Usupuhastus sai alguse teoloogilisest kriitikast mõningate katoliku kiriku õpetuslike elementide aadressil. See on laialdaselt teada ja tuttav. Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et Martin Luther järgis oma 95 teesi välja pannes tavalist ülikoolide kommet, avaliku disputatsiooni üht eeltingimust, teha vaidlusalused küsimused vähemalt nädal varem kõigile asjassepuutuvaile kättesaadavaks. Mõnikord oli isegi ülikoolide konstitutsioonides väljendatud, et teesid tuleb kinnitada ülikooli kiriku uksele. Varase reformatsiooni käigus kujuneski avalikust akadeemilisest disputatsioonist üks peamiseid õpetuse täpsustamise ja piiritlemise vahendeid. Selliselt võib öelda, et reformatsioon on algselt väga spetsiifiliselt ülikoolist ja ülikooliõhustikust välja kasvanud liikumine. Just sellelt positsioonilt tahaksin ma vaadelda reformatsiooni kui nähtust.
Reformatsiooni ei saa käsitleda kui ainult religioosset protsessi, see haaras ja mõjutas kogu ühiskonda. Et ühiskond saaks toimida, on sellel vaja toetavaid ja stabiliseerivaid mehhanisme nagu valitsus, kirik, seadused, korrakaitse jms. Neid ei saa ühiskonnast kunagi täiesti lahutada või lahus käsitleda, sest need kõik tegelevad eelkõige inimesega. Ka ülikoolid toimisid varauusajal eelkõige stabiliseeriva mehhanismina, nende õppeasutuste eesmärk ei olnud luua uut teadmist, vaid edastada üliõpilastele juba olemasolevaid – teisisõnu õpetada seda, mida ühiskonnas juba väärtustati ja õigeks peeti. Keskaegseid ja varauusaegseid ülikoole iseloomustab ka väga tihe seos kirikuga, ülikoolid olid suuresti välja kasvanud katedraalkoolidest ning säilitasid oma sidemed kirikuga ka edaspidi. Teoloogia kujunes sellistes õppeasutustes kõige prestiižsemaks ja kõige paremini tasustatavaks professuuriks. Sageli toob aga süstemaatiline õpetamine ja olemasoleva teadmise kommenteerimine esile küsimusi, mis on jäänud varem piisava tähelepanuta või mida on vaja teisenenud sotsiaalsetes või poliitilistes oludes ümber mõelda. Selliselt tekib ikka ja jälle vastuolusid kiriku kui administratiivse üksuse ja ülikoolide teoreetilise lähenemise vahel. See kehtib muidugi ka tänapäevase akadeemilise teoloogia ja kiriku administratsiooni kohta. Võiks öelda, et selline vastastikune pinge loob omalaadse dünaamika, milles olemasolevaid teadmisi tõlgendatakse vastavalt ajastu küsimustele ümber ning mis pärast algset vastuseisu, ja vahel isegi hukkamõistu, leiavad hiljem ühiskonnas ja kirikus laiema vastuvõtu. Siinkohal on heaks näiteks Pariisi ülikoolis õpetatud Aristotelese filosoofia piiskoplik hukkamõist, mis sai aga sellest hoolimata mõni aastakümme hiljem katoliikliku teoloogia jaoks praktiliselt valitsevaks filosoofiliseks lähtepunktiks. Ka mitmeid Aquino Thomase seisukohti peeti algselt teoloogiliselt kahtlaseks. Niisiis võib öelda, et teataval moel kujuneb ülikoolist ühiskondlike ja kiriklike muutuste ennustamise vahend – muutused ja ideed, mis löövad läbi ja võetakse vastu ülikoolides, jõuavad hiljem ühiskonda ja kirikusse. Laiemasse ühiskonda jõuavad need tavaliselt ülikoolides õppinud inimeste kaudu, kellest saavad juristid, ametnikud, pastorid, kes kõik erinevatel tasanditel hakkavad ülikoolides omandatud ideid levitama, annavad sellele kohati ka seaduse jõu ja sellest saab uus normaalsus. Ka usupuhastuslikud ideed levisid eelkõige üliõpilaste kaudu.
Valitsejatele sai kiiresti selgeks, et võttes kontrolli alla ülikoolid, on võimalik kontrollida ja suunata ka laiemat ühiskondlikku arvamust. Varauusajal püüdis iga vürst ja kuningas luua endale ülikooli, isegi linnad panid oma rahad kokku ja asutasid ülikoole, et üliõpilased ei läheks mujale õppima. Varauusaja ülikoolid kujunesid üldiselt konfessionaalseid piire pidi ja konfessioon kirjutati enamasti sisse ka konstitutsioonidesse. Ülikooli suunamise protsess ei aga ole täiesti ühemõtteliselt lihtne. Teatud professorite ametisse nimetamise, rahastamise ja riikliku tellimusega on see mõnevõrra suunatav, samas on ka „akadeemiline vabadus“ vajalik, sest ainult nii täidab ülikool oma rolli vajalike muutuste esilekutsujana.
Siin on oluline, et niiviisi saab ühiskonda suunata tegelema mõne küsimusega loomulikul viisil. Kui me näiteks praegu näeme, kuidas sotsiaalse õigluse ja võrdõiguslikkuse ideed levivad eelkõige ülikoolides, siis võib küll arvata, et see on mingi „lumehelbekeste“ põlvkond, kuid on üsna selge, et sellest kujuneb uus normaalsus, millega ühiskond hakkab arvestama. Samamoodi võib arvata näiteks samasooliste kooselu küsimuse kohta. Selle taustal on lihtne mõista, miks näiteks Ungari ülikoolides keelas valitsus tegeleda soouuringute teemadega. Riiklikult on väljendatud seisukohta, et sellega ei tohiks tegeleda, teisisõnu, riik katsub kujundada järgmist põlvkonda vastavalt oma äranägemisele. Iseasi, kui edukalt. Ühiskonna huvides ongi seega üleüldine koolikohustus ja soov ka võimalikult palju inimesi saata ülikoolidesse, et need omandaksid seal riigile sobivad baasteadmised. Muuhulgas näitab see ka seda, et nii sotsiaalteadused kui humanitaarteadused laiemalt kujundavad ühiskonna hoiakuid sageli palju olulisemal määral kui reaalteadused. See on meil väga hästi teada näiteks Eesti ajaloo käsitluste üle toimuvatest vaidlustest.
Täpselt sama on ka kiriku huvides. Keskajal ja varauusajal nägid nii piiskopid kui ordud vaeva, et vaimulikke ja munki võimalikult hästi harida. Reformatsioon sai ju alguse ühe munga küsimustest. Reformatsiooni puhul on muidugi oluline, et kogu protsess väljus eelpoolkirjeldatud turvalisest uuenemise mudelist ja sellele järgnes mitu sajandit rahutusi ja – kohati veriseid – vastuolusid. Valuliku uuendusprotsessi põhjuseks on toodud seda, et initsiatiivi haarasid enda kätte inimesed, keda ülikoolid ei olnud kujundanud ning kes radikaliseerusid. Teiseks põhjuseks on toodud muidugi seda, et katoliku kirik ei olnud valmis ülikoolidest tulevaid uuendusettepanekuid vastu võtma ja asus jäigalt eitavale positsioonile. Kolmandaks nimetatakse seda, et ilmalikud valitsejad nägid siin võimalust oma võimu suurendada ja andsid kogu protsessile poliitilise mõõtme, üritades tekkinud ebakindlust enda huvides ära kasutada. Kõik need protsessid lõid 16. sajandil kohati lausa valdavaks saanud maailmalõpumeeleolu – ja see ei olnud sugugi põhjendamatu. Mingisuguses mõttes maailma lõpp tuligi. Teisisõnu, reformatsiooni järel varisesid paljudes kohtades sotsiaalse stabiilsuse süsteemid kokku.
Aga mis rolli mängib siin lunastus, usuvabadus, teoloogiline kriitika? Võiks ju arvata, et lunastuse ja õige õpetuse nimel võib kannatada ära nii poliitilise kui kirikliku segaduse. Vana ehitis kisutakse maha ja uus ehitatakse asemele. Samas aga on juba vanakiriklikust ajast teada maksiim nulla salus sine ecclesia, ehk siis kui toetav struktuur kokku variseb, pole mingit pääsemist. Kui riik langeb kaosesse ja kirikus kaob osadus, siis see ei toeta usku ja ei valmista ette lunastust. On muidugi erinevaid ettekujutusi, et mis on see riik ja mis on see kirik, kuid nende mõnesugune olemasolu on vältimatu ja vajalik. Järelikult peaks püüdlema selle poole, et need struktuurid ei variseks kokku; selleks on tarvis, et kirik ja riik uueneksid loomulikus tempos. Ei ole muutumatut õpetust – sõnad tähendavad erinevatel aegadel erinevate inimeste jaoks erinevaid asju, sublunaarses sfääris ei ole mingit püsi. Selleks, et uueneda, ei ole tingimata vaja reformatsiooni; võibolla on reformatsioon isegi kahjulik, sest mis saab kõigist neist, kes peavad elama kaose ja segaduse aegadel? Selleks aga, et kaost ei tekiks, on vaja pidevat uuenemist ja pidevat muutumist kogu ühiskonnas. Kui muutused leiavad aset vaid ühes servas, siis tekkinud pinged ei saa muud lahendust, kui et kõik kisutakse maha või hääbub see, mis seisab muutusele vastu. Mulle tundub, et just see valik on praegu meie kiriku ees.
Meelis Friedenthal (1973), dr. theol., on SCAS-i Pro Futura Fellow, Tartu Ülikooli Raamatukogu vanemteadur ja EELK liige.
Loe veel selle nädala numbrist:
Robert Kolb, Lutheri ristiteoloogia tänapäeval (tlk Kadri Lääs).
Tiit Salumäe, Mina kui eurooplane.
Ariel Süvari, Risti(vastupidine)teoloogia.
