Transfiguratsioon
Nüüd me jõuame Lutheri kolmanda kriteeriumi juurde. Sellega käib kaasas arhiivihaiguse ravimine. See haigus ütleb, et me oleme legitiimsed vaid siis, kui me teeme täpselt seda, mida tegid Mooses, Jeesus, Paulus, Augustinus ja Luther või siis nii, nagu see traditsioon on kujundatud Saksa, Skandinaavia või Põhja-Ameerika tõlgenduste poolt. On oluline austada traditsiooni sarnaselt sellele, kuidas Luther käsitles Pühakirja, eristades ühelt poolt seda, mis puudutab konteksti ja mis mitte ning teiselt poolt uudsust, mis Kristuse kohalolu (parousia) evangeeliumil on kõigi jaoks. Kuid kui rakendada üksnes seda eristust, viskaksin ma prügikasti kõik, mis mind minu kontekstis ei puuduta ning mulle jääks alles hakitud Piibel ja põlgus teiste kontekstide ja traditsioonide vastu ning uudsus – evangeelium – muutuks selleks, mis paneb mind end hästi tundma.
Luther juhatab selle kolmanda punkti sisse öeldes, et ka meie „loeme Moosest ilusate usu, armastuse ja risti eeskujude pärast, nagu me neid näeme isade juures: Aadama, Aabeli, Noa, Aabrahami, Iisaki, Moosese ja kõigi teiste juures. Neilt peaks me õppima usaldust ja armastust Tema [Jumala] vastu. Vastupidiselt on seal ka näiteid jumalatutest…“[1]. Näide on see, mida kirjandusteoorias on kutsutud figura’ks, kujundiks (figure)[2]. Kujundid kirjeldavad emblemaatilisi tegelaskujusid nagu need, keda Luther nimetas, või sündmusi, mis erinevalt kontseptsioonidest ja õpetustest rajanevad kontekstile ja kuuluvad selle juurde, neil on genealoogia, koht ning aeg, mille juurde nad kuuluvad. Lisaks on kujunditel võime rännata ajas ja ruumis ning juurduda teistes tegelaskujudes või sündmustes. Kujund on erinevate kogemuste katalüsaator teistsugustel aegadel ja teistsugustes kohtades. Israeliitide põgenemine Egiptusest on kujund, mida kasutatakse paljude kaasaegsete vabadusvõitluste tähistamiseks. Vaarao on paljude rõhuvate ja autoritaarsete valitsejate kujund. Mooses on revolutsiooniliste juhtide kujund. Peetrus on paavstluse kujund, Luther on kindlameelse juhi kujund, vrdl „siin ma seisan“ jne.
See on transfiguratsiooni praktika. Kujund, mis oli teatud konteksti osa, ilmub taas teises ning on selles uues kontekstis transfigureeritud. See kujund võtab ulualla kontekstuaalsed kogemused, mis erinevad neist, mida ta algselt kujutas, kuid mis kõlavad siiski mingil moel temaga kaasa. Nagu Luther soovitas meil võtta näiteid ja neid jäljendada, peame me võtma eeskujuks Lutheri, kui ta kuulutas head sõnumit Kristusest meile meie kontekstides. Lutherit peab transfigureerima, nagu seda temaga on sageli ka tehtud.
Võtkem näiteks Jeesuse muutmise ehk transfiguratsiooni lugu, nagu seda kirjeldavad sünoptilised evangeeliumid. Mulle näib, et nii Markuse kui Matteuse evangeeliumis tuleb seda kirjakohta lugeda eelneva perikoobi kontekstis. Jeesus küsib inimestelt, keda nad arvavad ta olevat ning vastuseks sai ta Johannes, Eelija või mõni prohvetitest – isegi neist suurim, Mooses. Kuid Peetrus tunnistas ta Messiaks, selleks, kellele need teised osutasid. Õige tunnistus! Kohe pärast seda hakkab aga Jeesus jutustama kannatustest, mis tema peale tulevad. Peetrus noomib teda, kuna traditsiooni kohaselt ei pidanud see saama osaks õnnistatud prohvetile, veel vähem siis triumfeerivale Messiale. Jeesus vastab tabavalt: „Tagane minust, Saatan!“ Teisisõnu ütles Jeesus: „Peetrus, ära põgene meie kontekstist, Eelija on siin, nagu ka Mooses, see käib ka nende kohta, nemad on samuti minus ja minuga. Kuid mina olen, kes ma olen ja ma olen siin, praeguses olukorras, millist pole olnud ühelgi teisel prohvetil, lase mul olla, kes ma olen.“ Tõepoolest, Peetrusel on õige tunnistus. Kuid tal on vale kontekst! Peetrusel oli arhiivipalavik. Täpne ortodoksia koos võimetusega kontekstualiseerida on deemonlikkuse märk.[3]
Sama õppetund kordub vahetult järgnevas Jeesuse muutmise (transfiguratsiooni) ehk kirgastamise loos. Moosese ja Eelija kujud ilmuvad teistest aegadest ja kontekstidest ning nende mantlid asetatakse Jeesuse peale. Nende kujundid kanti üle (kr k metamorphete) Jeesusele ning temas said nad taas elavaks ja kohal olevaks. Kui jüngrid meenutavad talle, et kirjatundjad ütlesid, et enne Messiat peab kõigepealt tulema Eelija, jutustab Jeesus neile, et Eelija oli juba tulnud, kuid teda ei tuntud ära. Ning nad said aru, et ta kõneles Ristija Johannesest. Nüüd oli Jeesus ka uus Mooses, rahva vabastaja. Vaata vaid seda marginaalset galilealast, kes pretendeeris Moosese sauale, kui ülempreestrid olid need, kes istusid Moosese troonil. Jüngrite jaoks muutus Jeesus sel hetkel kontekstualiseerituks ja tema kuju võttis ulualla tolle juudi konteksti ja selle kõik olulised ja hinnatud kogemused. Jeesus ei olnud selle maailma väline „Jumala Poeg“ teispool ajaloo kahemõttelisusi. Jeesus, Jumala Poeg, oli selles kontekstis seotud oma rahva ajaloo külge, ta ei olnud puutumatu „Jumala Poeg“ nagu Peetrus seda näis uskuvat. Jeesus kehastas selle konteksti, millesse ta oli sukeldunud, ambivalentset ja habrast ajalugu ning imes selle endasse ning viimaks tapeti ta selle konteksti poolt, milles ta oma sõnumit kudus. Luther kasutas sedasama põhimõtet Jeesuse enda puhul. Nii ütleb Luther sellessamas tekstis, mida ma siin kasutanud olen: „Näiteks loos 10 leeprahaigest ei kehti minu kohta Kristuse käsk minna preestri juurde ja teha oma annetus (Lk 17:14). Nende usu näide kehtib ka minu kohta; ma peaksin uskuma Kristusesse samuti, nagu nemad seda tegid.“[4]
Transfiguratsioon on praktika, mille abil teatud kontekstist pärit kujundil on potentsiaali olla teiste kontekstide kogemuste katalüsaatoriks või kui teatud kontekstist pärit kujund kehastab teisest kontekstist pärit kujundite vaimu. Sel põhjusel me ütleme, et need kontekstid on hübriidsed. Nad süstivad autohtoonset materjali sellesse, mis tavatses olla võõras kujund. Teine transfiguratsiooni näide on Harriet Tubman.[5] Teda kutsuti abolitsionistliku võitluse Mooseseks ei millegi vähema kui tema transformatiivse rolli eest abolitsionistlikus liikumises ning orjade toomises USA lõunaosast põhja nn maa-aluse raudtee kaudu. Transfiguratsioon jutustab loo mineviku saamisest elavaks ning kuidas leiab aset metamorfoos kaasaegsetesse kontekstidesse.
Arhiivihaigus teeb aga täpselt vastupidist, lahustades oleviku surnud minevikku. Lutheris tõepoolest transfigureeriti Paulus ja Augustinus, kuid ta ei korranud neid, ta võttis endale nende mantli, kuid omaenda nahale ja omaenda kontekstis, et jutlustada Kristust oma aja inimestele. Seda pidas ta silmas mõiste „apostlik“ all. Tema enda sõnadega öeldult: „Mitte miski, mis ei kuuluta Kristust, ei ole apostellik, isegi kui püha Peetrus või püha Paulus ise õpetaks. Jällegi, mis iganes kuulutab Kristust, on apostellik, isegi kui seda teeks Juudas, Hannas, Pilaatus või Heroodes.“[6] Ning seda, mida Luther ütles pühakirja kohta, tuleb öelda ka Lutheri enda kohta. Lutheri näidet, tema kujundit on võimalik järele aimata, kuivõrd ta kuulutas kallihinnalist head sõnumit, uudsuse sõnu, isegi kui mõned tema õpetustest, mida ta jagas oma „kallile saksa rahvale“ ei ole meie jaoks, isegi kui näide on kasulik.
Ulgumerel
Ulgumeri on merendusega seotud mõiste, mis tähistab ruumi horisondi ja kaldalt veel nähtava mere vahel. See tähistab vahepealset ala, mis jääb minu konteksti ja selle taga oleva vahele. See on ala, mis pole ei meie ega kellegi teise oma. See on ala, kus navigatsiooni reeglid ja seadused lõpevad ning uus pole veel nähtav. See tekst on kootud niisugusel avamerel. See on ruum asjakohasuse ja innovatsiooni vahel, kus leiab aset transfiguratsioon.
[1] LW, 35, lk 173.
[2] Erich Auerbach, „Figura“ teoses Erich Auerbach, Scenes from the Drama of European Literature Minneapolis, MN, University of Minnesota Press, 1984, lk 11-78.
[3] Vítor Westhelle, The Church Event: Call and Challenge of a Church Protestant (Minneapolis: Fortress Press, 2009), lk 98-102.
[4] LW 35, lk 174
[5] Harriet Tubman (u 1822-1913), Ameerika abolitsionist. Olles ise aastal 1849 orjusest põgenenud, aitas ta paljudel Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide orjadel vabadusse pääseda.
[6] LW 35, lk 396.
Originaalpealkiri: Exploring Effective Context – Luther’s Contextual Hermeneutics. Ilmunud kogumikus ““You have the Words of Eternal Life.” Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective”. Koost Kenneth Mtata Luterliku Maailmaliidu nimel, 2012. Tõlk Anne Burghardt.
