile kui ka Apostlite tegude raamatule on omane kasutada kaheteistkümne jüngri kohta mõistet „apostel“, mis ei pärine Pauluselt). Umbes aastast 200 pKr on säilinud Muratori kaanon (Rooma koguduses pühaks peetud raamatute loend), mis viitab Matteuse ja Markuse evangeeliumi kõrval ka Luuka evangeeliumile. On ka viiteid, et märter Justinus (ca 150 pKr) tundis Luuka evangeeliumi teksti.

Luuka nime mainitakse ka kirjades (Fl 1:24; Kl 4:14; 2Tm 4:11). Kuid see ei anna veel alust väita, et kolmas evangeeliumi on kirjutanud just see Luukas. 2Tm 4:11 kohaselt on Luukas viimane Pauluse truu kaastööline.

Evangeeliumi tekstist nähtub (1:1–4), et evangeeliumi autor on haritud teoloog ja ajalootundja. Juudi-kristlikule päritolule viitavad huvid kirja, seaduse ja prohvetite vastu, samuti Jeruusalemma sümboolne tähendus ja sünagoogi jumalateenistuse kirjeldus (Lk 4:16–30). Kogu Luuka evangeeliumile on oluline põhimõte, et Jeesuse kuulutus on mõeldud nii paganatele kui juutidele.

5. Ajalooline kontekst

Tekstis on viited paasasöömajale, milleks jüngrid on kogunenud, et seda pidada koos Jeesusega. Paasa tähendab „üleminekut“. Juudi kalendri järgi toimub see 14.–21. niisanikuul. See on esimene kolmest põhipidustusest juudi kalendris. Üks paaspüha kestab nädal aega. See sündmus seostub Iisraeli rahva jaoks sündmusega, mida kirjeldatakse 2Ms 12:1–36: Jumal hoidis Iisraeli rahvast Egiptuse hädade eest, surm ei puudutanud neid.

Paasasöömaaeg algas tavaliselt lamba tapmisega. Johannese evangeeliumi 19:31 järgi oli Kristus paasatall, kes tapeti, uue lepingu tall, sest vana leping oli juutide jaoks seotud Egiptusest pääsemisega.

Paasapühade üks eesmärke on rääkida ja meenutada, kuidas Jumal on oma rahva aidanud välja Egiptuse vangipõlvest: „Ja sel päeval seleta oma pojale, öeldes: see on ühenduses sellega, mida Issand mulle tegi kui ma Egiptusest lahkusin“ (2Ms 13:8). Paasa kannab endas vabaduse ideed. Juudi rahvas usub, et Jumalat ei pea teenima ainult palvetega, vaid ka õppimisega; nõnda on see söömaeg korraldatud nagu üks õppetund. Õnnistused, mida loetakse enne söömaaega, viitavad jutustustele Egiptusest pääsemise kohta. Ühest küljest on see meenutus ja teisalt on kogu selle meenutuse taga ka usk ja lootus, et Jumal, kes aitas rahvast tol päeval, aitab rahvast ka tulevikus.

Luuka järgi pühitses Jeesus oma viimast paasat mitte kui mälestust vana lepingu kohta, vaid kui uut lepingut.

Paasapühade teise päeva pidustusi kutsuti „päevaks, mil süüakse hapendamata leiba“. Seda tehti, et meenutada kiiret lahkumist Egiptusest, mil ei olnud aega tainast hapnema panna. „Ja nad söögu liha sel samal ööl koos hapendamata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda“ (2Ms 12:8). „Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul söödagu hapendamata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni. Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades…“ (2Ms 12:18–19). 5Ms 16:3 nimetatakse hapendamata leiba ka häda leivaks ehk matsáks.

Paasa on ka üks pühadest, mille puhul korraldati palverännak Jeruusalemma (2Ms 12; 3Ms 23:5–8; 4Ms 9:1–11). Jeesuse aegu oli paasa üks religioosse elu tavalistest osadest. Paasa ajal toodi ohvreid Jeruusalemma templisse.

6. Paralleeltekstid

  • Karika- ja leivaosadus: Mk 14:22–25; Mt 26:26–29; 1Kr 11:23–25;
  • viited eesseisvale kannatusele ja surmale: Lk 24:24, 26; Ap 1:3; 3:18;
  • seoses Jumala riigiga: Lk 17:20; 19:11; Lk 13:29; 14:15; Ap 1:3, 7;
  • leivaosadus: 1Kr 10:17;
  • lepinguvere motiiv 2Ms 24:8; Jr 1:31; Hb 10:10;
  • äraandmise motiiv: Mt 26:20–25; Mk 14:17–21; Jh 13:18–30; Ps 41:10.

7. Tõlgendusloolised märkused

Suure neljapäeva jumalateenistuse peateemaks on armulaua seadmine, millele lisaks meenutatakse väga vana traditsiooni kohaselt Jeesust, kes peseb jüngrite jalgu.

Esimese lugemisaasta pühakirjalugemised keskenduvad armulauale, vaadeldes seda kolmest erinevast vaatepunktist: 1) Jumala tõotus valmistada kord kõikidele rahvastele võõruspidu, 2) Apostlite tegude raamat kirjeldab Jeruusalemma algkoguduse elu, 3) Luuka evangeelium kirjeldab armulaua seadmist Jeesuse poolt, nimetades selgelt, et seadmine toimus paasapüha söömaaja käigus.

Apostlite tegude raamat juhib tähelepanu sellele, et lisaks pattude andeksandmisele, elule ja õndsusele (vrd Lutheri Väike Katekismus) loob armulaud ühenduse üksikute koguduseliikmete vahel. Seda ühtsust võrdleb Paulus teisal ühtsusega, mis on ihuliikmetel omavahel nii rõõmus kui mures (Rm 12:4–5; 1Kr 12:12–27), selle koguduse pea on Kristus (Kl 1:18).

Luuka evangeeliumi perikoobi salm 16 viitab Luuka soovile siduda paasa Jumala riigi ootusega. Tõeline paasasöömaaeg saab teoks Jumala riigi tulekuga: „Ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis“. Tekst rõhutab mitu korda Jeesuse sõnu jüngritele „ütles neile“, „ma ütlen teile“ jne. Vastukaaluks pidevale rõhutamisele, mida Jeesus ütles ja ütleb, kirjeldatakse Jeesuse tegevust väga lakooniliselt.

Kogu tekstis nähakse Jeesuse viidet oma ristisurmale. Siin tuleb nähtavale, kuidas Jeesus positsioneerib end igas salmis erinevalt; salmid 15, 16 ja 18 kõnelevad Jeesuse saatusest, mis teda ees ootab, salmid 17, 19 ja 20 aga jüngrite saatusest.

Karikast kõneldes rõhutavad Markuse ja Matteuse evangeeliumis, kuidas Jeesus võtab karika, tänab ja jagab ehk annab jüngritele. Rõhutatakse, et kõik jõid sellest. Markuse 14:24 ütleb Jeesus ka rõhutatult, et see on „minu veri, lepingu veri, mis valatakse paljude eest“. Luukas aga ütleb, et „see on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse“. Ei rõhutata pattude andeks andmist ega ka seda, et jüngrid oleks selles karikast joonud.

Vaid Paulus ja Luukas seovad leiva ja karika Jeesuse meenutamisega Lk 22:19: „Seda tehke minu mälestuseks!“ Luuka viide meenutamisele ei tähenda nostalgilist tagasivaadet Jeesuse elule ja tegevusele ega melanhoolset kaemust minevikus. Pigem vastab see juutlikule „aktiivsele meenutamisele“, mis kajastub kogu paasasöömaaja rituaalis. Paasasöömaaeg on Jumala Iisraelile antud armu aktiivne meenutamine.

Võiks öelda, et Luukas sõnastab algkoguduse taotluse. Ta näitab, kuidas algkogudus mõistis paasasöömaaega uues tähenduses. Selle riituse kaudu tuleb Jeesuse kannatus täna ja praegu toimuvasse olevikku. Luukas kõneleb siin ka esimeste kristlaste tulevikuootustest, et Jeesuse kannatust ja surma mõistetakse lepitusena ja uue lepinguna.

Kristlikud teoloogid tõlgendavad Luuka evangeeliumi Jeesuse sõnu tihti selliselt, et Jeesus seab paasa asemele uue riituse, millega paasa asendatakse. Luuka kaitseks tuleb öelda, et ta ei asenda paasat kui rituaali, sest näiteks Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse juudikristlasi, kes täidavad oma usulisi kohustusi. Pigem võib eeldada, et erinevad riitused ja tseremooniad ühendati üksteisega.

Paasasöömaaeg algab veini õnnistamisega ning selle juurde käib ka hapendamata leiva murdmise ja jagamise riitus, s.t see, mida Jeesus teeb oma jüngrite keskel, ei ole midagi uut ja võõrast; see on paasasöömaaja riituste osa. Pigem peab esitama küsimuse, et mis tähenduse lisab algkogudus paasasöömaajale? Uue tähenduse lisamisele viitavad Jeesuse sõnad „see on minu ihu“ ja viide uuele lepingule Jeesuse veres.

Perikoobi tekstis tuleb selgelt esile, kuidas algkoguduse kristlik riitus paigutatakse ajaloolisse konteksti. Uuele riitusele antakse vana riituse kaudu oma koht ajaloos ja tähendus. Luukas n-ö „istutab“ armulaua riituse Jeesuse elu (ajaloolisse) konteksti.

Luukas kõneleb paasasöömaajast ka eelnevas perikoobis Lk 22:1, 7 ja 13–14. Huvitav on tähele panna, et kõne all olevas tekstis kirjeldatakse lauda istumist, aga seda ei kirjeldata, kas Jeesus ja tema jüngrid ka paasasöömaajast osa said.

Luukas kirjeldab Jeesuse viimast söömaaega kristliku koguduse aspektist, kes teavad juba, et Jeesus on üles tõusnud ja kes kogevad uut algust Jeesusega. Seega saab lugeja aru, et siin ei kirjeldata mingit lõpuootust, vaid uue alguse ootust.

Sellel paasasöömaajal meenutab Jeesus viimast korda Egiptusest välja rändamist, Iisraeli lunastamist ja jõudmist tõotatud maale. Samas on kogu selle loo taustaks Jeesuse surm, ülestõusmine ja Jumala riigi ootus, mis tuleb aegade lõpus. Ja siis ta võtab osa viimasest paasasöömaajast, aga see ei ole enam meenutus või riitus, vaid see on siis söömaaeg, mil läheb kõik täide. Siis toimub lõpuaegade pidusöök Lk 14:24; Ilm 21:4. Ja kõige selle tuleva täiuse ootuses seab Jeesus oma jüngritele uue riituse, mis ei jäta paasasöömaaja riitust varju, vaid rõhutab pigem jüngrite osadust. Jeesuses Kristuses on jüngrid uues lepingus ja omavahel uues osaduses.

Selles uues osaduses vaatavad nad tagasi Jeesuse surmale kui lunastusaktile ning edasi tulevikku, oodates Jumala riigi tulemist.

Viimaks on tekstis, salmis 21 ka viide äraandjale, kellele Jeesus ise osutab oma viimaste sõnadega jüngritele.

Surm annab inimese viimastele sõnadele tähenduse ja kaalu. Näiteks Platoni „Phaidonis“ viidatakse Sokratese vastavatele sõnadele; Vanas Testamendis peab hulk tähtsamaid tegelasi enne surma kaaluka kõne, nt Moosese sõnad 5Ms 28:69–30:2. Kogu Johannese evangeeliumi kannatuse eelmäng on Jeesuse kõned Jh 13–19, aga ka Pauluse kõne Ap 20:18–35.

Nagu ka salmides 4 ja 6, nii ka salmis 21 ja 22 kasutatakse väljendit paradidōmi ’ära andma’. Äraandmise juures on olulisem mitte niivõrd petmine, kuivõrd see, et „äraandmist“ kui tegu mõtestatakse prohvetite ja kirja kaudu.

Mõiste „käsi“ viitab inimesele. Käsi võib päästa, aga ka surma tuua. Ap 2:23 viidatakse ka ülekohtustele kätele. Äraandjale nimeliselt ei viidata, kuid nimetatakse, et ta kuulub selle grupi juurde, keda Luukas eelnevalt oli nimetanud apostliteks. Ta grupis, millega Jeesus jagab paasasöömaajal lauaosadust.

Kommentaatorid näevad, et Juuda teole viitavad evangeeliumid, sh Luukas, sest algkogudus oli sunnitud põhjendama Juuda tegu. Kogudus pidi seletama, miks üks Jeesuse valitud jünger ta reetis.

Luukas viitab seoses äraandmise motiiviga ka Inimese Poja traditsioonile ning Jumala plaanile kogu äraandmise sündmuse juures („nii nagu see on määratud“). Otsene viide Vanale Testamendile järgneb hiljem, salmis 37. Seevastu seovad Mk 14:21 ja Mt 26:24 Juuda teo kirjades öelduga, et täide läheks, mida Inimese Pojast on kirjutatud.

Kommentaatorid seletavad, et Jeesuse äraandmise loos on omavahel seotud nii äraandja käed kui Jumala käed. Sellega aga ei kahanda Luukas Juuda teo suurust. Jeesuse surm on inimese kuriteo tagajärg. Seepärast lõppeb perikoop ka ähvardava ettekuulutusega: „häda sellele inimesele, kes ta ära annab!“

Martin Lutheri arvates oli püha õhtusöömaaeg kõige kohasem altarimaali süžee. Ta kirjutab „Psalmi 111 seletuses“: „Kellel on aga soovi maale (tafeln) lasta altarile seada, see peaks laskma Kristuse õhtusöömaaega maalida ja selle salmi „Armuline ja halastaja Issand on seadnud mälestuse oma imetegudele“ suurte kuldsete tähtedega selle ümber kirjutada, et need oleksid silme ees ja süda mõtleks sellele, et koguni silmad lugedes Jumalat kiitma ja tänama peaksid. Sest kuna altar on selleks seatud, et sellel sakramenti toimetataks, siis ei ole võimalik teha sinna ühtegi paremat maali (gemelde). Teised pildid Jumalast või Kristusest võivad küllap kuhugi mujale maalitud olla“ (WA 31–1:415,23–31). Eesti kirikutes on püha õhtusöömaaeg maalitud näiteks Harju-Madise, Kihelkonna ja Türi altarile. Keila kiriku retaablile lisati koopia Leonardo da Vinci kuulsast maalist 19. sajandil.

Kõige tuntum ja legendaarsem püha õhtusöömaaega kujutav maal pärineb vaieldamatult juba mainitud Leonardolt. Lisaks tõsiteaduslikele uurimustele on maal saavutanud rahva hulgas kurikuulsuse erinevate vandenõuteooriate tõttu, mida muuhulgas levitab näiteks Dan Brown oma krimiromaanides. Viimaseid kiputakse pidama tõeks.

Wikipedia

Leonardo da Vinci maalis erilises tehnikas maali 15. sajandi lõpus Milano Santa Maria delle Grazie kloostri refektooriumi (söögisaali) seinale. Maalil kujutatud isikute prototüübid pärinevad Milano elanike hulgast. Maal moodustab otsekui mõttelise pikenduse söögisaalile. Seda rõhutab eriti asjaolu, et Jeesus ja apostlid istuvad kõik ühel pool lauda (sellise kompositsiooni puhul on Juudas tavaliselt seatud istuma laua vastasküljele) ning söögisaalis istuja võib end kujutleda istumas Jeesuse ja jüngrite vastas üle laua. Sama võib kujutleda õhtusöömaaega kujutava altarimaali puhul – sealpool lauda on Jeesus jüngritega, siinpool on armulaualised.

Kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin olid maandunud Kuul ja valmistusid kuumoodulist väljuma, võttis Aldrin välja leiva ja veini, mille oli talle kaasa andnud tema kodukogudus, Websteri Presbüterlik kogudus Houstoni lähedal. Aldrin oli selle koguduse vanem. Aldrin luges lõigu Johannese evangeeliumist ning võttis armulauda (David Wilkinson, Science, Religion, and the Search for Extraterrestrial Intelligence. Oxford University Press, 2015, lk 183). Olukorras, kus inimese jõudmine Päikesesüsteemi teistele planeetidele (ja võib-olla ka nende koloniseerimine) muutub üha tõenäolisemaks, loob nimelt armulauas reaalselt kohal viibiv Kristus ühenduse ülejäänud inimkonnaga Maal.

Paljud heliloojad on viisistanud Aquino Thomaselt pärineva Issanda Ihu püha tunnipalvuste hümni Sacris solemniis kahte viimast salmi. Kõige tuntum on vast Cesar Francki seade tenorile ning harfile, tšellole ja orelile. Thomasele omase mõttesügavuse ja kauni keele abil kõneldakse selles armulaua saladusest (proosatõlge: Joel Siim):

Panis angelicus
fit panis hominum;
Dat panis cœlicus
figuris terminum:
O res mirabilis!
Manducat Dominum
pauper, servus et humilis.
Inglite leivast
saab leib inimeste jaoks;
Taevane leib seab
eeltähendustele piiri:
Oo imeline asi!
Issandat söövad
vaene, sulane ja alandlik.

Samalt autorilt pärinevas hümnis „Adoro te devote“(„Hardunult sind austan“) öeldakse (tõlge: Rein Õunapuu):

Adoro te devote, latens deitas,
Quæ sub his figuris vere latitas;
Tibi se cor meum totum subjicit,
Quia te contemplans totum deficit.
Hardunult Sind austan, pühim Jumalus,
armulauas varjul Sinu saladus,
Sulle minu süda kõigel usaldub,
Sinu peal mõeldes ennast ohvriks toob.
Visus, tactus, gustus in te fallitur,
Sed auditu solo tuto creditur.
Credo quidquid dixit Dei Filius;
Nil hoc verbo Veritátis verius.
Nähes, puudutades Sind ei tunda saa,
ainult kuuldu põhjal võime uskuda.
Usun Poega, kes kord ilmus Jumalast,
tõesti tõde kõik, mis kuuldud tema suust.


Ainulaadse seose armulauaelementide ja Kristuse vahel loob paavst Innocentius VI-le omistatud euharistlik hümn „Ave verum Corpus“ (14. saj). Tuntuima seade on kirjutanud Wolfgand Amadeus Mozart 17.06.1791 (K.618) (proosatõlge: Joel Siim):

Ave verum corpus, natum
de Maria Virgine,
vere passum, immolatum
in cruce pro homine
cuius latus perforatum
unda fluxit et sanguine:
esto nobis praegustatum
in mortis examine.
Ole tervitatud ihu, sündinud
Neitsi Maarjast,
tõeliselt kannatanud, ohverdatud
ristil inimese eest,
kelle läbistatud külg
voolas [vee]laineid ja verd:
ole meile [taevariigi] eelmaitseks
surmakatsumuses.

Viisistatuna leidub nimetatud palve Eesti katoliiklikus lauluraamatus (Laulgem Jumalale 2008: nr 49 ja nr 50; tõlkinud Rein Õunapuu).

Tõenäoliselt 2. sajandi keskpaigast pärinevas „Kaheteistkümne apostli õpetuses“ (Didache) leidub kaunis leiva õnnistamise palve: „Me täname sind, meie Isa, elu ja tunnetuse eest, mille sa oled meile teada andnud oma sulase Jeesuse läbi. Sinule olgu au igavesti! Nii, nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki. Sest sinu on au ja vägi Jeesuse Kristuse läbi igavesti“ (IX,3–4).

Martin Luther esitab 1520. aasta aprillis ilmunud „Sermonis Uuest Testamendist, s.o pühast missast“ põhimõtte, millel on edaspidi suur tähtsus seoses nõudega, et rahvas võtaks armulauda igal missal, et ilmikutele jagataks karikat ning jumalateenistuse praktilise kujundamise küsimuses: „Mida lähemal on nüüd meie missad Kristuse esimesele missale, seda paremad need ilma kahtluseta on, mida kaugemal sellest, seda kehvemad (yhe ferlicher)“ (WA 6:355,3–4). Jumalateenistuse korda püüab ta selle põhimõtte valguses kujundada „Saksa missas“: „Mulle tundub aga, et õhtusöömaajal on kohane, kui kohe peale leiva konsekratsiooni (flux auff die consecration des brods) sakramenti ulatataks ja antaks, enne kui karikat õnnistataks. /…/ Ja sel ajal lauldagu saksa Sanctus või laul: Gott sei gelobet, või Jan Husi laul: Jesus Christus, unser Heiland. Seejärel õnnistatagu karikat ja antagu ka neile ja lauldagu, mis on ülevalnimetatud lauludest üle jäänud või saksa Agnus Dei“ (WA 19:99,5–11). See Lutheri ettepanek ei leidnud kuigi suurt vastukaja, seda püüdis rakendada Bugenhagen Braunschweigi kirikukorras (1528).

8. Liturgilised soovitused

Suure neljapäeva õhtuse jumalateenistusega algab Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise suur kolmepäevane püha, paasatriduum (triduum paschale). Kui nende päevade jumalateenistusi pidada kogu aasta jaoks ainulaadsete kordade alusel, moodustub otsekui üks pikk, üle mitme päeva kestev jumalateenistus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et suure neljapäeva jumalateenistus jääb otsekui lõputa (lõpuõnnistus jääb ära), suure reede jumalateenistusel puudub nii harjumuspärane algus kui lõpp ning ülestõusmisöö (või -püha) jumalateenistusel puudub harjumuspärane algus.

Suure neljapäeva jumalateenistusel võib jutluse järel või asemel toimuda jalgade pesemise talitus (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 510–511).

Armulaua lõpupalve järel võib toimuda altari tühjakstegemine (denudatio altaris), mille ajal lauldakse või loetakse Ps 22 või lauldakse KLPR 92 (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 511). Altarile ja kantslile pannakse suure reede värvis tekstiilid või tekstiile ei panda üldse. Võimalust mööda viiakse kirikust ära muud kaunistused, orelit ei mängita enne ülestõusmiöö või -püha jumalateenistust, kustutatakse üldvalgustus.

Paastuajale erandlikult lauldakse jumalateenistusel Gloria’t, Laudamus’e ajal võib helistada kirikukelli. Usutunnistus võib jääda ära. Ühispiht võib toimuda altari ees ning absolutsioon antakse käte pealepanemisega.

Jumalateenistuse lõpus kirikukelli ei helistata, kogudus lahkub vaikuses.

Liturgiline värv: valge või violett.

Alguslaul: 74.

Päeva laul: 89.

Jutluselaul: 220.

Ettevalmistuslaul: 224.

Lõpulaul: 80 (kui jumalateenistuse lõpus toimub altari tühjakstegemine, jääb lõpulaul ära).

Päeva palve – Käsiraamat, lk 129 nr 1 / Agenda, lk 96 nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 17 (suur neljapäev) / Agenda, lk 97–98.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (suur neljapäev).

Armulauapalves öeldakse seadmissõnade esimeses lauses: „Meie Issand Jeesus Kristus, tänasel ööl, mil Tema ära anti…“

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 130 / Agenda, lk 98.

9. Muud soovitused

Seoses armulauaga võib lisada rea mõtteid ja ettepanekuid.

Armulaud ei ole ohver: mina annan Jumalale, et Jumal annaks mulle midagi vastu. Armulaud on sakrament. Sõna sacra tähendab püha. Püha on see, mis kuulub Jumalale. Armulauaosaduses kuulume Jumalale ja Jumal kutsub meid oma lauda. Armulaual pühitseme kõige olulisemat, mis kunagi on sündinud: Jeesuse surma, ülestõusmist ja ootame tema tagasitulekut. Me tähistame seda, et Jeesus on ka nüüd ja praegu meiega.

Selles lauaosaduses me saame kogeda Jumalat ja kohtuda Temaga. Me kogeme Teda, kui võtame vastu Jeesuse ihu ja verd leivas ja veinis. Kui räägitakse osadusest Kristuse veres, siis räägitakse igavese elu osadusest, mis kingitakse inimestele Jeesuses Kristuses. Leib, mida murtakse, on märgiks, et Kristusest osa saamine hoiab meid usus. Armulaud on koht, kus leida kosutust, kinnitust oma usule.

Selles lauaosaduses annab Jumal inimesele ennast tunda. Inimene ise ei anna midagi, vaid inimesele antakse midagi. Armulaud asetab inimese uude suhtesse Jumala, üksteise ja kogu looduga. Inimene ei saa selga keerata sellele, kellega ta on koos leiba söönud. Ja inimene, kes on armulaua vastu võtnud, ei ole kunagi üksi, sest ta on osaduses taeva ja kogu maailmaga (ja enne kõike oma kogudusega).

Ja sellest tuleneb armulaua sügavam mõtte: Jumal annab mulle midagi, et ma saaksin teistele anda. Nii saame me armulaualt kõike, mida vajame osaduseks Jumala ja kristlastega.

KLPR-s leidub ladinakeelse laulu Jesus Christus nostra Salus parafraas (KLPR 220), mille on saksa keeles kirjutanud Martin Luther (Jesus Christus unser Heiland) ja eesti keelde tõlkinud (õigupoolest „Uue Lauluraamatu“ versiooni ümber kujundanud) Ago Viljari.

Lutheri 1535. aasta versioon ULR 329
Jhesus Christus vnser Heiland/
der von vns den Gottes zorn wand/
durch das bitter leiden sein/
halff er vns aus  der hellen pein.
Jeesus Kristus, Lunastaja,
Isa viha lepitaja,
Võttis oma surmaga
Meid kõik põrgupiinast aidata.
Das wir nimer des vergessen/
gab er vns sein leib zu essen/
Verborgen jm brod so klein/
vnd zu trincken sein blut jm wein.
Oma surma mälestuseks,
Meie hinge õnnistuseks
Jagas ihu leivaga,
Oma kallist verd ka viinaga.
Wer sich wil zu dem tisch machen/
der halb wol acht auff sein sachen/
wer vnwirdig hinzu geht/
für das leben den tod empfeht.
Tahad lauale sa minna,
Too siis õiget usku sinna,
Sest kui kõlbmata sa läed,
Siis sa elu eest seal surma sööd.
Du solt Gott den Vater preisen/
das er dich so wol wolt speisen/
Vnd für deine missethat/
jnn de tod sein Son geben hat.
Austatud olgu Looja,
Et ta annud oma Poja,
Et ta sinu asemel
Pidi hinge heitma risti peal.
Du solt gleuben vnd nicht wancken/
das ein speise sey der krancken/
Den jr hertz von sunden schweer/
vnd für angst ist betrübet sehr.
Oh siis usu sina seda:
Kui su hingel patuhäda,
Kui sa oled koormatud,
Hinge ahastusest vaevatud,
Solch gros gnad vnd barmhertzigkeit/
sucht ein hertz jnn grosser erbeit/
Ist dir wol so bleib dauon/
das du nicht kriegest bösen lohn.
Siis võid julgest sinna tulla,
Kindlast lootes rõõmus olla.
Aga kes on uskmatu,
See on tõesti hoopis kõlbmatu.
Er spricht selber/ kompt jr armen/
last mich vber euch erbarmen/
Kein artzt ist dem starcken not/
sein kunst wird an jm gar ein spot.
Jeesus ütleb: „Vaesed, tulge,
Laual minu võõrad olge!
Arst ei tule tervele,
Kes ta abi veel ei nõuagi.
Hetstu dir was künd erwerben/
was dürfft denn ich für dich sterben?
Dieser tisch auch dir nicht gilt/
so du selber dir helffen wilt.
Miks siis mina nägin vaeva,
Kui sa ise teenid taeva?“
Ei sest roast kasu saa,
Kui su oma abi oled sa.
Gleubstu das von hertzen grunde/
vnd bekennest mit dem munde/
So bistu recht wol geschickt/
vnd die speise dein seel erquickt.
Kui sa usud kindlast seda
Ja ei salga oma häda,
Siis sa oled valmistud
Ja su hing saab rohkest jahutud.
Die frucht sol auch nicht aus bleiben/
deinen nechsten soltu lieben/
Das er dein geniessen kan/
wie dein Gott hat an dir gethan.
Siis ka usku üles näita:
Venna peale armu heida.
Olgu sinu armastus
Sinu Isa armu tunnistus!

Ülal toodud Lutheri laul ilmus 1524. aasta Walteri lauluraamatus, kahes Erfurtis ilmunud kogumikus ning üksiktrükisena. Kõikides allikates kannab see pealkirja „Püha Jan Husi laul, parandatud“. Laulu aluseks on böömi vendade lauldud ladinakeelne hümn „Jesus Christus nostra salus“, mis pärineb kas 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest ja mis 15. sajandi jooksul tõlgiti tšehhi keelde. Hümnil oli algselt kaheksa salmi, mis moodustavad akrostihhoni I-O-H-A-N-N-E-S, mistõttu Lutheri ajal peeti hümni autoriks Jan Husi. Hiljem pikendati hümni kahe salmi võrra ja lisati refrään, mida lauldi iga kahe salmi järel. Tšehhikeelsel versioonil puudus refrään, samuti puudus see ladinakeelsel versioonil, mis ringles Saksamaal, mistõttu Luther refrääni ei kasutanud. Lutheri paranduste tulemusena sünnib täiesti uus laul, mille teemaks on armulaua seos Kristuse kannatustega; armulauda tuleb vastu võtta usus. Kristuse lauakutse on esitatud Pühakirja parafraasina, hoiatades samas tegudest õigeksmõistmise eest. Need teemad esinevad Lutheri 1524. aasta paastuaja jutlustes, mistõttu võib laulu loomisajaks pidada 1524. aasta esimesi kuid.

Ago Viljari on KLPR-i jaoks loonud „Uue Lauluraamatu“ teksti alusel uue koraali „Jeesus Kristus, Lunastaja“ (KLPR 220). Selleks on ta liitnud originaali salmid kahekaupa kokku neljaks kaheksarealisteks salmiks ja seadnud viisile „Minu süda, rõõmustele“ (KLPR 223). Lähem vaatlus osutab, et Viljari on jätnud originaalist kõrvale salmid 3 ja 4 ning tõstnud ülejäänud salmid ümber järgmiselt: KLPR 220:1 = ULR 329:1–2, KLPR 220:2 = ULR 329:7–8, KLPR 220:3 = ULR 329:5–6 ja KLPR 220:4 = ULR 329:9–10.

(Punktid 1–6 on koostanud Elo Süld, punktid 7 ja 9 E. Süld ja Joel Siim, punkti 8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English