Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt32331/domeenid/www.kjt.ee/htdocs/wp-content/plugins/footnotation/footnotation.php on line 193
Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt32331/domeenid/www.kjt.ee/htdocs/wp-content/plugins/footnotation/footnotation.php on line 193
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Perikoobi tekst
1:1 Erinevalt Markusest, kes alustab Jeesuse „lugu“ tema ristimise ja avaliku ülesastumisega, ja Matteusest ning Luukast, kes alustavad seda Jeesuse eostamise ja sündimisega, mõtleb Johannes „alguse“ (kr archē) all absoluutset algust – maailma loomisele eelnevat olukorda, milles on vaid Jumal ja Sõna (kr logos). Esimese salmi alguses olev väljend „alguses“ (kr en archē) on teadlik vihje Vana Testamendi loomisloole (1Ms 1:1 „Alguses lõi Jumal taevad ja maa“), milles loomine toimub samuti Jumala sõna vahendusel („Ja Jumal ütles…“). Erinevalt loomisloost ja teistest Vana Testamendi tekstidest, kus esineb „Jumala sõna“ või „Jahve sõna“ (vt nt Js 11:4; 55:11; 5Ms 8:3; Ps 33:6), on „Sõna“ Johannese proloogis aga preeksistentne, s.t ta eksisteerib juba enne maailma loomist omaette suurusena „Jumala juures“ (kr pros ton theon). Sellisena ei meenuta „Sõna“ Herakleitose logos’t, mis on abstraktne maailmaseadus, ega stoikute käsitlust logos’est, mida mõisteti maailmale seesmiselt omase immanentse mõistusliku printsiibina, vaid Aleksandria Philoni käsitlust, mille järgi logos on preeksistentne jumalik olend, keda Philon nimetab „teiseks jumalaks“ (kr deuteros theos) (Leg alleg II 86 p. 82) ning kelle vahendusel Jumal loob maailma. Johannese logos meenutab ka Tarkust (kr sophia) Vanas Testamendis ja apokrüüfides, kes esineb seal samuti preeksistentse kosmogoonilise jõuna (vt Õp 8:22; Srk 24; Trk 6–9), küll puuduvad aga Johannese logos’e käsitlusel spetsiifilised seosed gnoosisega, mida postuleeris Bultmann. Johannese logos’e käsitluse puhul tuleb arvestada erinevate religioonilooliste „taustadega“. Oluline on aga rõhutada, et kuigi Jh 1:1c öeldakse logos’e kohta, et Ta oli jumal, jääb logos samaaegselt Jumalast eristatuks (grammatiliselt markeerib erinevust Jumala ja Logose vahel artikli puudumine sõna „jumal“ [kr theos] ees) – nad ei ole täielikult identsed. Küll on aga logos jumalik olend. Sellele seigale on juhtinud tähelepanu juba Origenes (Jo II 2, 16–18), ent kahjuks see „ametlikes“ tõlgetes ei kajastu (erandiks on siin vaid Jehoova tunnistajate piiblitõlge (Piibel. Uue Maailma tõlge), kus sõna theos (ilma artiklita) tõlgitakse „jumal“ (väikese algustähega). Küll kasutavad „ebatraditsioonilisi“ tõlkevasteid aga eksegeedid (nt Schneider: „[G]öttlicher Art war der Logos“). Sisuliselt oleks õige anda siin sõna theos edasi sõnaga „jumalik“. Sarnaselt on tõlgitud ilma artiklita sõna theos ka Aleksandria Philoni tekstides. Religiooniloolised paralleelid Johannese logos’e, Philoni logos’e ja tarkuskirjanduse „Tarkuse“ (sophia) vahel, mis algasid Jh 1:1a, jätkuvad ka järgnevates salmides.
1:2 Salmis korratakse salmis 1b leiduvat mõtet. Korduse eesmärk on 1b mõtet rõhutada. Sõna houtos, mida tavaliselt on tõlgitud „seesama“ (nii juba Thor-Helle 1739. a; vt ka 1997. aasta Piibel ning Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud. Tõlk Toomas Paul ja Uku Masing, Tallinn 1989), võib sisuliselt õigesti anda edasi ka sõnaga „tema“, et rõhutada sellega logos’e isikulisust juba enne inkarnatsiooni.
1:3–4 Salmis 3a räägitakse esmakordselt logos’e loovast funktsioonist, millele seoses Philoni ja tarkuskirjanduse käsitlusega viidati juba salmis 1. Sõna dia ’läbi, tõttu, kaudu’ rõhutab seejuures logos’e instrumentaalsust, s.t et Ta on loomise vahendaja. Seda aspekti rõhutab nii Philon logos’e kui ka tarkuskirjandus Tarkuse puhul. Mõtet Kristusest kui loomise vahendajast kohtab ka Uues Testamendis (vt nt 1Kr 8:6; Kl 1:16). Sõna panta, mida on tõlgitud „kõik“, ei tähenda vaid maailmakõiksust (kr ta panta), vaid kõike olevat ilma eranditeta. Nagu salmis 2 korratakse salmi 1b esinevat mõtet, korratakse salmis 3b salmi 3a mõtet. Ühest küljest on seda tehtud mõtte rõhutamiseks, teisest küljest on siin tegemist nn parallelismus membrorum’iga, mõtteriimiga, mis on heebrea ja üldse semiidi luulele omane stiilivõte ja kinnitab salmides 1–14 leiduva laulu semiitlikku tausta. Salmis 3 leiduvat teologumeeni logos’e kui loomise vahendaja kohta ei pea mõistma poleemika taustal gnoosisega, nagu seda tegi Bultmann, vaid selle mõistmiseks piisab juba nimetatud religiooniloolistest paralleelidest (tarkuskirjandus, Philon). Mõttele loomise vahendajast leidub paralleele ka keskmises platonismis, hermetismis ja teistes Rooma keisririigi aegsetes vaimsetes vooludes.
Salmide 3 lõpu ja 4 alguse puhul on probleemiks, kus lõppeb üks lause ja algab teine. Seetõttu on ka tõlgitud erinevalt, vrd nt 1968. aasta tõlget ja 1997. aasta revideeritud väljaannet:
1968: „Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus“;
1997: „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Vanimad käsikirjad ei sisalda interpunktsiooni või on see ebakindel (nii P66.75, Codex Sinaiticus 1, Codex Vaticanus 1), ent süntaktilistel ja semantilistel kaalutlustel tuleks eelistada teist interpunktsiooni, s.t uus lause peaks algama sõnadega ho gegonen („Mis on tekkinud“). Kõige tekkimisest logos’e kaudu oli juttu juba salmis 3. Salm 4 toob sisse kaks uut mõistet, mis on keskse tähendusega kogu Johannese evangeeliumi teoloogias – „elu“ (kr zōē) ja „valgus“ (kr phōs). „Elu“ ja „valgus“ on jumalikud kvaliteedid, mis esinevad Johannese evangeeliumis sageli koos. „Elu“ ja „valgus“ ei pärine „sellest maailmast“, vaid kuuluvad jumalikku sfääri, kuid saavad osaks neile, kes Jeesuses inimeseks saanud Sõnasse usuvad: Jeesus on maailma valgus; kes teda järgib, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus (Jh 8:12); Jeesuse Isas on elu (Jh 6:57); Jeesus on eluleib (Jh 6:26jj); ta annab juua „elusat ehk elavat vett“ (nii juba Jh 4) jm. Sarnases tähenduses, nagu neid mõisteid kasutab Johannes, kohtab neid ka teiste hilishellenismiajastu ja Rooma keisririigi aegsete religioossete voolude kirjanduses, ent seejuures ei tohi unustada nende kahe mõiste olulisust Vanas Testamendis (vt nt Ps 36:10: „Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust“). Kuigi juba Aleksandria Philon oli samastanud logos’e valgusega, seostavad üksnes Johannese evangeelium ja teised varakristlikud tekstid elu ja valgust inimeseks sündinud logos’e, s.t Kristusega. Väljendit „inimeste valgus“ (kr phōs tōn anthrōpōn) võiks sisuliselt tõlkida „valgus inimestele“, „inimeste jaoks“. Seos Deuterojesaja nn Jahve Sulase lauludes esineva väljendiga „rahvastele valguseks“ (Js 42:6; 49:6) on ilmne. Ilmne on ka seos loomisloos (1Ms 1:3) mainitud „valgusega“. Johannese proloogis mainitud valgus ei ole lihtsalt jumalik kvaliteet, vaid tal on tunnetuslik funktsioon. Juba Aleksandria Philon oli tõlgendanud 1Ms 1:3 nimetatud valgust „intellektuaalse valgusena“. Seos maailma loomisel loodud „algvalguse“ ja Kristuses ilmunud valguse vahel kajastub ka Uues Testamendis (vt nt 2Kr 4:6). Valgus on siin Jumala ilmutuse võrdpilt – Jumala ilmutus Kristuses siseneb inimeste maailma otsekui valgus pimedusse ja muudab nähtavaks kõik, mis oli kuni selle hetkeni varjatud.
1:5 Salmis vastandatakse esmakordselt valgust (kr phōs) ja pimedust (kr skotia). See vastandmõistete paar läbib järgnevalt kogu Johannese evangeeliumi. Analoogilised vastandite paarid on evangeeliumis veel „tõde“ (kr alētheia) ja „vale“ (kr pseudos, Jh 8:44), „elu“ (kr zōē) ja „surm“ (kr thanatos, Jh 11:25), „ülevalt“ (kr ek tōn anō) ja „alt“ (kr ek tōn katō, Jh 8:23), „Jumalast“ (kr ek tou theou) ja „kuradist“ (kr ek tou diabolou, Jh 8:42jj). Bultmann nägi Johannese „dualismides“ sarnasust gnostilise mõtlemisega, kuid tänaseks on Johannese dualismi erinevus gnostilisest dualismist üldtunnustatud. Kuigi Johannese evangeeliumis (ja nii juba proloogis) esindab „valgus“ jumalikkust, mis ei pärine sellest maailmast, ei ole seal kusagil juttu, et valgus oleks sattunud maailma (kr kosmos) eksikombel või röövitud pimedusejõudude poolt (nagu gnoosises). Ka ei samastu „pimedus“ Johannese evangeeliumis materiaalse olemisega, vaid sümboliseerib pigem uskmatust, s.t suletust Kristuses aset leidnud Jumala ilmutusele. Tähelepanuväärne on ka ajavormi muutumine: kui seni on kasutatud imperfekti, osutatakse salmis 5a olevikule („valgus helgib [kr phainei] pimeduses“). See on andnud alust diskussiooniks, kas salmis on juttu veel preeksistentsest või juba pimeduses ilmunud, s.t inimeseks saanud Sõnast. Esmapilgul jääb mulje, et salmis 5a käib jutt juba inimeseks saanud Sõnast, kuid sellele võib esitada vastuargumente, millest olulisim on salmis 5b esinev aoristi vorm (katelaben), s.t preesens (phainei) ja aorist esinevad vaheldumisi, mistõttu jääb lahtiseks, millist sündmust on salmis 5a mõeldud. Tõenäolisem tundub tõlgendus, mille järgi preesensis esitatud verb on sisuliselt mõeldud pigem ajatuna: s.t jumaliku valguse olemuse juurde kuulub, et see paistab alati, pimeduse olemuse juurde kuulub aga, et see ei näe jumalikku valgust. Teine probleem peitub verbi katelaben (aorist verbist katalambanō) mitmetähenduslikkuses, mis väljendub ka tõlgetes. Nii tõlgib Thor-Helle (1739): „[P]immedus ei votnud sedda wasto“; 1968. a tõlge: „[P]imedus ei ole seda võtnud omaks“; Paul: „[P]imedus ei ole seda taibanud“. Verb katalambanō võib tähendada 1) ’kinni, kätte haarama (võtma)’, ’võitma’, ’omandama, oma valdusse võtma’; 2) ’aru saama’, ’mõistma’. Varasemad uurijad, kes tõlgendasid Johannese proloogi gnostilisest müüdist lähtudes, kasutasid esimesse rühma kuuluvaid tõlkevasteid (pimedusejõud ei saanud jumalikku valgust või saadikut kätte, s.t oma valdusse), kuid kuna on ilmne, et Johannese proloogi eelduseks ei ole gnostiline müüt (pimedus on Johannese evangeeliumis identne Jumalast võõrdunud „maailmaga“ [kr kosmos] ning seda ei kehasta isikulised pimedusejõud) ja jutt käib Sõna / valguse ilmumisest maailmas, tuleks pidada asjakohasemaks teise rühma kuuluvaid tõlkevasteid. Viimaste kasutamist toetab ka salmis 10 esinev väljend ouk egnō („ei ole taibanud“). Salmi tähendus on seega, et Jumalast võõrdunud „maailm“ ei hooma temas olevat Jumala valgust. Johannese tähenduses võib seda olukorda samastada uskmatusega.
1:6–8 Kui salmide 1–5 ülesehitus, keel ja stiil viitavad selgelt pärimusele, mille evangelist on omaks võtnud, siis salmid 6–8 näitavad selgelt, et need ei kuulu tollesse pärimusse. Salmid 6–8 on proosalaused, mis on kiilutud hümni salmide 1–5 ja 9–14 vahele. Silmatorkav on lausete vanatestamentlik jutustamisstiil (vrd Jh 1:6 ja 1Sm 1:1 Septuaginta järgi) ning ka nende struktuur – kolm finiitset pealauset moodustavad koos kolme kõrvallausega lauseperioodi. Pronoomenid houtos ja ekeinos jätkavad iga kord eelnevat perioodi, kusjuures salmi 7a lõpulauset peri tou photos korratakse salmis 8b. Hümni stiil asendub jutustava stiiliga. Salmid 6–8 tuginevad kindlasti evangeeliumi koostaja redaktsioonile.
1:6 Salmis juhatatakse sisse uus teema – Ristija Johannes. Teda eristatakse Jeesusest kolme aspekti kaudu: 1) ta on küll Jumala saadik, aga üksnes inimene; 2) Johannes astub üles Jeesuse tunnistajana, et äratada oma tunnistuse kaudu usku Jeesusesse; 3) Johannes ei ole eshatoloogiline lunastuse tooja. On ilmne, et salmid polemiseerivad arusaamaga, et Johannes oli Lunastaja. Võib arvata, et Ristija Johannese kaasaegsete hulgas oli neid, kes pidasid teda Messiaks, ent ainus piibliväline allikas, kus seda kujutlust kohtab, on Pseudo-Clemensi teos Recognitiones (1,60), mille ajaloolist usaldusväärsust ei hinnata aga eriti kõrgeks. Bultmanni teooria gnostikuteks muutunud Ristija Johannese jüngritest, kes käsitasid Johannest valguse maailma saadikuna (nagu mandalased tänapäeval), ei ole hilisemas uurimises kinnitust leidnud. Ristija Johannese roll Johannese evangeeliumis on veelgi tagasihoidlikum kui sünoptilistes evangeeliumides: seal on Johannes Jeesuse eelkäija, Johannesel aga vaid tema tunnistaja, kellena me kohtame teda ka nt 1:19–28; 1:35 jj.
1:9 Siin jätkub salmiga 5 katkenud hümn. Adjektiiv „tõeline“ (kr alēthinos), mille vastand on „vale“, „võlts“, on Johannesele väga iseloomulik: Jeesus on „tõeline viinapuu“ (Jh 15:1), Tema Isa annab „tõelist leiba taevast“ (Jh 6:32) jne. Kõik, mis on seotud Jumala või Jeesusega, on „tõeline“. Väitega, et maailma tulnud valgus valgustab kõiki inimesi, rõhutatakse, et jumaliku valguse valgustav, ilmutav, tunnetust vahendav vägi ei piirdu Iisraeliga, vaid kehtib igale inimesele, kes tuleb maailma . Salmis 9 esineb esmakordselt Johannese evangeeliumis oluline mõiste „maailm“ (kr kosmos), ent siin puudub mõistel selle tavapärane negatiivne tähendus – „kosmos“ on sihtkoht, kuhu jumalik Sõna läkitatakse, ja paik, kus ta toimib.
1:10 Salmis 10bc korratakse kahte väidet Sõna kohta, mis esinesid juba ridades 3a ja 5b: kõik on tekkinud Sõna kaudu ja pimedus / maailm ei tundnud Sõna / valgust ära. Võrreldes salmidega 3–5 on uus väide reas 10a, et „Sõna oli maailmas“. Siin võib olla mõeldud üheaegselt nii Sõnale loomises kui ka inkarnatsioonis – need kaks on omavahel salapäraselt seotud. Rida 10c ei korda aga pelgalt juba reas 5b öeldut, vaid teravdab seda. Sõna „maailm“, millel võib olla Johannese evangeeliumis erinevaid tähendusi, on siin samatähenduslik sõnaga „inimesed“. Salmis 10 Sõna kohta öeldu meenutab väga Vanas Testamendis Tarkuse kohta öeldut (vt Õp 8:22; Trk 8:1; Srk 24). Veelgi lähem paralleel sellele on „Etioopia Eenoki raamatus“ (42), kus räägitakse, kuidas Tarkus ei leidnud endale kohta maailmas ja pöördus seepärast tagasi taevasse, kust ta oli tulnud, ent ka apostel Paulus räägib sellest, et Jeesust ei tuntud läkitatuna ära (1Kr 2:8). Reas 10c omandab kosmos juba oma Johannesele iseloomuliku negatiivse värvingu – „maailm“ samastub siin salmis 5b nimetatud pimedusega, mis ei tabanud temas helkivat valgust ära. Siiski ei ole „maailm“ halb iseenesest, vaid seetõttu, et inimesed ei tundnud ära Jumala läkitatut, s.t ei uskunud Temasse.
1:11 Salmis korratakse eelmises salmis mõeldut, seda veelgi teravdades: Sõna sisenes maailma, mis oli tekkinud Tema kaudu ja oli seega Tema oma (kr ta idia ’omand’), ent „omad“ (kr idioi) ei võtnud teda vastu. Nende väljendite tõlgendamisel on mõeldud Iisraelile, kes on Vanas Testamendis Jumala omand (2Ms 9:5; 5Ms 7:6; 14:2; 26:18), kuid samas ei räägita Johannese evangeeliumi proloogis kusagil eraldi Iisraelist, vaid tervest maailmast resp inimkonnast. Seetõttu võib näha salmis 11 eelneva salmi paralleeli – s.t Sõna „omand“ on kogu Tema kaudu tekkinud maailm.
1:12 Read 12ab liituvad salmiga 11 adverbiaalse de ’aga’, ’ent’, abil, kusjuures elabon auton („kes ta vastu võtsid“) pärineb reast 11b. Pealause daativobjekti (autois ’neile’) selgitatakse kahe relatiivlause (salmides 12ab ja 13) ning ühe partitsipiaalkonstruktsiooni (reas 12c) abil. Kui eelnevates salmides on kirjeldatud olukorda peamiselt negatiivsete lausetega („pimedus helkis valguses, ent valgus ei tabanud seda ära“; „Ta tuli enda omasse ja omad ei võtnud Teda vastu“ jne), algab salmis 12 Sõna lihaks saamise positiivsete tagajärgede kirjeldus: need (vähesed), kes võtsid Ta (s.t Sõna) vastu, said õiguse saada Jumala lasteks. Siin „õiguseks“ tõlgitud exousia, mille traditsiooniline eestikeelne tõlkevaste on „meelevad“, on mitmetähenduslik, ent erineb „väest“ (kr dynamis) selle poolest, et see ei ole loomuses endas peituv võime, vaid miski, mis on väljast antud. „Jumala lapsed“ (kr tekna theou) kui semitism eriliselt lähedase kokkukuuluvuse kohta Jumalaga on Uues Testamendis sagedane ja seda kohtab nii johanneslikus (vt nt 1Jh 3:1 jj) kui pauliinlikus kirjanduses (vt nt Rm 8:19). Jumala lapseks saamise seos jumaliku Sõnaga, kelle kaudu on kõik tekkinud, pole juhuslik – see on uus loomine, milles on tegev seesama jumalik Sõna, millest oli juttu loomisloos. Jumala lapseks olemise tunnus on uskumine Jeesuse nimesse.
1:13 Salm jätkab Jumala laste kirjeldamist. Jumala lapseks saamine / sündimine vastandub loomulikule sünnile, mis lähtub inimlikust tahtest ja saab alguse „mõlemast verest“ (sõna-sõnalt „veredest“) – naise ja mehe verest. Antiikajal oli levinud ettekujutus, et nende kahe ühinemisest tekibki eostumisel uus elu. Osades Uue Testamendi käsikirjades kasutatakse „nende“ asemel ainsuse vormi (kr egenēthēn – „see, kes pole sündinud [kahest] verest, liha tahtest ega mehe tahtest“), mis võimaldab öeldut tõlgendada Jeesuse neitsistsünni tähenduses, ent kindlasti on algne lugemisviis mitmuslik (kr hoi egennēthēsan), s.t see käib „Jumala laste“, mitte salmis 14 nimetatud Isast ainusündinu kohta. „Tahe“ (kr thelēma) seksuaalse iha tähenduses pole Uues Testamendis tavaline, kuid esineb mitmetes Uue Testamendi kaasajast pärinevates kreekakeelsetes papüürustes (nt Pap. Gr. mag. 1430, 1521, 1533).
1:14 Salm on kogu hümni kulminatsioon: Sõna sai lihaks. „Liha“ (kr sarx) tähistab siin „inimest“ koos kõigega, mis tema juurde kuulub (kaduvus, nõrkus jne). Seega võiks tõlkida ka „Sõna sai inimeseks“. Verb, mida tavaliselt on tõlgitud „elamiseks“, „asumiseks“ või „viibimiseks“ (kr eskēnōsen) tähendab sõna-sõnalt „telki püstitama“, „telgis elama“. Seos Iisraeli kogudusetelgiga, milles viibis Jumal (2Ms 33:9–11), on võimalik, seos Tarkuse püstitatud telgiga Srk 24:8 on aga ilmne, ent kahjuks läheb viis, kuidas Sõna viibis „meie keskel“, enamikus tõlgetes kaduma. Isegi Thor-Helle (1739) pakutud „wottis kui ühhes maias meie seas ellada“ ei anna mõtet adekvaatselt edasi, sest telgis elamine rõhutab Sõna lihaks olemise lühiajalisust ja ajutisust. Oluline on rõhutada, et kui eelnevates salmides on juttu „neist“ („need, kes ei tundnud teda ära“ jne), siis salmis 14 on juttu „meist“ – Sõna püstitas oma telgi „meie keskele“. Jumalik Sõna ilmus küll kõigi inimeste keskele, ent üksnes „meie“ (mis tähistab kristlikku kogudust) tundsime Ta ära ja võtsime Ta vastu. Sõna lihakssaamises sai nähtavaks Isast ainusündinu kirkus (kr doxa), mis ei tähista Uues Testamendis üksnes Jumalat ümbritsevat ausära, vaid ka uut (eshatoloogilist) olemist, mis saab hoomatavaks aegade lõpus (nii nt Rm 8:19, kus on juttu „Jumala laste kirkusest“). „Ainusündinu“ (kr monogenēs) on Johannese evangeeliumile iseloomulik kristoloogiline tiitel, mis rõhutab Jeesuse ainulaadset suhet Jumalaga (tiitlit võib tõlkida ka „ainulaadne“): Jeesus on Jumala ainusündinud või ainulaadne poeg (vt nt Jh 3:16). Kristuses nähtavaks saanud Jumala kirikust iseloomustavad Jh 1:14 kaks Vanas Testamendis (nii nt 2Ms 4:6; Ps 25:10; 40:11; 57:4 jm) Jumalale omistatavat omadust – „arm“ (kr charis, hbr hesed) ja „tõde“ (kr alētheia, hbr ’emet). Viimaste ilmumisest tuleb juttu ka perikoobile järgnevas tekstilõigus (1:16–17). Evangelist rõhutab, et Jeesuses, lihaks saanud Sõnas, on saanud avalikuks Jumala arm, s.t halastus ja tõde. Viimane mõiste on neljandale evangelistile eriti oluline (vt nt Jh 14:6).
2. Perikoobi struktuur
Johannese evangeeliumi algus 1:1–14 on algkristlik hümn, millele on vahele kiilutud täiendavaid ja selgitavaid proosalauseid. Hümn jaguneb kaheks stroofiks. Esimene neist hõlmab salme 1 ja 3–4 ning käsitleb jumaliku Sõna preeksistentsi, teine sisaldab salme 5 ja 10–12b ning kõneleb jumaliku Sõna ilmumisest. Mõlemad stroofid koosnevad kahe- või kolmerealistest „salmidest“, mis ei järgi aga kindlat meetrumit.
3. Kontekst
Perikoop on osa suuremast tervikust Jh 1:1–18, mida tavaliselt nimetatakse Johannese evangeeliumi proloogiks.
4. Kirjanduslooline kontekst
Evangeeliumi alguses 1:1–18 sisalduv algkristlik hümn on üks paljudest Uues Testamendis leiduvatest algkristlikest lauludest (vt nt Fl 2:6–11; Kl 1:15–18), mille algne koht koguduse elus (sks Sitz im Leben) oli algkristlik jumalateenistus. Johannese proloogi seos evangeeliumi kui tervikuga on Uue Testamendi teaduses vaidlusküsimuseks. Osa uurijaid oletab, et proloogi aluseks olev hümn on vanem kui evangeelium ning et evangeeliumi koostaja on liitnud selle evangeeliumi põhitekstiga sekundaarselt, kiiludes hümni salmide vahele Ristija Johannesest jutustavad proosalaused. Teine osa uurijaid juhib seevastu tähelepanu tõsiasjale, et hümni sõnavara ja stiil on nii orgaaniliselt seotud evangeeliumi põhitekstiga, et see sunnib omistama hümni autorsuse evangeeliumi autorile. Evangeeliumi autorist ei tea me midagi – alles hilisem kiriklik pärimus omistas sellele Jeesuse jüngrile Johannesele. Evangeelium on teinud läbi mitmeid redaktsioone ja omandas oma praeguse kuju u 100 pKr.
5. Ajalooline kontekst
Johannese evangeelium on kirjutatud ajal, mil kristlik kogudus oli juba lõplikult sünagoogist eraldunud. „Juudid“ (kr iudaioi) esindavad siin „maailma“ (kr kosmos), mis ei võtnud Jeesust vastu. Evangeelium on kirjutatud keskkonnas, kus ühest küljest tunti hästi judaistlikke tarkuse-spekulatsioone, teisest küljest oldi aga tuttav ka hellenistliku mõttemaailmaga, kust pärineb taevase ja maise sfääri terav vastandamine. Hümni religiooniloolise tausta üle on varasemas uurimises peetud ägedaid vaidlusi. Juba 1923. aastal püstitas Rudolf Bultmann teooria, mille järgi Johannese proloogi aluseks olev hümn pärinevat gnostikuteks muutunud Ristija Johannese jüngritelt ning olevat tõlge aramea keelest kreeka keelde. Teoorial Johannese jüngrite hulgast rekruteerunud gnostikutest oli Bultmanni koolkonnas palju pooldajaid, ent sama koolkonna seest kasvas viimaks välja ka kriitika Bultmanni hüpoteesi suhtes. Nii jõudis Ernst Käsemann järeldusele, et hümni eelkristlik iseloom on enam kui problemaatiline, selle arameakeelne originaal ebausutav ning hümni aluseks postuleeritud ristijate-laul on puhas hüpotees. Uuemas uurimises on Bultmanni seisukohtadest lõplikult loobutud ning Jh 1:1–14 käsitletakse genuiinselt kristliku hümnina, mille puhul võib rääkida küll tarkuskirjanduse mõjudest ja paralleelidest Aleksandria Philoni filosoofiaga, kuid mida eeskätt peab vaatlema siiski Johannese evangeeliumi teoloogia kontekstis.
6. Paralleelkohad
Nagu juba ülal öeldud, on perikoobi lähimateks kirjanduslikeks paralleelideks Uues Testamendis leiduvad algkristlikud hümnid (Fl 2:6–11; Kl 1:15–18; Ef 1:3–14). Üksikutele salmidele ja neis leiduvatele motiividele võib leida paralleele ka mujalt. Nii on Jh 1:1 vihje algusele paralleeliks 1Ms 1 algusele („Alguses lõi Jumal“). Evangeeliumi alguses leiduv Sõna kirjeldus sarnaneb Tarkuse kirjeldusele Õp 8:22; Srk 24; Trk 6–9. Suurele hulgale Johannese proloogis leiduvatele mõistetele (elu, valgus, kirkus, arm, tõde) leidub rohkesti paralleele Johannese evangeeliumi sees.
7. Tõlgendusloolised märkused
Johannese evangeeliumi alguses olev muistne hümn on nii sisutihe, et on võimatu kõike selles leiduvat mahutada ühte jõulupüha jutlusesse. Seetõttu on kohane leida tekstist mõni mõiste või üksik salm, millele jutluses keskenduda.
Kui jõuluõhtu jumalateenistus annab võimaluse keskenduda jõulude välisele küljele (jõuluõhtul loetakse sünnilugu Luuka järgi; mõningate Kristuse sündi kujutavate kunstiteoste kohta on võimalik lugeda jõuluõhtu kommentaarist), siis jõulupüha evangeelium võimaldab keskenduda jõulude ja Kristuse sünni sisulisele tähendusele. Samuti on mõlema päeva kogudus suhteliselt erinev.
Johannese proloog annab võimaluse keskenduda jõulujutluses eriliselt inkarnatsioonile (s 14) ja selle „taasajastamisele“ armulauas. Lääne- ja Idakiriku liturgilises praktikas ning kunstis on erinevaid viise selle seose väljendamiseks.
Ravenna vanalinnas on kabel, mille uksel on meilegi tuntud koraali „Kõik usklikud, tulge“ (KLPR 21) ladinakeelsest tekstist pärinevad sõnad Venite adoremus „Kõik kummardama tulge“ (või otsetõlkes: „Tulge, kummardagem“). Lisaks on ukse kohale kilbile maalitud monstrants armulaualeivaga. Tegemist on euharistliku adoratsiooni kabeliga. Kabeli altarile on alaliseks austamiseks välja pandud pühitsetud armulaualeib ning kabelisse on oodatud need, kes „külastavad sakramenti“, s.t kes soovivad kohtuda armulauas reaalselt kohal viibiva Kristusega väljaspool missat.
Tegemist on küll luterlikule kirikule tundmatu praktikaga, kuid ka luterlik kirik tunnistab Kristuse reaalset kohalolu armulauaelementides. Seda võiks ehk nimetada „inpanisatsiooniks“? Kui leiva all, leivaga ja leivas (sub, cum et in pane) võtame vastu sedasama Kristust, kes jõuluööl maailma sündis.
Õigeusu kirikus väljendab seda seost suhteliselt harva esinev ikoonitüüp „Jumala Tall“. Erinevates seostes on sellel kujutatud mähkmetes Jeesuslast, kes lebab kas diskosel (armulaualeiva taldrikul) või armulauakarikas. Nende ikoonide kohta võib pikemalt lugeda näiteks siit.
Õigeusu kiriku liturgias kaetakse ettevalmistuslaual diskosele valmisseatud armulaualeiva tükikesed spetsiaalse neljaharulise liturgilise esemega, mida nimetatakse „täheke“ (kr astēr). Selle praktiline eesmärk on hoida diskose kate eemal armulaualeiva tükikestest, kuid liturgias on omandanud see Petlemma tähe sümboolika. Tähekest diskosele pannes ütleb preester: „Täht tuli ja seisis sel kohal üleval, kus lapsuke oli“.
Keskaegse Euroopa kunstist on teada 24 hostiaveski motiiviga kunstiteost, nende hulgas üheksa altarit (neist neli asuvad Mecklenburg-Vormpommernis). Motiivi lähtekohaks on ilmselt olnud Jutlustajate Ordu püüe esitada keerulisi teoloogilisi tõsiasju lihtsale inimesele mõistetavalt.
Kujutise põhikomponendid moodustavad risti. Risti püstpuule viitavad evangelistide sümbolid ülal ja kirikuisad all, rõhtpuud kujutavad apostlid kahel pool veskit.
Veski kohal hõljuvad evangelistide sümboliseerivad olendid, kes valavad kotist Jumala Sõna veskikolusse. Sõna on kujutatud tekstilintidena. Johannese lindile on kirjutatud In principio erat verbum – „Alguses oli Sõna“. Kahel pool veskit seisavad apostlid, kes väntavad veskit ringi. Apostlid levitavad sõna ning vormivad selle õndsusttoovaks päästesõnaks. Veskikivide alt väljub tekstilint karikasse, mida hoiavad neli suurt kirikuisa Gregorius Suur, Hieronymus, Ambrosius ja Augustinus. Tekstilindil on sõnad: Et verbum caro factum est et habitavit, „Sõna sai lihaks ja elas [meie keskel]“.
Philip Yancey raamatus „Jeesus, keda ma ei tundnud“ on kaks mõtlemapanevat tsitaati. Üks neist pärineb J. B. Phillipsi jõululoost (lk 52): „Kas sa tahad öelda, et meie suur ja auline Vürst /…/ läks isiklikult sellele viiendajärgulisele kerakesele? Miks tal seda vaja oli?“ /…/ Väikese ingli näol võis näha vastikusgrimassi. „Kas sa tahad öelda, et ta alandus nii madalale, et sai üheks roomavaks olendiks sellel hõljuval kerakesel?“ „Just seda tahan ma sulle öelda, ja ma ei arva, et talle meeldiks, kui sa nimetad neid „roomavateks olenditeks“ sellise tooniga. Nii imelik kui see meile tundukski, ta armastab neid. Ta läks tõepoolest alla neid külastama, et teha nad enda sarnaseks.“ Väikese ingli näol peegeldus hämmeldus. Siin oli midagi peaaegu üle ta mõistuse.“
Teine on Malcolm Muggeridge’i tõdemus (lk 35): „Maarja rasedus, ümbritsev vaesus ning informatsiooni puudumine lapse isa kohta olnuksid ilmsed põhjendused abordiks; Maarja jutt rasedaks jäämisest Püha Vaimu sekkumise tõttu oleks osutanud psühhiaatrilise ravi vajadusele ning kallutanud kaalukeele veelgi enam raseduse katkestamise kasuks. Seega oleks meie põlvkond, kes ehk vajab Päästjat rohkem kui ükski teine, olnud liiga humaanne, et lapsel sündida lasta.“
8. Liturgilised soovitused
Alates Gregorius Suure ajast (pontifikaat 590–604) on teateid kolme jõulumissa pidamisest: jõuluöömissa (missa in nocte), jõuluhommiku missa (missa in aurora, missa in gallicantu) ja jõulupäeva missa (missa in die). Teine ja kolmas jõulupäev olid pühendatud vastavalt esimärter Stefanosele ja evangelist Johannesele.
Luther soovitas jaotada kolme jõulumissa propriumi kolmele järjestikusele päevale. Lutheri soovitust järgisid arvukad, muuhulgas ka Eesti aladel kasutusel olnud luterlikud kirikukorrad. Seetõttu leiab Agendastki üksnes esimese ja teise jõulupüha propriumi.
Jumalateenistuste Käsiraamat esitab kolme jõuluteenistuse materjali: jõuluöö (lk 49–52), jõuluhommik (samas) ja jõulupüha (lk 53–55). Lisaks leidub Käsiraamatus proprium Stefanose, Johannese ja süütalastepäeva jaoks.
Neid erinevaid jõuluteenistusi peetakse kogudustes vastavalt võimalustele ja väljakujunenud tavadele. Vähemalt üks jõuluteenistus peetakse armulauaga.
Alljärgnevad liturgilised soovitused lähtuvad jõulupäeva propriumist:
Alguslaul: 21.
Päeva laul: 31.
Jutluselaul: 18.
Ettevalmistuslaul: 36.
Lõpulaul: 29.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 54, nr 1/ Agenda, lk 81, nr 1.
Kirikupalve: väljajäänud kirikupalved Intranetist, lk 9/ Agenda, lk 82–83, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348.
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 55, nr 1 / Agenda, lk 85.
Liturgiline värv: valge.
Jõulupäeva missal lauldakse Gloria’t, kasutatakse Nikaia usutunnistust.
Jõulupühadeks on kombeks kirikusse tuua jõulukuusk ja kaunistada see küünaldega. Altarililledeks sobivad punased roosid (Kristuse sümbol) või valged liiliad (Maarja sümbol). Sobivasse kohta kirikus võib paigutada ka jõulutähti. Samal põhimõttel, et kuna „altarililledel on ka koguduse tänuohvri tähendus, ei sobi altarile panna kunstlilli“, ei soovitata asetada altarile potililli (Jumalateenistuse Juhend, p 334). Potililled ei sobi ka sel põhjusel, et kastmise tõttu võivad altaritekstiilid kergelt määrduda.
Üha enamates kirikutes seatakse üles jõulusõim, mis on „n-ö vaadeldav jõuluevangeelium. Jõulusõime kompositsiooni kuuluvad enamasti sõim Jeesuslapsega, Maarja, Joosep, karjased lammastega, härg, eesel, võimalusel ka Idamaa targad“ (Jumalateenistuse Juhend, p 339).
(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
